Arvustus. Ainult luule viib jumalikuni ({{commentsTotal}})

Nelly Sachs
Nelly Sachs Autor/allikas: nobelprize.org

Uus raamat

Nelly Sachs

"Tähestiku laip tõuseb hauast"

tõlkinud ja eessõna kirjutanud Rein Raud

Salv

Saatesõna võinuks olla kogumiku lõpus, mitte algul. Alguses oli eessõna ja häälestas järgneva teksti tõlgendamise. Luulekogu "Tähestiku laip tõuseb hauast" ajalugu on kannatamise ajalugu ja konflikt jätkub ka teraapias: mida kogumik suures plaanis ka on. Ma loen ellujääja luulet, kelle ellujäämine pole garanteeritud. Ellujäämine on jätkuv protsess, mis ei saa otsa pärast luuletuste valmimist. Sa tead, et luuletaja on selle sees edasi ka siis, kui sina oled kogu käest pannud. Ängistav luule, kus autor üritab jagada oma valu ja lootusi. Nagu luuletaja ikka. Küsimus on, kas autori tausta tundmine lisab kogule midagi juurde? Või otsemini: kas ma olen moraalselt või eetiliselt kohustatud seda luulet kiitma ja kõrgelt hindama nüüd, kui tean autori läbielamisi? Kas peab kogu kohtlema nagu sitta pilpa peal, õrnalt? Või peaks globaalsetest tragöödiatest sündinud luuletusi kohtlema kui konflikti pikendusi ja lisama need konflikti puudutavate dokumentide vahele. Asitõenditena.

Ja kui sa konteksti ei tea? Kas siis on teistmoodi lugeda? Kui võtad kogu keskelt lahti ja proovid pihta saada? Tegu pole kerge kirjandusega. "Tähestiku laip..." on pigem monument ellujäämisele, inimhingele ja nii edasi. Igasugustele kannatusest välja kasvavatele lootustele. See luulekogu leinab. Kes seda tahab lugeda? Kes tahaks vabatahtlikult tuua oma ellu valu ja kannatusi? Eriti teiste omi, kus lõpus puudub "positiivne toon". Siin on inimene, kes tahab ellu jääda, üles tõusta ja saada pühakuks. Kangekaelne kannatamine võib puhastada, kuid ka kibestada. Sachs kannab endas säärast kosmilist valu, mida saab neutraliseerida vaid saamaväärne jõud ja selleks on ta määranud Jumala. Vähemalt selle judaistliku tõlgenduse. Posttraumaatilise stressiga tuleb ta toime tänu elu mõtestamise katsetele. Sest elul peab ju olema mingi kõrgem siht, mitte lihtsalt arutud sõjad ja mõtlemise pained? Sachs otsib seda mõtet, toda kontakti jumaliku jõuga. Et tõusta tapmisest ja surmast kõrgemale, saada tuul tiibade alla. Meile on ju tiivad antud, lihtsalt lendama pole õpetatud. Looming peaks meid tõstma kõrgemale: nii loomine kui loomingust osasaamine.

"Tähestiku laip tõuseb hauast" on tõsine luule, mis teeb sellest natuke ligipääsmatu toote. Muidugi see ei ole sisuliselt toode, aga väliselt on iga müügis olev teos ju toode. Nii et kellele see mõeldud on? Kas lisada kogule konkreetselt kannatuse vunki, nagu tõlkija Rein Raud eessõnas tegi? Tragöödia müüb. "Tähestiku laip..." on surmalaagrite vili. Kibe vili. Vältimatu oma valus, ei saa me seda kultuuriliselt eirata täpselt nagu peame alati ja uuesti Holokausti käsitlema. Inimajaloo sündmuste karmus nõuab seda. Inimene tahab piina ja kannatusi vältida, kuid see luulekogu surub su ninapidi sinna sisse tagasi. Koonduslaagri külastamine võib mõjuda samamoodi. Isegi kui sa eriti pihta ei saa. Pisut tajud ikka. Okastraataedades või värssides. Nii et seda tahaks lugeda ainult tugev inimene.

Kannatused murravad või puhastavad ja keegi ei taha end lambist proovile panna. Tegemist pole mägironimiste või mõne muu vabatahtliku piiride proovile panemise katsega. Sachs ega sõjas hukatud inimesed ei otsinud eksistentsiaalseid ja füüsilisi väljakutseid. Sõda sunnitakse inimesele peale ja hiljem ei tegele su kannatuste leevendamisega keegi. Nii on mõistetav tema pöördumine religiooni poole, aga ka religioonist kaugemale. Luule pole religioosne, vaid seda ületav nähtus. Sachsi valu on nii siiras ja ehe, kuna inimene katsub saada ühendust üliinimlikuga. Tuleb ette piir, millest enamus inimesi vabatahtlikult üle astuda ei kavatse. Lugeja soovib üldiselt sellist valu, mis on tarbitav ja seeditav ning millele järgneb hiljem mugav vabanemine. Veidi valu ja kannatust kui kogemust, millega argipäeva maitsestada. Holokaust pole selline kogemus ja ehk on see põhjuseks, miks paljud selle juhtumist üldse eitada ihkavad. Pole ju võimalik, et nii kergekäeliselt ja mõttetult saab põhjustada selliseid traumasid.

Luulet peetakse tänapäeval suhteliselt idiootseks, mõttetuks nähtuseks, millel pole turgu ja mille olemus on sama müstiline kui tumeaine füüsikutele. Sachsi kogu võib meelde tuletada, kuidas inimhing on võimeline kannatama ja kosmilise kannatamisega tuleb toime luule. Mitte tehnoloogia, mitte teraapia, mitte midagi muud. Et looming on lõplik päästja, portaal ja sild jumaliku juurde. Ja seda lugeda võib olla äärmiselt häiriv ja piinarikas, kuna enamik meist ei oska luuletada, aga oskab hävitada. Las siis ""Tähestiku laip tõuseb hauast" olla omamoodi monument lootusele läbi valu.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: