Mikk Pärnits. Mida mehed tahavad – keda kotib? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hüljatud isased lohutavad end napsiga
Hüljatud isased lohutavad end napsiga Autor/allikas: Wikimedia Commons

Patriarhaalse, autoritaarse ühiskonnakorralduse arenedes saab näha teistsugususe üldist keelustamist: esimesena peab pea pakule panema feminism, sest naine ei tohi olla sõltumatu, ütleb Mikk Pärnits algselt Vikerkaares ilmunud arvamusloos.

Sotsiaalkriitika teemadel sõna võttes on selgeks saanud paar tõsiasja: enamik ühiskonda vaevavaid kannatusi tuleb inimeste mõtetest ning seda ei lahenda ühiskonna füüsilise struktuuri ümberkujundamine – turvakodude, vanglate ehitamine jms katsed vabaneda inimeste hingelistest ja vaimsetest probleemidest infrastruktuuri muutmise kaudu. Teiseks tõdemuseks on asjaolu, et kritiseerida võib kõike ja kõiki peale meeste. Meestekriitilist ühiskonnakriitikat ei tohi teha, kuna see pole vastuvõetav patriarhaadi võimupüramiidile. Mehe privileegiks on enda õigsuses mitte kahelda. Puudub ka oskus enesevaatluseks, sisekaemuseks, kuna patriarhaat on ise suur safe space, milles mehi ei tohi solvata, vaid neid peab hoidma nagu sitta pilpa peal. Enda patud pannakse Võõra kaela: meil demoniseeritakse moslemi mehi, kuna meie omade ego ei suuda taluda nendega sarnaseid jooni. Ka meil on oma šariaat, kuid seda ei tohi kirjeldada, niisama nagu Nõukogude Liidus tuli süüdistada Ameerika Ühendriike imperialismis ja põhimõtteliselt kõigis pattudes, milles oldi ise süüdi. Meeste poolt sooritatavate seksuaalkuritegude rõvedusi kirjeldavate artiklite juures pole kunagi mehe nime ega pilte, on vaid stock-foto kerratõmbunud ja traumeeritud naisest või tüdrukust. Miks? Sest kui kõikide meeste poolt laste ja naiste vastu läbi viidud vägivallaaktide kajastused saaksid kõrvale korrektse, meest kujutava foto, siis tekitaks see liiga paljudes seoseid teemal "enamik mehi on seksuaalkuritegudele kalduvad koletised". Sealt ka "traditsioonilisi väärtusi" promovate keskealiste meeste vajadus kujutada koletistena teise kultuuriruumi mehi. Keegi ei taha tunnistada, et meie lähedaste seas elavad vägistajad, kelle karistused süüdimõistmise korral saavad olema kerged ning keda kaitseb ka meedia. Naise roll on olla kannatav, vaikne ohver. See ongi patriotism.

Mehe ego peidetakse tihti "au" sildi taha, kus mees peab jääma stereotüüpselt mehiseks ning naine ei tohi talle koduvägivalla paljastamise, sõltuvuste kriitika või mõne muu reality check'iga häbi teha. Selle asemel demoniseerib patriarhaat naisi, et ennast õiglasena esitada. See on sama, nagu põlevkivikaevandus kritiseeriks rohelise energia tootmist, kuna päikesepaneelide valmistamisel kasutavad töölised plastikust kaitsekiivreid. Eestis ja Ida-Euroopa külaühiskonnas üldiselt on kaugelt ära tunda eriti probleemsed mehed selle kaudu, milles nad hüsteeriliselt teisi süüdistavad: homofoob kardab seda, et ta noku võib mistahes inimese peale jäigastuda. See on liialt naiselik ja kõik naiselik, mis pole šariaadis mehe ego teenistuses, on jälk ja nõrk. Mees vajab turvatundeks totaalset kontrolli enda ja teiste suguelundite funktsioneerimise üle. Keegi ei tohi meest naiselikuks pidada, samuti nagu rikkad ei taha, et neid peetaks vaesteks. Rassist süüdistab võõraid kombetuses, kuid käitub oma territooriumil samamoodi. Ehk siis: nad näevad teistes võimendatult omaenda jubedaid pooli, millelt soovitakse tähelepanu eemale juhtida (näiteks Odini Sõdalased jms).

Tahan siin väita, et ühiskonnas valitsevad probleemid on probleemid vaid lapsmeestele ja nende ego reaktsioonid loovad toksilise vaimse reostuse. Mees on kasvatamatu, vägivaldne ja allasurutud, plahvatuslike emotsioonidega. Sedasi võib patriarhaadisiseseid ühiskonnakonflikte vaadata kui meeste võitlust oma noku pühaduse eest. Egopõhise ebakindluse tagajärjel peavad nad ümbritsema end endasarnaste inimestega, välistades variatsioonid seksuaalsuses, välimuses või eluviisides. Nii saab seletada sajandeid inimkonda vaenanud monoteismi ning kuningavõime, monarhiat ja diktatuure. Kuna mees ei ole pidanud lapseeast edasi arenema, siis suudab ta konflikte lahendada peamiselt vägivalla kaudu: kedagi teist karistades või ressursside pärast kakeldes. Teist teed tema jaoks pole ja naisi väejuhtide sekka või üldse juhtpositsioonidele lasta ei tohi: nad pole nagu mehed ja ei taha eriti sõdida. Võimuladvikusse tungivad naised peavad jätma ukse taha oma naiselikkuse ja olema rohkem nagu mees.

Patriarhaalse, autoritaarse ühiskonnakorralduse arenedes saab näha teistsugususe üldist keelustamist: esimesena peab pea pakule panema feminism, sest naine ei tohi olla sõltumatu. Naist nähakse kui seksuaalset objekti, mis on sõjakale, ebakindlale riigile sama vajalik kui põlevkivi või nafta. Sama käib loomade õiguste kohta. Kuna mees pole kontaktis oma inimliku poolega, näeb ta ka teisi kui mitteinimesi. Alamklasside alla on alati käinud naised, geid, juudid ja üleüldiselt teise välimusega persoonid. Nendele paisatakse kaela stereotüübid ja muud dehumaniseerivad filtrid ning terror võib alata. Kui seda teha piisavalt kaua, muutuvad terror ja trauma normaalsuseks. Noori võõristatakse aina rohkem, sest nood ei taha olla ega pea enam olema nagu vanad inimesed ning samamoodi ei taha nad automaatselt üle võtta viimaste traumasid ja usku. Naiste nõrgendamiseks hävitatakse nende enesehinnangut. Naised võivad hakata ka ise uskuma, nagu nad poleks midagi väärt, ei saaks mehe ega issita hakkama või et nad on vaimselt tasakaalutud. Vaimset tasakaalutust põhjustab aga hoopis püüd pidada sammu meesteühiskonnaga, mis on ise vaimselt kammitsetud ja oma emotsionaalse raudrüü tõttu agressiivne ja mittehumanistlik. Karusnahavangilaagris lähevad rebased hulluks ja hakkavad närima nii puurikaaslasi kui ka enda keha.

Kas igas konfliktis on kaks osapoolt? Kas Eesti provotseeris Nõukogude Liitu? Ometigi põhjendavad mehed oma kallaletunge just sedasi ning teevad ohvrist häbiväärse nõrgukese, kes neid igal sammul nokut välja võtma ahvatleb. Eesti mees on suur kannataja ja ohver. Küll kiusab teda Euroopa Liit, küll Nõukogude Liit,  küll abieluliit. Mehe probleemides peab keegi teine süüdi olema. Tema joomises, närvihaiguses ja muidu kehvades oludes. Maailm lihtsalt töötab naiste, juutide ja vasakpoolsetega talle vastu konkreetselt tema alandamiseks.

Munder on meestele kleidi eest ja paraadid on nende runway-kogemus: vaadake meid! Mehed päästavad oma lapseliku uhkuse tõttu valla sõdu ja seejärel esitavad end nende vaprate lõpetajatena. Õnneks on ühiskonna tõusev teadlikkus omaenda toimemehhanismidest ja jõuvahekordadest ka sellele hullusele leevendust leidmas ning ei tuumasõda ega geidest mõtisklevad vooglaiud suuda enam kella tagasi pöörata. Need ideed on juba julgelt liikvel. Võib ennustada ka järgmist arengufaasi: ökofeminismi tõus. Feminism ja loodushoid on vääramatult seotud. Ilma naiste iseseisvumiseta ei ole võimalik loodust päästa. Loodust ja naist kohtlevad mehed ühtmoodi: need on meeste omand, mida kasutada oma kuningriigis. Naine peab lõpuks alluma. Lageraie on seksuaalse ahistamise metafoor. Loodus on naissoost, kuna loodus loob elu. Mees hävitab elu. Ta ei tea valu tähendust. Naine sünnitab ja kasvatab. Tavaliselt üksinda.

Rahvusriik, kuningriik või puhas šariaat: mittemeestele on see ikka samamoodi õudusunenägu. Jällegi on feminism seetõttu eriti Ida-Euroopas suuremaks ohuks kui mõni maailmasõda, sest see seab mehe rolli üleüldse küsimuse alla: konfliktide algpõhjuseks on lihtsalt meeste hirm oma noku pärast. Aga kui need kuradi naised tuleksid rohkem võimule, siis kes üldse sõdida tahaks? Mis siis saab, kui vägivald muutuks ebanormaalseks? Kui mehed omavahel hoopis abielluksid ja avalikult suudleksid? Kuidas end muidu kehtestada, kui mitte jõuga? Mehed normaliseeruvad üldiselt peale esimese lapse saamist, kui mürgine testosterooninäit langeb talutavale tasemele ning naisi hakatakse vaatama kui samuti inimesi.

Mees kardab paaniliselt tunnete maailma. Tal pole need välja arenenud. Kui selgub, et ideid ei saa võimuga hävitada ja et tema senine isiksus on rajatud teiste kannatustele, siis tekib temas jonnakas ja tujukas vastureaktsioon. Säärast identiteedikriisi näeme meestes laialdaselt. Jordan Petersoni kultus üritab meestele taas mingitki väärikust tagasi anda, kuid seda dekonstruktsiooni pole enam võimalik peatada. Järjest rohkem hakatakse traditsioonilist, seni kriitikavabalt laiutanud meest vaatama paremal juhul kohmaka tolana ja halvimal juhul närvihaige sotsiopaadina. Patriarhaadis peab naine lisaks üksikema ametile olema veel ka emme oma mehele, kes pole kunagi välja arenenud, kuna, noh, võim on mehe käes ja naine peab teda teenima. Samuti peab naine teenima meeste väärtuste riiki nagu šariaadis kohane. Kusagilt peab sirguma uus kahuriliha, kes solvumise ja privileegide häirimise tõttu kellelegi kallale tungib. Meeste ego reostuse käes on eriti kannatanud just Ida-Euroopa ja omab selles osas rangete islamimaadega rohkem paralleele kui erinevusi. Nad on üksteise peegeldused. Vägistajad ründavad teisi vägistajaid.

Tõejärgsust ei eksisteeri, sest tõe-eelsust pole kunagi olemas olnud. On vaid parempoolse ideoloogia viimased hingetõmbed ning selle tulemusena tekkinud jonnakad väited kõikide vastupidiste tõendite kiuste. Mõttelaiskus ja jonn viivad suutmatuseni ideoloogiast kui usukultusest väljuda. Katsed leida oma elus midagi kindlat ja vana viivad identiteedi kokkuvarisemise äärel olevate inimeste põhjavajumiseni, sest päästerõngaks peetud vankumatud tõed osutusid sotsiaalseteks konstruktsioonideks. Sealt on pärit ka parempoolse ideoloogia mulisev kõla: selle keeles kõneleja upub pidevalt.

Kui aina rohkem naisi aktiveeruks ja võidaks tagasi eneseaustuse, siis sarnaneks see impeeriumi kokkuvarisemisega, mille okupeeritud väikeriigid hakkavad iseseisvumise ja oma tahte rakendamise nimel ülestõuse korraldama. Kuningriiki rünnatakse igast küljest, kuigi Eestis puudub vasakpoolne partei. Tuleb välja, et poliitikud on aastaid inimeste sõjatraumadelt protsenti lõiganud, selle asemel et tegeleda riigi edasiviimisega järgmistesse faasidesse. Meid on nii kaua lüpstud, et kõik meie kehaosad on nisakujulised. Jah, isegi pea.

Mehed on kadedad, et nende traumasid ja ebausku ei taheta enam üle võtta. Elamissuutelisi inimesi kotib taimetoit, armastus ja kannatuste vähendamine. Keegi ei viitsi enam mehi tõsiselt võtta ega üldse nende plärinat kuulata.

Patriarhaat on püramiidskeem.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: