Rahvusluse narratiiv on teinud meist ohvrid. Pole suuremat ohvrit kui eestlane. Sellest räägib lõviosa meie rahvuskultuurist. Ohvristaatusega reklaamime end ka Läänes, kartes et keegi ei mäleta meie vägistamist. Nõukogude Liit vägistas Eesti Wabariigi. Ja pääses sellega minema. Sestsaati on meie kultuur haakinud end Venemaa külge: sellega vastandamise ja trauma igakülgse kujutamise kaudu kunstis oleme kultuuriliselt täiesti sõltuvad Venemaast. Meie rahvuskultuur on neurootiline. Säärase eestlase kuvandi loomise taustal pole eestlast mitte tervendatud ja tegeldud edasiliikumisega, vaid koletisfilmide süžeele sarnaselt oleme muutumas meie ründaja enda nägu. Me venemaastume.

Ohvristaatuse juurde käib ka selle najal enese tegude õigustamine. Ükskõik kui jubedaid asju me rahvuse nimel teha võime, on sel õigustus: aga meid küüditati. Eestimaa on ikkagi vist emamaa, mitte isamaa. Emamaad saab vägistada. Isamaa sõna kasutatakse pigem rahuaegadel, kuid kui Eestit on tarvis kujutada ohvrina ja luua kaastunnet, kasutatakse väljendit "emamaa". Kui vaatame rahvusluse kuritegusid oma inimeste vastu, siis kõlab taas sama õigustus: "me peame osa eestlasi nõukogude kombel karistama, et teist osa eestlasi päästa." Päästa mille eest?

Rahvuslasest eestlane on ohver, kes ei saanud kunagi kättemaksu. Nüüd maksame kätte iseendale, kui rahvuslus on läinud oma loomuliku käärimispunktini ja hakkab sööma enda inimesi. Sedasi meenutab rahvusluse tõus kommunismi tõusu, mis lubab kõigile töölistele leiba, kuid üsna pea selgub, et mitte kõigile. Et nende seas on siiski reetureid, keda tuleb karistada. Eestlane karistab eestlast selle eest, et ta pole piisavalt eestlane.

Meil puudub vasakpoolsus. Meil on olelusvõitluse ülistamine, kus eestlase rolliks on kannatada välja maailma ebaõiglus ning see kannatamine annab meile näiliselt õigustuse vähemuste kallal tagakiusamisi läbi viia. Nagu tegi Nõukogude Liit. Oleme oma isandatelt hästi õppinud. Keegi peab maksma selle eest, et rahvuslus pole inimesi õnnelikuks teinud. Kolmkümmend aastat on Eesti Vabariik olnud taas vaba, kuid okupatsiooni all unistatud õnn ei ole saabunud. Kui noorem põlvkond avastab, et rahvuslusest ei piisa, siis on Nõukogude Liidu lapsed pahaseks saanud. Lapsed ei taha võtta üle seda kibestumist, pettumist, ohvristaatust.

Kuidas seda ületada? Kuidas peaks Eesti edasi liikuma oma minevikust? Psühholoogilises mõttes pidanuks sellega tegelema nii ajakirjandus kui Eesti intelligendid. Kuid me olime liiga naiivsed. Me arvasime, et kui Paha Onu läheb Eesti pinnalt minema, siis saabub automaatselt õnn. Ei saabunud. Maailma ei huvitanud. Eesti on väike osa geopoliitilisest mängust ning rahvuslus on üks ideoloogia tosinate hulgas. Aga meid pole treenitud teistmoodi mõtlema. Meie juhid hakkasid trauma pealt kasumit lõikama. Alati saab korra peksasaanut meelitada kaitse pakkumisega. "Vali meid ja me teeme kõik, et sa edasi kardaks." Mitte keegi pole tegelenud eestlase psüühika ravimisega, traumast ülesaamisega. Traumat võimendavad regulaarselt igasugused sõjafilmid, raamatud ja üritused, mis rahvuspropaganda nime all peaksid inimesi ühendama. Aga hirm on halb liim.

Nüüd kiusame ise ohvreid taga. Rahvusriigis ei saa olla teisi ohvreid peale õige eestlase. Kõik allapoole küüditamist on naljanumber. Naised on naljanumber. Naised peaksid mehi tänama, et Eesti on nii-nii vaba. See on vaba maa ja vabal maal peaksid suutma peatada ilusa tüdruku ja käskima tal keset tänavat suhu võtta. Naised peaksid olema õnnelikud, et nad ei ela mingite moslemitega. Moslemid on pahad. Eestlane on hea. Kuna eestlane on ise nii suur ohver, siis ei saa ta justkui ise halba teha. Eesti vabadus on see, kui sõimad kõiki teisi gruppe, kellest sa tegelikult midagi ei tea ja nimetad seda sõnavabaduseks, aga kui keegi kritiseerib eestlust või Eesti poliitikat, siis on see vihakõne. See on vaba maa, aga ainult mõnele. Nõukogude Liit kuulub lihtinimesele. Mõtle lihtsalt.

Ainus viis traumast vabaneda on saada abi. Aga me ei saa eestlasi aidata, sest meie trauma on saanud meie identiteediks ja me tahame kellelegi kätte maksta. Kätte maksta selle eest, et kui me oleme osa maailmast, siis ei vali noored esmajärjekorras rahvuslust. Noored ei karda elada, sest neid pole traumeeritud. Samuti on noorema põlvkonna seas rohkem sallivust ning valmidust tegelda vaimsete probleemidega, mis nõukogudeaegsete inimeste ja toksilise maskuliinsuse jaoks veel tabuteemaks on. Kui me teistele vabadust keelame, siis ei saa me ise vabadust juurde. Eesti pole mitte Euroopa Liidu, vaid rahvusluse ori. See on väljasuremise hirmu, kibestumuse ja ignorantsuse nägu. Kuniks rahvuslus pole läbi analüüsitud, sotsiaalteaduste poolt pulkadeks lahti võetud ja läbi tuulutatud, jääb rahvuslus alati maailma lõhestama.

Eestlane peab ohvristaatusest lahti laskma. Muidu ei muutu siin midagi. Jäämegi kartma teistsuguseid inimesi, lööma teistsuguseid inimesi ja nii mõnitame tegelikult ainult ennast. Me teeme end ise väikesteks. Siis oleme vaimult väike rahvus, kelle suurimaks probleemiks on sõjapõgenikud, tumedanahalised ja see, kellega täiskasvanud omavahel suguelundeid jagavad. Need on pisikeste, rumalate inimeste mured. Need on neuroosid, millega väldime iseenda haige hingeeluga tegelemist. Esimene samm paranemise poole on tunnistada, et meil on lappama läinud. Tagakiusamine, matslus ja riigi sekkumine inimeste eraellu kuulub Nõukogude Liidu juurde ja ma väga loodan, et vähemalt minu põlvkond suudab N-liidu selja taha jätta ja liikuda edasi avarasse, mitmekesisesse maailma, kus elavad koos sajad liigid. Eesti ei tohi muutuda eestlase jaoks maailma kõige vaenulikumaks kohaks.

Me pole enam ammu ohvrid, nii et miks me veel sedasi käitume? Meie käes on võim lasta valust lahti. Kuid kui sind on õpetatud valutama ja äng on kõik, millest koosned, siis mis sinust saab? Eriti, kui sa näed, et teised eestlased suudavad juba edasi liikuda? Et nad naudivad tumedanahaliste, geide või moslemitega elu ja naeravad rõõmust? See võib kindlasti su valu solvata. Sa võid muutuda ebakindlaks ja tahad nende rõõmu pisendada, et nad oleksid rohkem sinu moodi. Usu mind, marurahvuslane, sa ei reeda riiki, kui lased lahti oma hirmudest ja kibestumisest, sest hirmule ei saa midagi ehitada. Mitte midagi.