Arvustus. Üks arutlus Jumala õiglusest ja kurjast ({{commentsTotal}})

Carl Gustav Jung
Carl Gustav Jung Autor/allikas: Ortsmuseum Zollikon, commons.wikimedia.org

Uus raamat

Carl Gustav Jung

"Vastus Iiobile"

Tõlkinud Kristiina Kivil

Tallinn, EKSA 2019

…Maarja Taevasse võtmise dogma, mida – olgu möödaminnes öeldud – pean olulisimaks religioosseks sündmuseks alates reformatsioonist. Protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele…

Carl Gustav Jung, "Vastus Iiobile"

 

I

Analüütilise psühholoogia suurkuju Carl Gustav Jung ei ole eesti lugejale tundmatu autor. Jungi teoste retseptsioon Eestis ei alga tegelikult siinse tõlke ilmumisega, Jungi raamatud on kirjanduslike huvidega eestikeelsele lugejale juba aastakümneid tuttavad. Tänaseks on tõlgitud kuus originaalteost ja kaks G. C. Jungi üldteooriaid lahkavat ülevaatelist teost.  Samas on valik ebaühtlane, tekstide tõlge barokselt keerukas ning C. G. Jungi mõisteline terminoloogia tervikuna korrastamata. Seepärast tuleb pidada oluliseks kultuurisündmuseks, et hiljuti ilmus Eesti Keele Sihtasutuse kirjastatud ning lääne tsivilisatsiooni alusväärtusi hindava Edmund Burke Seltsi raamatusarjas C. G. Jungi teos "Vastus Iiobile" (tõlkija Kristiina Kivil). See on tähenduslik kahel põhjusel: esiteks on tegemist Jungi esimese religiooniloolise käsitlusega eesti keeles, teiseks on tegu küpse Jungi narratiivi kuuluva teosega.

Ühtlasi on see esimene eestikeelne Jungi raamat, millest tõsisem huviline võib leida jungiaanliku religioonianalüüsi põhitõdede, meetodite ja teooriate süvakäsitluse. Jung ei ole teoses "Vastus Iiobile" seadnud endale eesmärgiks anda edasi kogu Iiobi küsimuse usundiloolist konteksti. Ta keskendub oma teooria põhimõistetele ja meetoditele, eriti aga pühakirja kui terviku süvapsühholoogiliste motiivide uurimisele, andes põhjaliku erudeeritusega ülevaate praktiliselt kõikidest analüütilise psühholoogia vähegi tähtsamatest teooriatest ja seisukohtadest.

Algselt oli Jung kavandanud selle teose õpperaamatuks endale inimese ja Jumala suhte asjus. Otse loomulikult ongi see mõtisklusraamat, eriti neile, kes otsivad suuri vastuseid ja tähendusi. Teos sisaldab teooriat, visioone ja illustreerivaid näiteid, aga ka ausat juhatamist kurjuse ja Jumala suhte probleemi juurde. Autor ei paku lugejale absoluutsusele pretendeerivaid seisukohti – piisavalt palju lahtisi otsi jääb edasimõtlemiseks. Teoses kumab läbi Jungi personaalne religioossus, mis ei ole otsiva kristliku maailmakäsitusega mingiski mõttes vastuolus. Jung teab ja esitleb oma lugejale selgelt üht vaatepunkti, tõde, et Iiobi puhul ei ole võimalik anda lõplikke vastuseid. Samas on Jungi pilt Iiobist ja Jumalast kaleidoskoopiliselt kirev. Jung veenab oma lugejaid, et ta on pigem kunstnik, kelle vaimne plaan on laiahaardeline. Ja nagu üks meistriteos ikka, on ka see teos aegumatu.

 

II

Esmalt tuleb öelda, et Carl Gustav Jung on oma Iiobi käsitluses eelkõige kogemustele ja nägemustele orienteerunud müstik, mitte niivõrd Vana Testamendi tekstide süstemaatiline eksegeet. Sügav isiklik subjektiivsuse kogemus ongi teose põhiline kirjanduslik telg. Jung ei süvene siin Iiobi raamatu tekstoloogiase, veel hõredam on Iiobi raamatu tekstifiloloogilise kihistuse väljatoomine ning just selle tõttu kannatab "Vastus Iiobile" kohati ebasüstemaatilisuse ning fragmentaarsete, tihti ka juhuslike mõtteliinide all, mis aga ei vähenda kuidagi teose paeluvust. Ükski teine Piibli raamat peale Iiobi raamatu pole maailma kirjandusloos kaasa aidanud ainujumala idee küpsemisele ning innustanud süüvimist kurjuse probleemi.1 Ajaloolises tähenduses tuleb Iiobi raamatut käsitleda teoloogilis-filosoofilise teodiike sasipuntrana, mille ülimalt keerukat kurjuse küsimust avab Jung analüütilise psühholoogia tüüpskeemidega. Teosele "Vastus Iiobile" eelneb Jungi üks olulisem käsitlus triniteedi kohta2 (kolmainu teoloogia kontseptsioonist), mis on allikakriitiliselt oluline lähtetekst mõistmaks Jungi hilise loome religioonilooliste tekstide hermeneutikat.

Jung väidab järjekindlalt oma loomingus, et triniteet on kogu kristliku dogmaatika kese, kuna sellest lähtub nii mehelik kolmainu- kui kurjaõpetus ning sellest moodustub kristliku õpetuse in nuce. Jungi tähenduses väljendub triniteet selles, et Jumal ei ole abstraktne ülim olevus, vaid ta konkretiseerub kolmainsa Jumalana oma mehelikus jõus ning puudutab oma loodut ilmutuse kaudu. Kolmainsus on protsess: Jumal jaguneb kolmeks suuruseks ning ühineb, ta kaotab enese, et end leida, tuleb enese juurde endast loobudes. Jungi religioonilooliste tööde kommentaatorid märgivad, et Jungi Iiobi raamatu kurjakäsitlus on tihedas põimingus Püha Augustinuse (354–430) töödega, kes elustas oma töödes varasemate ladina kirikuisade käsitlused kurjusest ning kellega läänekristlikus traditsioonis kurja teoloogiline käsitlemine algabki. Usundiloolane Adolf von Harnaki andmetel pani just Augustinus vaimse aluse kurja süstemaatilisele käsitlusele, millel on olemas oma filosoofiline ja teoloogiline struktuur.

 "Kõik, mida Augustinus on toonud uut, asub tulevikku ulatuva ivana varjatult tema kirjutistes ning on avanenud alles aegamisi ajaloos. Aga suurim oli siin suund indiviidile ja suund selle maailma uurimisele tema tervikstruktuuris, hägustamata teispoolset eesmärki."3

Tihedas põimingus varakirstlike autorite töödega on Jungi kurja käsitlused tihedalt seotud tema enda loodud analüütilise psühholoogia uskumustega selle kohta, mis on kurjus puhtal kujul. Kurjuse olemuse käsitlemisel jõuab ta nn Iiobi suure küsimuseni: KAS ÕIGE PEAB TÕESTI KANNATAMA? Ometi lõppevad kõik, nii analüütilised kui nägemuslikud-visonäärsed vastused kurjuse ontoloogia osas, seda eriti kurja õigustatuse osas, Jungi teoloogilistes töödes eksistentsiaalse hämminguga, teatud ausa nõutusega: ta annab lugejale mõista, et tema keelelised vahendid jäävad probleemi analüüsimisel abituks.

 

III

Eesti teoloogi Urmas Nõmmiku arust on Iiobi raamatu teemaks spetsiifilisest kannatusest lähtuv kaebus (Iiob)4. Kuna Iiobi tegelaskujule on iseloomulik mõtelda kurja ja hea osas teo-tagajärje kooskõla printsiibil, siis ei ole (seda nii Jungi teoses esitatud loos kui ka Iiobi raamatu enda tekstis) inimeste teod ja karistused kuidagi tasakaalus. Jungi järgi toob Iiobi kuju esile Jumala teadvustamata poole, Iiobi Jumala (Jahve) puhul kasutab Jung oma üht olulisemat VARJU mõistet, seda just Jumala pimedama poole analüüsis. Iiobi raamatus ilmutab Jumal meile oma kollektiivsete psüühiliste elementide summana alamat ja eitatud osa iseendast, seda, mis ei sobi teadlikult meie ettekujutusega heast ning kõikvõimsast Jumalast. Jungi Varju mõiste on Iiobi loos Jumala enda teadvuse suhtes kompensatoorne ning selle mõju on nii negatiivne kui positiivne. Jumala enda Vari personifitseerib kõike halba, mida Looja keeldub iseendas tunnistamast.

Paljudes Iiobi raamatu lõikudes esineb Vari veel saatuslikumas seoses – õigluse- ja kättemaksuiha läbipõimumisena. Iiobi raamatus leidub juubeldavaid tänulaule Jumalale ning sügavaimas ahastuses sündinud palveid, mis seob hästi Jumala hea ning pimedama poole. Iiobi dialoogis Jumalaga pääsevad vaheldumisi võimule nii sügavamad kahtlused kui ka usk, lootusetus ja lootus, sügav ahastus ning tänulikkus. Jung märgib, et Iiobi raamat on täis süvapsühholoogilisi kontraste, kuid ometi terviklik.

"Vastuses Iiobile" joonistub lugeja silme ette Jumala suveräänne ja majesteetlik, ent vastanditel põhinev toimlemine, mida Iiob ja Jung mõista püüavad. Kõnealuses raamatus on Jung ise otsija ja aus küsija, ning kuigi ta ei kahtle, et vastused on olemas, ning seda isegi kõige raskemate, esmapilgul isegi ehmatavate Iiobi raamatu tekstilõikude puhul, jääb ta ometi otsivaks teose lõpuni. Jung osutab, et Iiobi tegevus ja tema suur lugu Jumalaga puudutab sügavalt ja isiklikult tänapäeva inimest, pannes teda elu tähtsate küsimuste üle järele mõtlema. Nii aitab Jungi teos meil Iiobi lugu paremini mõtestada, kui meie enese sõnad on otsa lõppenud.

Tänase piibliteaduse valguses võib Iiobi raamatu puhul kõnelda kümnekonnast filoloogilisest, piibliarheoloogilisest kihistusest. Vaieldamatult on see Vana Testamendi kõige keerulisem heebreakeelne tekst. Teoses on palju haruldasi sõnu, keelendeid, hulganisti katkendlikku väga nappi lausestust, ent ka tekstoloogiliselt väga keerukat lauseehitust.5

Kõlab uskumatult, et on võimalik kirjutada üks kirjanduslikult mõjukamaid Iiobi mitteteoloogilisi käsitlusi ilma teksti filoloogilisi tasandeid mõistmata, ometi on Jungil see õnnestunud. Seda küll väga eripärasel viisil. Kuna monoteistlik religioon lähtub ideest, et Jumal on loonud maailma, siis toob see paratamatult kaasa küsimuse kurjuse enda päritolust, mis ei ole enamasti selgelt ja mõistuspäraselt seletatav. Iiobi raamatus on esitatud diotiike probleem manitsus-, õpetus-, vaidlus- ja kaebekõnede kujul.

Jungi paelus Iiobi poeemi puhul tugev pildikeelne tasand. Ka Jungi enda hilised loometekstid (sealhulgas käesolev teos) on pigem keelelised pildid kui uurimuslik stiiliproosa. Iiobi raamatut ja Jungi käsitlust sellest ühendabki eelkõige pildilik (Jungi puhul ka nägemuslik) tasand, mitte niivõrd meisterlik filoloogiline-filosoofiline kurjuseteemaline analüüs. Kurjuse ning Jumala mõtestamisel on Jung võtnud eeskujuks Iiobi raamatu tihendatud motiive kaosest, hea ja kurja vahelisest võitlusest, heebrea Jumala tegevusetusest Iiobi loos. Jung paneb tänase lugeja iseendalt küsima: kas me üleüldse saame uskuda Jumalasse, kes ei reageerinud mitte kuidagi õiglase ning jumalakartliku Iiobi karjetele, tema hädade ja kannatuste puhul? Miks ikkagi Jumal kurja ja ebaõiglust lubab, kui tema ontoloogiline olemus on hea, armastav ning kõigevägevam, nagu seda esitab ristiusu traditsiooniline teoloogia?

Kurja ja Jumala olemuse seose küsimus on valitsenud Lääne-Euroopa kristlikku teoloogiat ja filosoofiat aastatuhandeid. Klassikalisel kujul sõnastas selle varakristlik kirikuisa Lucius Caecilius Firmianus Lactantius (u 240 – u 320), kui ta mõtiskles oma teoses De ira Dei5,  Epikurose käsitlusest Jumala ja kurja suhte ontoloogilise olemuse üle. Epikuros lahendas klassikaliselt Jumala, kurja ja sellest tuleneva kannatuse probleemi nii-öelda tetralemma (neljaväitelise loogika) kujul:

·         Kui Jumal soovib ja suudab kurjust ning kannatust hävitada, siis ta loomulikult teeks seda, kuna aga kannatus eksisteerib maailmas edasi, siis ei saa Jumal olla samaaegselt ei hea ega kõige võimsam.

·         Kui Jumal soovib kannatust hävitada, aga ei suuda seda teha, siis on ta küll ontoloogilises mõttes oma loomult hea, aga ei ole kõikvõimas.

·         Kui Jumal on võimeline kannatusele lõppu tegema, aga ta ei soovi seda teha, siis on ta küll kõikvõimas, aga ta ei saa olla oma olemuselt hea.

·         Kui Jumal ei suuda ega ei soovi kannatust hävitada, siis pole ta ei hea ega kõikvõimas.6

 

IV

Religioonilooliselt on jungiaanliku kristlusekäsitluse taustaks maailmareligioonide teke esimesel eelkristlikul aastatuhandel, mille raames, eriti Vana Testamendi rahva juures, ühendati omavahel püha ja eetiline. Jungi käsitluses mängivad oma osa Jumalariigi kosmiline tulek ja tema enda nägemused ja nii ongi Jungi teos kompleks religioosseid, müstilisi visioone, mis realiseeruvad tänase lugeja ees teksti kujul. Võtmemõisteks on logos, Sofia käsitlus, Jumala naiselik pool ning Neitsi Maarja taevasse võtmise dogma. Iiobi lugu tõendas Jungile eksistentsiaalselt, et Jumal on alati vaba oma loodu suhtes, ta võib toetada alatuid ning piinata ausaid, seda vaid oma kapriisi kohaselt; kannatusi ja katastroofe jagatakse inimesele nii individuaalselt kui inimkonnale kollektiivselt, kuidas juhtub. Jumala enda loodule osaks saavat kurja ei saa kuidagi tõlgendada inimlike teenete ja süütegude kontekstis, sest selle maailma õnn ja õnnetused on alati juhuslikku laadi.

Samas on Iiobi isiklik kogemus ning tema raamatu kuulutus täiesti erakordne – sellist ei tunne ei Muhamed, Buddha ega Laozi. Keegi neist ega teistest religiooni suurmeestest ei koge nii intiimset kontakti samal ajal Jumala ning kurja füüsilise jõuga, nagu koges seda Iiob. Jungi kirjeldatud Iiobi ja Jumala kontakt on ühtaegu traagiline ja traumapsühholoogiline nähtus, mille kaudu mõistame, et selline suhe puudutab igaühte meist, kuna kannatus on ja jääb läbi ajaloo eksistentsiaalseks küsimuseks. Oluline on Iiobi loo kontekstis küsimus "miks?"

Samuti tõendab Jungi teos, et usk Jumalasse ei ole kunagi lihtne, eriti Iiobi raamatu kontekstis. Inimhinge personaalsel tasandil jätab Jumala pimedama poole kogemine, nagu tajus Iiob, siiski õhku küsimuse: miks peab keegi kannatama Jumala enda loodud ebatäiuslikus maailmas? Me ei tohi unustada tõsiasja, et Iiobi teosega seostub tugevalt Uue Testamendi eetiline joon: usu ja lootusega Jumalasse, millega kaasneb üksiku inimhinge lõpmatu väärtus Jumala silmis. Iiobi raamat ja Jungi sekundaarkäsitlus tõendavad, kui lahutamatult seotud on Jumal ja inimene ning inimese loomulik vajadus mõista, mis on õige ja mis vale, ning eetiline vajadus teha seda, mis on õige. Seega on Iiobi tegelaskujust lähtuv, otsiv ja püüdlev õigluse-eetika otse seotud Uue Testamendi evangeeliumi armulise väega, sest mõlemas tekstis on kesksel kohal inimene ning tema suhe ligimesse ja Jumalasse.

Iiobi ja Jumala kontakt muutub mõttekaks ja reaalseks ainult juhul, kui see kordab algset arhetüübilist tegevust. Selles seoses võtab Jung kasutusele mõiste kratofaania (kratos kreeka keeles 'vägi, võim'), mis erinevalt hierofaaniast rõhutab üleloomulikku. Viisist, kuidas jumalik loomus end Iiobi loo puhul väljendab, võime selgelt näha, et Jumala üksikud omadused ei ole piisaval määral teineteisega seotud, selle tulemusel lagunevad Jumala erinevad omadused üksteisele vastukäivateks tegudeks. Jung toob välja Jahve kahetsuse, et on loonud inimesed, ehkki oma kõigeteadmises pidi ta juba loomisakti algusest peale olema teadlik inimese ebatäiuslikkusest. Jungi narratiivi kohaselt seisneb Vana Testamendi tegelaste objektiivne reaalsus ainult selles, mis imiteerib taevas asuvat arhetüüpi ehk ideaalset algkuju. Seega kurjus ja headus, inimese ja Jumala suhe muutuvad mõttekaks vaid seetõttu, et nad kordavad toiminguid, mida algusajal sooritasid jumalad, kangelased või esivanemad.

Jung tunnustab täiesti kurjuse paradoksaalset iseloomu, ent ainult religioon kui tunnetus- ja sümbolisüsteem seob selle mõiste inimese vaimse ja kõlbelise teadvustamise protsessiga. Läbi aegade on katoliiklikus ja protestantlikus traditsioonis kujunenud välja teatud isikud, spiritualistid, müstikud, kes ületavad kogetava ja teiste poolt põhjustatud kannatuse – kurja – oma meeleseisundite abil, kasutades ära oma alateadvuse süvatasandeid. Jungi põhiline filosoofiline käsitlus kurjusest on kosmoloogiline, mütoloogiline, mitte ratsionaalne-filosoofiline, sest tema religioonikäsitluse kohaselt on maailma loomise eelne olukord kurjuse esmane algkuju, mis avaldus totaalse korrastamatuse kujul, selles algses kaoses oli olemas ainult Looja. Kaost kujutatakse Jungi kosmogoonilistes visioonides sageli ürgookeanina, mille kohal laotub pimedus.7

Pimedust ja kurja duaalsust vajab iga religioosne uskumuste süsteem, väidab Jung oma arvukates käsitlustes. Kurjuse enda ja Jumala olemust peab inimene alati piltide abil iseendale visualiseerima, sest jungiaanlikus perspektiivis kõneleb religioon meile alati piltide kujul ning see osutab alati sõnades väljendamatule maailmale. Teiseks jungiaanlikuks uskumuseks on, et religioossete ettekujutuste, nägemuste ja uskumuste maailm koosneb eelkõige antropomorfsetest piltidest, mida on väga kerge lammutada ratsionaalse kriitika abil.8

Carl Gustav Jungi arvates ei tohi me unustada, et inimeste uskumuste struktuur toetub alati numinoossetele arhetüüpidele, st emotsionaalsele vundamendile – Jung kasutab siin religiooniloolase Rudolf Otto mõjukat kontseptsiooni. Iiobi kohtumine Jumalaga on fascinosum ja tremendum, lummav ja värisema panev korraga. Jung vaatleb Iiobi raamatu lugu eelkõige hinge väljendustena ning püüab oma teoses lahendada lahendamata küsimust, kuidas üks inimene saab seista silmitsi Jumaliku pimedusega. Jumalik pimedus avaldub Iiobi puhul eelkõige jumaliku metsikusena või ebaõiglusena selle suhtes, keda Jumal ise on loonud. Jumal on ühtaegu deus absconditus ja deus revelatus, sest nii pühaduses, armastuses kui ka vihas nähakse Jumala olemuse põhijooni. Religioonifenomenoloogiliselt vastavad täpsemalt Jungi polariseerivale Jumala käsitlusele omadused tremendum (hirmu sisendav) ja fascinans (võluv). 

Jungiaan Edward Edingeri järgi püsib Jungi Jumala analüüsis terav olemusvastuolu: pühadus on ju distantsi loov, armastus aga loob osadust. Jungile paistab Iiobi loo käsitluses looja ja loodu lõpmatu kvalitatiivne erinevus ainsa mõeldava vahekorrana Jumala ja maailma vahel. Jung asetab kogu rõhu Jumala vabadusele ja aseiteedile (sõltumatusele, iseendas olemisele), kuigi distantsi rõhutamine Jumala poolt on tugev motiiv, samas tõstetakse Jumala vabaduse kõrval vähemalt sama selgelt esile inimese ja Jumala kontakti võimalikkust.9

 

V

Jungi teoses joonistub välja, et Iiob ei ole klassikaline hädaldaja arhetüüp, vaid tüüpiline Vanas Testamendis esinev õiglusenõudja. Jumala käest õigluse nõudmine nõuab nii tarkust kui alandlikkust. Iiobi raamatut loetakse koos Õpetussõnade, Koguja raamatu, Jeesus Siiraki ja Saalomoni Tarkuseraamatutega tarkuskirjanduse hulka kuuluvaks.10 Tarkus algab Pühakirjas ilmutatud sõnast endast ehk logos'est. Ristiusk kujutleb ju Kristust logos'ena, mis on kehastunud meeleliselt tajutavas mateerias. Jung käsitleb logost antiiksete eeskujude järgi kaheselt: nii seesmise kui välisena ehk väljaöeldud kujul. Väljaütlemist peetakse seejuures hoopis vähem täiuslikuks logose aktiks. Me ei tohi unustada, et Jungi analüütilis-müstilise teoloogia keskmes ei ole Jumal või tema tegutsemine ajaloos, vaid eelkõige inimese psüühe struktuur ning tema suhe Jumalaga. Jung võimaldab oma lugejal õppida ja mõista, miks Iiobit kiusati ning millised tagajärjed tulenevad toimunust nii Jumalale kui inimestele.

Teos analüüsib adekvaatselt inimese ja Jumala ebaproportsionaalset suhet. Eriti hästi avaldub see Jumala kahekõnes inimesega, kus Iiob esitab Loojale küsimuse: "Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt?"

….Jahve on see, kes kohtleb teda jõupositsioonilt ja ebaõiglaselt, ning mitte keegi teine. Tal ei ole võimalik eitada, et seisab silmitsi sellise Jumalaga, kes ei hooli moraalsetest väärtustest või keda ei seo ükski eetika….11

Jungi käsitluses avaldub Iiobi juures ülim voorus: julgus. See seisab selles, et Jumala ebaõiglasest kohtlemisest hoolimata ei hakka Iiob iial kahtlema Jumala olemuses. Ta näeb selgelt, et Jumal on endaga vastuolus, ent isegi sel juhul usub Iiob kindlalt ja jätkuvalt, et leiab Jumalas edaspidi nii aitaja kui eestkostja. Kuigi Iiob märkab Jumala kurja poolt ja jõudu, näeb ta temas kindlalt lõpuni head.

….Jahve ei ole aga inimene; ja ta on mõlemad: tagakiusaja ja abimees ühes, kusjuures mõlemad aspektid on samavõrra reaalsed…12

Jungiaanlik analüütik Edwar F. Edinger toob oma uurimuses välja, et Jumal teostab Iiobi loos oma kõrgeimat jumalikku õigust otsustada ise maailma asjade ja inimeste saatuse üle. Edinger, analüüsides Iiobi raamatus esinevaid kurjuse ilminguid, lähtub Jungi kurja käsitluses mitte niivõrd empiirilise maailma nähtustest, vaid eelkõige Jumalast endast – st Iiobi raamatus esinevat kurjust peaks seletama nii, et ta ei seaks kahtluse alla Jumala enese kõigeväelisust ja headust. Jungi teoses esinev teodiike lahendab küsimuse ainult jumalaõiguslikust aspektist, mitte aga moraalsest või maise maailma õiglusest lähtuvast printsiibist.13

Jungi teose mõjukaim kommenteerija Paul Bishop toob välja seisukoha, et Jung lähtub oma narratiivis Leibnizi käsitlusest, kes jagas kurjuse kolmeks: a) metafüüsiliseks, b) füüsiliseks ja c) moraalseks kurjuseks. Jung ei vaidlusta oma Iiobi loo analüüsi puhul Leibnizi vaateid, et Jumal, olenemata tema pimedast poolest, on loonud раrima kujuteldava maailma võimalikest.14

Jung üritab oma Iiobi loos mõista personifitseerunud Jumalat, kelle puhul peab õigustama Leibnizi kolmeliikmelise kurjuse olemasolu. Siinkohal mõtlemist lugejale: kas pärast Iiobi loo lugemist on üldse võimatu uskuda endiselt heasse Jumalasse, kui pole ju enam olemas traditsioonilist kõigeväelist Jumalat? Meil on vaja konstrueerida uus doktriin Jumalast, kes arvestaks enda ja inimese loodud kohutava reaalsusega. Edward Edinger kirjutab, et tegeleda Iiiobi raamatu teoloogiaga pärast selliseid õudusi, mida see arvukalt kirjeldab, vanal viisil edasi, on mõttetu ja intellektuaalselt rumal. Vana Testamendi Jumal Jahve ei ole Jungi käsitluses lõhestunud, ta on oma olemuselt antinoomia, iseenda sisemiste vastuolude alatine ühtsus, mis on tema dünaamilisuse, kõikvõimsuse ja kõigeteadmise olemuslik eeldus. Paul Bishop toob oma Iiobi ja Jungi käsitluse kommentaaris välja, et Iiobi raamatus kirjeldatud kurjus ei ole Jungi loomingus dualistlik printsiip, vaid üks pimedam Jumala olemisaste, milles on vähenenud tema jumalikkuse osa. Kurjuse käsitlus valitseb kogu Jungi gnostilist kosmoloogiat, eelkõige suhet inimesesse (Iiob) ja loojasse.

Siiski on teoloogilises ja filosoofilises plaanis Jungi kontseptsioon süsteemitu, kohati isegi vastuoluline. Eelkõige ilmneb see kurjuse ning headuse käsitluses tema Iiobi loos. Vastukaaluks dualistlikule kurja kontseptsioonile, mis personifitseerib ja materialiseerib kurjust, võtab Iiobi teoses kuju Jungi monistlik kurjakäsitlus. Selles käsitluses on rõhk substantsiaalne ehk olemuslik on ainult hea, kurjus aga on algsest olemisest äralangemine ehk "eimiski": mingi puudujääk, vigasus jne. Jungiaanlik monistlik kurja käsitlus ei nõua olemasoleva Jumala kontseptsiooni lammutamist, vaid selle olemasoleva täiustamist ning sellesse feminiinse jõu integreerimist.

 

VI

Amy Cook, üks olulisemaid Jungi kristoloogia akadeemilisi uurijaid, näeb Jungi Iiobi käsitluses tekstoloogilist, tähenduslikku seost hoopis Kierkegaardi filosoofiaga.15 Nii Jungi kui Kierkegaardi religioosne filosoofia on ainususe/üksiku indiviidi eksistentsi narratiiv. Jungi käsitlus vaatleb Iiobit kui üksikisiku suhet maailma ning Jumala endaga, milles kurjuse ja jumaliku heakskiidu vahel valitseb äärmuslikult dualism. Iiobi õigluseihast ja olemuslikust hirmust Jumala ees kasvab välja mõistuslik vastuolu Jumala jumalike eht-teoloogiliste voorustega (headus, õiglus, armastus, lootus). Kierkegaard veenab meid oma eksistentsifilosoofias, et inimene ei saa oma eksistentsi tunnetada, mõista või lõplikult seletada, eksistentsi saab üksnes läbi elada.

Sarnane on Jungi lähenemine polaarses inimese-Jumala käsitluses. Jungi kohaselt ei võinud Iiob Jumalat puhtal kujul kõikides tema avaldumisvormides tunnetada, vaid üksnes kogeda. Just kogemusest lähtuvalt võtab Iiob Jumala ees kohusetunde eetilise positsiooni, sest puhas olemine Jumala ees kujutab endast kannatuse ja kurja enda peale võtmist. Varasemalt on seda Piiblis kehastanud Aabraham, kes soovis, pelgalt kuulekuse- ja kohusekäsust lähtuvalt, Jumalale ohvriks tuua oma ainsa armastatud poja Iisaku. Nii nagu Aabrahami motiividel pole üldse mingit moraalset, filosoofilist või ratsionaalset põhjendust, pole seda ka Iiobi loos. Jääb järele ainult puhas usuline usaldus, et inimene (sealhulgas Iiob) on süüdi Jumala ees alates Aadama patust, mil esimene inimene kuritarvitas oma vabadust. Pärispatt ning Iiobi kannatuse apoloogia või Iisaku ohvriks toomise lugu on Piibli kannatusefilosoofia üks liin. Kierkegaardliku eksistentsifilosoofiat valdab sügav pessimism, sest Iiobi lugu tõendab ainult üht: paraku on inimene määratud sellessinatses maailmas kannatama ja Jumalale oma usaldust üles näitama.

Iiobi lugu viitab üheselt inimmõistuse ebatäiusele, samas on Iiob kannatuse loo lõpus veendunud, et ta elas võimalikest maailmadest parimas, igati rehabiliteerides jutu lõpplahenduses Jumala kõikvõimsuse printsiipi. Nagu Kierkegaard oma filosoofias, ei eita ka Jung tõsiasja, et maailm on alati täis kurjust ja kannatusi. Iiobi raamatu Jumalale pole vaja, et inimene teda õigustaks või analüüsiks, vaid et ta lihtsalt usuks Temasse, aga see nõuab ausat seismist Looja ees, sellisena, nagu inimene on. Usk ja usaldus Jumalasse ei salli kahtlusi, nagu Kierkegaard meile oma väga individuaalses usutunnistuses ütleb: "Isegi kui kogu maailm õhku lendab ja kõik elemendid ära sulavad, pead sa uskuma."16

Iiobi raamatu filosoofiline tähendus peitubki tões, et see tekst pakub inimliku kannatuse küsimusele mitut vastust, samas ei heroiseeri teos inimlikku kannatust, vaid otsib sellele mõistusega hoomatavat põhjendust. Iiobi raamatu igavesed küsimused kurja, õigluse ja Jumala olemuse kohta asetuvad hästi kaasaja maailma.

Jungi teost lugedes võib tõdeda, et Vana Testamendi Jumala plaanid on kord läbinähtavad, kord mõõtmatud, aga inimlikud küsimused on ja jäävad küündimatuks. Ainuüksi Iiobi ja Jungi otsitud seletuste rohkus kurja eksistentsiaalsele olemusele on parim tõend, et kõnealuses teoses mõistetakse inimeksistentsi oma keerukuses. Sellest tulenevalt on tähtis mõista, et küsimusi "kes ma olen?" ja "mida ma pean tegema?" tuleb pidevalt endale uuesti esitada – igal uuel hetkel, igas uues situatsioonis.17 Õigupoolest on Jungi "Vastus Iiobile" õhtune mõtisklusraamat, kus iga teose peatükk moodustab omaette filosoofilise terviku. Jääb loota, et tõlge suudab lisaks tihedate arutluskäikude eestindamisele kas või pisutki edasi anda Jungi erksat ja tabavat ning samas väga mõttetihedat stiili.

 

KASUTATUD ALLIKAD

1.      Urmas Nõmmik. Iiob ja tema ainumas Jumal, ehk kust see kuri tuleb? Vikerkaar 2014, nr 29, lk 72−82.

2.      Carl Gustav Jung. Versuch einer psychologischen Deutung des Trinitätsdogmas (1942, 1948). Patmos, 2011.

3.      Adolf von Harnac. Kristluse olemus (Das Wesen des Christentums, 1902 ). Ilmamaa, 2009.

4.      Urmas Nõmmik. Iiob ja tema ainumas Jumal, lk 72−82.

5.      Urmas Nõmmik. Iiob ja tema ainumas Jumal, lk 72−82.2014.

6.      Lucius Caecilius Firmianus Lactantius. Vom Zorne Gottes / De Ira dei Liber. Laktanz / Lactantii, L. Caelii Firmiani. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt, 1974.

7.      Edward F. Edinger. The Christian Archetype: A Jungian Commentary on the Life of Christ. Studies in Jungian Psychology by Jungian Analysts. Book 28, Inner City Books; F First Paperback Edition Used edition. January 31, 1987.

8.      Edward F. Edinger . The Bible and the Psyche: Individuation Symbolism in the Old Testament. Studies in Jungian Psychology. Book 24. First Edition (US). First Printing edition. Inner City Books, 1986.

9.      Edward F. Edinger. The Christian Archetype.

10.  Urmas Nõmmik. Iiob ja tema ainumas Jumal, lk 72−82.

11.  Carl Gustav Jung. Vastus Iiobile. Edmund Burke'i Seltsi raamatusari. Tõlge eesti keelde Kristiina Kivil 2019. Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 15.

12.  Carl Gustav Jung. Vastus Iiobile, lk 15.

13.  Edward F. Edinger. The Bible and the Psyche.

14.  Paul Bishop. Jung's Answer to Job: A Commentary. Routledge, 2002.

15.  Amy Cook. Jung and Kierkegaard: Researching a Kindred Spirit in the Shadows. Research in Analytical Psychology and Jungian Studies, 2017.

16.  Jaan Tepp. Kurjuse kungriik. Uurimus kurjusest. Ilo, 2000.

17.  Urmas Nõmmik. Iiob ja tema ainumas Jumal, lk 72−82.

 

ÜLDKÄSITLUSTE VIITED

·         Carl Gustav Jung. Vastus Iiobile. Edmund Burke'i Seltsi raamatusari. Tõlge eesti keelde Kristiina Kivil. Eesti Keele Sihtasutus, 2019.

·         Carl Gustav Jung. Zur Psychologie westlicher und östlicher Religionen. Patmos, 2011.

·         Carl Gustav Jung. Geleitwort zu V. White: "God and Unconscious" (1952, 1957). Patmos, 2011.

·         Carl Gustav Jung. Antwort auf Hiob (1952). Patmos, 2011.

·         Carl Gustav Jung. Analytische Psychologie und Weltanschauung (1928, 1931). Patmos, 2011.

·         Carl Gustav Jung. Answer to Job. Princeton University Press, 2010.

·         Adolf von Harnac Der Geist der Morgenländischen Kirche im Unterschied von der Abendländiscben (1913, 1916). Teoses: Aus der Friedens- und Kriegsarbeit. Giessen, Alfred Topelmann, lk. 103–140.

·         Adolf von Harnac. Kristluse olemus. Adolf von Harnack ja tema "kristluse olemus". Raamatus: Aarne Hiiob. Kristluse olemus. 2009.

·         Urmas Nõmmik. Iiobi raamat. Taru Ülikooli kirjastus, 2013.

·         Urmas Nõmmik. Iiobi raamatu raamjutustus süüria ja vanakreeka versioonides. Raamatus: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100. Kirik. Teoloogia. Mälestused. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised nr 26. Tallinn, Tartu, 2017, lk 203−220. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: