Mihkel Kunnus. Jumala vari ja mehe rinnanibude teoloogia ({{commentsTotal}})

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Alljärgnev tekst on kirjutatud Carl Gustav Jungi raamatu "Vastus Iiobile" eesti keeldes ilmumise puhul.

Siin arutletakse, miks ja kuidas Jungi looming väärib tutvumist ja kuidas sellega alustada ning seejärel vaadeldakse tema teooriate sobitumist oma- ja praegusaegse bioloogiateadusliku ning üldisema kultuurifilosoofilise kontekstiga mõnes relevantsemas aspektis.

 

***

Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad seni suutnud kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha.

- Yuval Noah Harari "21 õppetundi 21. sajandiks"

 

Seda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust.

- Carl Gustav Jung "Vastus Iiobile"


Sissejuhatuseks

Carl Gustav Jung sündis paar aastat enne Anton Hansen Tammsaaret. Kas sellise teadlase tekstid väärivad enamat kui teadusajaloolist huvi? Väärivad, sest õigus on neil, kelles eelmises lauses toodud määratlus – teadlane – protesti tekitas. Šveitsi psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung (1875-1961) ei ole teadlane. Vähemalt sõna kitsamas, modernistlikumas ja positivistlikumas tähenduses, kus teaduse mõiste sisaldab vaikeeeldusena ajas arenemist, seda, et tänapäeva teadlased arendavad oma eelkäijate ideid edasi ja ületavad need. Valdur Mikita on öelnud, et sisekõne uurimine pole pärast Lev Võgotskit eriti edasi arenenud. Ja see on igati mõistetav, sest sisekõne on miski, mis on ühel poolt meile kõige vahetum reaalus üldse, teisalt teeb just see vahetus selle teadusliku uurimise nii raskeks. Eriti mis puudutab tänapäevase teaduse institutasionaalseid ja formaalseid autentsustunnuseid. Sama on Jungi käsitletava ainesega.

Kummati Jungi ja Valdur Mikita huvivaldkond kattub paljus, mõlemad arutlevad, kuidas meie kehadesse pakitud evolutsioonivanune mälu aktualiseerub kogemuslikult, kuidas kerkib teadvusse ning mõjutab motivatsioonidünaamikat ja afektistruktuuri. Mikita sügavam geniaalsus ja originaalsus peitub just seal, kuigi tuntud ja armastatud on ta hoopis muude kihtide poolest. Aga järgnev käsitlus räägib Carl Gustav Jungist.


Milleks üldse tutvuda Carl Gustav Jungiga?

Küllap on viimatine eestindus, Jungi hilise loomeea suurteos "Vastus Iiobile"  (EKSA 2019) üks ebasobivamaid tekste, millega alustada Jungi mõttemaailmaga tutvumist. Ometi tutvumist see väärib. Võib ehk isegi öelda, et iseäranis praegusel ajastul, mil inimhinge hämaramates soppides peituvad motiivitasandid ähvardavad taas jõulisemalt sekkuda ühiskondliku elu suunamisse. Sest nagu Juri Lotman kirjutab essees "Nõiajaht. Hirmu semiootika", et "otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd" ja essees "Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem"[i] lisab ta, et "kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab nii hästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri".

Kui ühiskondlikud muudatused on liiga järsud, siis "harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut".

Arhailised kujutelmad ja nende kõikuv aktuaalsus inimese psüühikas ja sedakaudu motivatsioonidünaamikas olid aga Carl Jungi kesksed analüüsiobjektid. Heaks meenutuseks võib olla nooremas keskeas ja vanemale  Eesti lugejale märksõna "Monoloog tundmatuga". Mäletate seda Vahur Kersna juhitud jutusaadet aastatel 1990-91? Sel eriti terava ühiskondliku murrangu ajal oli meie riigitelevisioonis iganädalane ülevaade inimeste UFO-kogemustest. Selle fenomeni ühe süvapsühholoogilise analüüsi andis Carl Jung juba aastal 1958 (külma sõja kuumematel alguspäevadel kubises taevas samuti tundmatutest lendavatest objektidest) ning selle tõlge oli esimene eestikeelne raamat Jungilt ("Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas", Vagabund 1995, tõlkinud Mati Unt).

 

Kust alustada tutvumist Jungiga?

Üsna hea referatiivse eestikeelse ülevaate saab Epp Annuse toimetatud kogumikust "20. sajandi mõttevoolud" (TÜ kirjastus 2009), kus Jungile on pühendatud omaette artikkel. Päris tark oleks alustada ka tema autobiograafiast "Mälestused, unenäod, mõtted", mille tõlkest ilmus hiljuti kordustrükk (Eesti Raamat 2017, edasi: MUM, pikemad tsitaadid on toodud artikli lõpus). See on  isiklikuma mõõtmega teos ning evib ka kultuuriloolise väärtusega kõrvalepõikeid, ent on selle võrra mahukam (ca 400lk) ja laialivalguvam. Küllap aga tasub siin ära märkida, et Jung oli pikalt tõrges oma mälestusi publitseerima ning seda osalt just seetõttu, et "Vastus Iiobile" leidis nii halva ja mõistmatu vastuvõtu[ii].

Vaevalt, et praegune vaimne õhustik selleks eriti soodsam on. Pigem vastupidi. Seda aitab näitlikustada moto, mille Ivar Tröner valis raamatu "Vastus Iiobile" tutvustuse alustamiseks:
"… Maarja Taevasse võtmise dogma, mida – olgu möödaminnes öeldud – pean olulisimaks religioosseks sündmuseks alates reformatsioonist. Protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele …" (ptk XIX). Moto on nutikalt valitud, täpselt ja representatiivselt, aga paljud üldse tänapäeval mõistavad selles öeldut ja ammugi see veel kaasa kõlab? Kas keegi on näiteks kohanud feministi, kes viitab Maarja Taevasse võtmise dogmale?

Olgu kohe öeldud, et see, kes end Jungi mõttemaastikul ja kaasaja teoloogias kodusemalt tunneb, võibki pigem pöörduda Tröneri kommentaari ja Iiobi-raamatu enese juurde. Kuid vaevalt leidub eesti lugejate hulgas palju neid, kes üldse sest 1950. aastal paavst Pius XII poolt vastu võetud Maarja taevasse võtmise dogmast[iii] suuremat kuulnudki on, saati siis valmis on nõustuma selle pidamisega reformatsioonimõõtu religioosseks sündmuseks.

Lühimalt: Jungi "Vastus Iiobile" eeldab avanemiseks üle keskmise ulatuvat teoloogilist ja psühholoogilist eruditsiooni ning küllap ka autori ja lugeja filosoofilise temperamendi märkimisvääret kattumist.

Eelöeldu tõttu arvangi, et kõige optimaalsem on algajal Jungi huvilisel alustada Jordan Petersoni Jungi-teemalistest videoloengutest või Calvin S. Halli ja Vernon J. Nordby õhukesest raamatust "Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse" (Väike Vanker 2007).

 

Ilmumisajastu toonaseid ja praeguseid jälgi

Tõlkija Kristiina Kivil on psühhoanalüüsi ühe keskse mõiste Unbewusste vastena kasutanud alateadvust (väikse tõlkeloolise ülevaate annavad teemast Alo Jüroloo ja Vaino Vahing Jungi "Psühholoogiliste tüüpide" (Ilmamaa, 2015) eessõnas.). Leian, et sõna "alateadvus" on hea valik. Eelkõige seetõttu, et see Johannes Semperi kasutusele võetud vaste ("Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs", 1924) on juba meie keeles kodunenud, kuigi akadeemilisemad tõlkijad ja käsilejad peavad vajalikuks selle ümber ikka polemiseerida (põhjendatult!). Teine "alateadvuse" pluss on see, et see viitab sellele, et alateadvus on teadvusega mingis mõttes "samast ainest". Tõlkevasted "teadvusetus", "mitteteadvus" jms tekitavad mu arust mulje, et alateadvuse ja teadvuse vahel on mingi radikaalsem ontoloogiline lõhe.

Eriti tekib see mulje sõnaga "mitteteadvus", mis implitseerib õige järsu eituse teadvuse suhtes, ometi jutlustab Jung mingis mõttes teadvuse haarde laienemist alateadvusse. See tähendab, et teadvuse ja alateadvuse piir on sujuv ja muutuv ning muudetav (küllap kõige argisemalt kogeme seda oma uinumisprotsessi tähele pannes). Samuti tundub, et "mitteteadvus" implitseerib, ütleme, antropomorfistliku antropotsentrismi. Ometi nägi Jung inimese ja teiste liikide vahel evolutsioonilist pidevust, esindades maailmapilti, mis on veel praegugi nõnda haruldane, et üks tuntumaid kaasaja primatolooge Frans de Waal on pidanud vajalikuks seda pikalt avada ning on sihtsõimamiseks loonud isegi vastav termini –  neokreatsionism. Viimane seisneb siis selles, et "tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"[iv].  

Inimese loomuse mõistmist ähmastav eelarvamus radikaalsest erinevusest inimese ja looma vahel, mis on saanud kultuurilooliselt küllalt täpse määratluse mõiste "kartesiaanlik dualism" näol, ei kummitanud Jungi isegi mitte noorusaastatel[v]. Küpsemas eas formuleeris ta selle arusaama juba üsna klaarilt:

"Lõppude lõpuks on kujutlus, nagu oleks inimene kogu oma aus ja hiilguses loodud ilma eelastmeta kuuendal loomispäeval, mõnevõrra liiga lihtne ja arhailine, et see võiks meid rahuldada. Kuid kõiges selles, mis puudutab psüühet, jäävad meie arusaamad kindlalt püsima: meile on mugav mõelda, et psüühes pole mingeid arhetüüpseid eeltingimusi, et see on tabula rasa, et see tekib uuesti sünni puhul ja on üksnes see, mida ta endast ise kujutab.

Teadvus on fülo- ja ontogeneetiliselt sekundaarne. Me peame ometi seda selget tõsiasja mõistma. Nii nagu kehal on miljonite aastate pikkune anatoomiline eelajalugu, nii kujutab psüühiline süsteem nagu iga inimorganismi osa sellise evolutsiooni resultaati ja kõikjal võib leida varase arengu jälgi. Nii nagu teadvus alustas oma evolutsiooni teadvustamatult animaalselt tasandilt, nõnda kordab seda diferentseerumist iga lapse areng. Lapse psüühiline struktuur kujutab oma teadvuseelses seisundis kõike muud, aga mitte tabula rasat; ta on juba varustatud äratuntavate individuaalsete eelvormide ja peale selle kõigi spetsiifiliste inimlike instinktidega, samuti ka kõrgemate funktsioonide aprioorsete põhialustega." (MUM, lk 311)

 

Jungi arusaam inimese evolutsioonist

Hall ja Vernon resümeerivad: "Kollektiivse alateadvuse avastamine oli orientiir psühholoogia ajaloos. Meel on läbi oma füüsile vaste, aju, pärinud omadused, mis määravad kindlaks viisi, kuidas inimene kogemustele reageerib ja mis tüüpi kogemusi ta saab. Seega, üksikisik on seotud oma minevikuga, mitte ainult imikueaga, vaid olulisemalt liigi minevikuga ja sellele eelnenud orgaanilise maailma evolutsiooniga. See psüühe paigutamine evolutsiooniprotsessi oli Jungi silmapaistvaim saavutus." (lk 39)

Siin söandaks teha väikse paranduse. Jungi suurus ei seisne psüühe paigutamises evolutsiooniprotsessi – arusaamas, mis õigupoolest ei eelda muud kui evolutsioonilise maailmapildi läbimõeldud omaksvõttu ehk de Waali sõnadega neokreatsionismi tagasi lükkamist –, samuti ei olnud ta siin sugugi esimene ega ammugi mitte erakordne. Jungi suurus seisneb pigem ikka tema erakordses fenomenoloogilises võimekuses, võimes tähele panna neid psüühika elemente, mida tavaliselt eriti ei märgatagi ja kui, siis on harjumuslik pidada neid tähendusetuks psüühiliseks sodiks. Nõnda sarnaneb ta pigem suurte psühholoogiliste realistidega, kirjanikega, kelle teoseid lugedes tunneme end ära ja kes suudavad artikuleerida mõtteid ja tundmusi, mida ise ainult ähmaselt adume või kõrvalise abita tähelegi panna ei oska (näiteks siinkirjutajal oli huvitav äratundmine, kui Jung kirjeldas seika varajasest lapsepõlvest, kus ta tegi endale väikse puust mehikese ja peitis selle pööningule laetalade vahele, ning kirjeldas siis, kui tähtis talle oli toona sellise saladuse olemasolu. Seda lugedes tuli mulle meelde, et olin ise koolieelikuna midagi õige sarnast teinud). Ka Jungi noorusaastate suur lemmik Arthur Schopenhauer hiilgab ju eelkõige sellega, kui peeni eristusi suudab ta oma sisemaalima vaatlemisel teha.

Vernoni ja Halli muidu asjalikus käsitluses leidub üks ilmumisajast pärinev mõra, aegunud parandus, mis paikneb järgmises märkuses:

"Bioloogid on esitanud kaks seisukohta kollektiivse alateadvuse evolutsiooni mehhanismidest. Üks vaatenurk väidab, et tulevased põlvkonnad pärivad eelnevate omandatud kogemused ning neid pole vaja uuesti omandada. Harjumused muutuvad instinktideks. Seda nimetatakse omandatud tunnuste doktriiniks või lamarkismiks selle looja järgi. Teine seisukoht, mida aktsepteerib enamik biolooge, ütleb, et evolutsioon jätkub muutuste kaudu pärilikkusaines, mida nimetatakse mutatsioonideks. Mutatsioonid, mis soodustavad üksikisiku kohanemist keskkonnaga ja suurendavad võimalusi ellu jääda ning paljuneda, kalduvad olema põlvkkonnalt põlvkonnale edasi kantud. Need muutused, mis kahjustavad kohanemist, ellujäämist ja paljunemist, elimineeritakse.

Jung võttis kahjuks omaks ebapopulaarse lamarkismi seisukoha: ühe või mitme põlvkonna vältel omandatud hirm madude või pimeduse ees võib päranduda ka järgnevatele põlvkondadele." (lk 40)

Kõnekas mõra olekski siis arvamus, et Jung lamarkismiga eksis. Esiteks on juba eksitav öelda, et Jung oli lamarkist. Jung rõhutab sageli, et ta on empiirik (tõsi, ka see enesemääratlus võib eksitada, sest reeglina peetakse empirismi all silmas välismaailma tõsiasjadele toetumist, aga Jungi empirism toetub ikka psüühilistele tõsiasjadele, niisiis tema empirismi alla käivad ka viirastused, hallutsinatsioonid, UFO-kogemused[vi] jms – tema empirism on psüühiline empirism) ja tähtis on märkida, et bioloogilise evolutsiooni mehhanismide kontseptualiseerimine teda ülearu ei huvitanudki.

Veel, Vernoni ja Halli raamat on kirjutatud 1972. aastal. See oli aeg, mil psüühika asetamine adekvaatsesse bioloogilisse konteksti oli juhtumisi mitmekordselt takistatud ja ei sobinud kuidagi ajastu vaimuga. Täpsemalt siis inimindiviidi käitumise biologiseerimine oli topeltraskendatud. Esiteks kadus siis indiivid – üldisemalt siis üksikorganism – bioloogia vaateväljalt. Viiekümnendate alguses oli kindlaks tehtud DNA struktuur ja piltlikult öeldes haaras suur hulk biolooge vaimustusega mikroskoobi järele. Samuti leiutati elektronarvutid ning loodi tehniline võimekus matemaatiliseks populatsioonigeneetikaks, tähendab, teine osa biolooge haaras sarnase vaimustusega teleskoobi järele ning neid, kes ei haaranud kätte ei mikro- ega teleskoopi, ehk siis neid, kelle vaatevälja jäi üksikorganism, jäi õige väheks.

Indiviid, üksikorganism kadus bioloogia vaateväljalt, pilk suundus palju kaugemale – populatsioonigeneetikasse – ja palju lähemale, DNAsse, lausa biokeemiasse.  Samuti oli suureks takistuseks Teise maailmasõja õuduste kaja, mis tegi inimkäitumise bioloogiliste algete otsimisest sellise tabuteema, et sellest pole tänini toibutud. Psüühika on aga nähtus, mis on samuti evolutsiooniline, aga ometi selline, millele ei pääse ligi kui tahes filigraansete populatsioonigeneetliste mudelitega või kui tahes innustunud iseka geeni jälgimisega. Ajapikku on aga bioloogiline pilk taas avardunud (või eelmise metafoori kasutades – fokusseerunud) ning "Jungi lamarkism" leidnud endale igati väärika teoreetilise katuse.

Nii-öelda "epigeneetilise pöörde" ülevaateartikli kokkuvõttes kirjutab Kalevi Kull: "Epigeneetiline pööre on seotud sügava muutusega ontogeneesi ja fülogeneesi, fenotüübi ja genotüübi vahekorra käsitlemisel. Epigeneetilise arusaama kohaselt määravad ontogeneesi võimalused fülogeneesi võimalusi, mitte vastupidi. Muutused genoomi ekspressioonis võivad selle mehhanismi kohaselt eelneda neid muutusi fikseerivatele juhuslikele muutustele genoomis. Organismi aktiivsus ei ole siis mitte niivõrd genoomi tulem, kuivõrd iseseisev elussüsteemide struktuure kujundav faktor. Epigeneetiline pööre langeb suuresti kokku süsteemibioloogia esilekerkimisega. Praegusaegne epigeneetiline pööre võib olla sõnastatud ka kui üleminek neodarvinismilt postdarvinismi "[vii]
Oluline koht selles kontseptuaalses nihkes on Baldwini efektil[viii] ja James Mark Baldwin'i (1861-1934) töödega oli Jung tuttav (nt viitab talle "Psühholoogilistes tüüpides).

Nii võib Hallile ja Vernonile – kelle raamat on sissejuhatuseks Jungi juurde siiski mõistlik – teha märkuse, et evolutsiooniteoreetilisest aspektis tegi Jung empirismile truuks jäädes õigesti. Sest, nagu resümeerib Kalevi Kull, "ühelt poolt on selge, et Cricki dogma kehtib, eluajal omandatu ei saa adekvaatselt muuta DNA järjestusi. Teiseltpoolt, DNA ei toimi kui organismi elu determineerija."[ix] Pärilikkusel ja mälul on palju mehhanisme ja need on mitmel tasandil tagasisidestuvad. On Baldwini efekt ja on epigeneetika, on Cricki tsentraaldogma, aga on ka kultuur, mille üks laiemaid määratlusi ongi pärilikkuse kaudu – kultuur kui mittegeneetiline pärilikkus. Kokkuvõtlikult võib ehk lihtsalt rõhutada tõsiasja, et mitte kunagi pole ükski geen läbinud pudelikaela, kus teda poleks mõjutanud organism kogu oma keerukuses ja hetkekski paigale tardumatus ontogeneetilises komplekssuses, tähendab, mälulises ja interpreteerivas keskkonnas, mis ulatub rakusisust maastiku ja kultuurini.

 

Psühholoogilise empirismi väljataandamatu pluralism

Ühes oma peateoses, raamatus "Psühholoogilised tüübid", tsiteerib Jung pragmatismi alusepanija ja psühholoogiaklassiku William Jamesi paljuviidatud kirjakohta sellest, kuidas filosoofia ajalugu on jäädvustus kokkupõrgetest väljataandamatute filosoofiliste temperamentide vahel.[x]

Küllap tasub meelde tuletada, et William Jamesi temperamendikäsitlusel pole eriti pistmist ekstra- või introvertsusega, tähendab mõistetega, mille alles Jung ise tõi meie argisesse kõnepruuki -- pikalt pärast kõnealust Jamesi sedastust. Märt Väljataga selgitab: "William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning temperament on Jamesil rohkem "muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast"[xi]. William Jamesi sõnadega: see "ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet." [xii]

"Psühholoogiliste tüüpide" lõppsõnas rõhutab Jung sellest tulevat väljataandumatut pluralismi nii psühholoogiateooriates kui filosoofias üldisemalt. Mistõttu oleks sobilik püüda teha paar märkust Jungi enese temperamendi (Jamesi mõttes) kohta ja rõhutades, et tegu pole kriitika, vaid kaardistamiskatsega.

 

Jungi filosoofiline temperament

Tähelepanek, mis Jungi töödes laiemalt, aga eriti kõige isiklikumas teoses, autobiograafias silma torkab, on see, et Jung on suuresti oma sisemaalimas elav üksildane introvert. Tema enese sõnadega:

"Sisemised elamused nooruses või mõnevõrra hiljem avaldasid oma mõju kõigele minuga toimuvale ja olid mulle tähtsad. Olin jõudnud väga varakult arusaamisele, et kui elu küsimustele ja komplikatsioonidele ei anta sisemist vastust ega lahendust, siis ei ole sel õigupoolest suurt tähtsust. Välised asjaolud ei suuda sisemisi elamusi asendada. Seepärast on minu elu olnud erakordselt vaene välistest sündmustest. Mul pole neist palju pajatada. Mina suudan ennast mõista ainult sisemiste sündmuste kaudu. Ainult need moodustavad minu elu eripära, ja neid käsitleb ka minu "autobiograafia"." (MUM lk 16-17)

Sellest võib kahtlustada tema mõningast ebarepresentatiivsust sotsiaalse osakaalu hindamisel psüühika kujunemisel, eriti Jean Piaget'st lähtuvate traditsioonide valguses[xiii]. Selle mitte kuigi kaaluka märkuse juurest aga tahaks hüpata kohe kõige fundamentaalsema temperamendierinevuse juurde Jamesi mõttes. Selle enam-vähem väljendamatu aimuse juurde, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab, ja kuidas isikupäraselt tuntakse kosmose totaalsuse tõuget ja survet.

 

Kõige keerulisemast: Sokrates ja Jeesus või maailmatahe ja muusika vaim

Küllap hargnemispunkt, kus joonistub teravamalt esile olulisim eristus, asub kuskil Schopenhaueri ja Nietzsche juures. Nietzsche – Schopenchaueri õpilane ja Jungi õpetaja – ütleb tagasivaates oma läbimurdeteose "Tragöödia sünd" kohta, et selle teine kandev telg peale vaenulikkuse Sokratese pärandi ehk mõistusearmastuse kõrval oli "sügavalt vaenulik vaikus kristluse suhtes kogu raamatu ulatuses"[xiv]. Nietzsche kirjeldatud tragöödiline elutunne sündis teadupärast muusika vaimust. Selle raskesti lähenetavale mõiste avamisel võib ehk abi leida Oswald Spenglerilt, suurvaimult, kes jagas Jungiga peamisi õpetajaid (ikka Schopenhauer, Nietzsche jne), aga oli metafüüsiliselt temperamendilt kaunikesti erinev:
"Kuid igasugust religioossust iseloomustab hirm nähtamatu ees. Jumalused on aimatud, kujutletud, kaemuslikult kogetud valguse-esemed (Lichtwircklichkeiten) ning mõte "nähtamatust jumalast" inimliku transtsendentsi ülim väljendus. Teispoolsus on teisel pool valgusemaailma piire; lunastus on vabanemine valguse ja tema tõsiasjade lummast. Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust – mis on vaid sulnis illusioon, sest virget inimest valitseb kindlalt nägemismeel, nii et ta ei suuda luua kuulmismuljeist kuuldelist maailma, vaid lisab needki muljed oma visuaalsele maailmale".[xv]

Lühimalt: sel teelahkmel, mille selgeimalt artikuleeris ehk Nietzsche, keeras Jung otsustavalt vastassuunas. Jungi raamatutes – ja "Vastus Iiobile" on neist üks kontsentreeritumaid ja sügavamaid – puudub just nimelt muusika vaim, see, milles Nietzsche nägi eksistentsiaalset alternatiivi Sokratesest ja Jeesusest hingestatud traditsioonile. Ja mõiste "muusika vaim" pürgib siin sama abstraktsusastme suunas, mis on valgusel, kui räägitakse seesmisest valgusest või valgustatusest, sellest, kus Jungi eksitentsisihi kõrgeim aste on üha suurem teadvustatus ja seda nõnda, et teadvustatus on valgustatusega vaat et sünonüümne. Sellisel abstraktsusastmel käsitles muusikat ja muusikalisust näiteks veel Thomas Mann – taas samade õpetajate järgija – , kes nägi näiteks enda ja Jungi suures imetlusobjektis Goethe "Faustis" just nimelt puudusena seda, et Goethe ei sidunud Fausti kuju musikaalsusega. "Muusika on deemonlik valdus. Negatiivse märgiga kristlik kunst,"[xvi] rõhutab Mann ning siin võiks siis krüptilise sünteetilisusega kokku võtta, et muusika on Jumala vari. Või ehk pareminigi: muusikas on pole valgust ega varju. Elusümfoonia jaguneb valguseks ja varjuks kui mõistus selle tarretab.

Veel ühe maisema kujundiga vihjates: Kolmas Reich polnud ideoloogilisele sõrestikule ehitatud, polnud valgusvaimu väändumine, see oli muusikaline nähtus, aforistlikult: Kolmas Reich oli riäälitiooper.

"Et seda kirjatööd õiglaselt hinnata, peab muusika saatuse kui alasti haava ääres kannatanud olema," kirjutab veel viimaseid hetki selge Nietzsche oma Wagneri käsitluse kohta.

Muusika vaimu ja saatusega rähklevad nii Thomas Mann kui Robelt Musil, nii Hermann Hesse kui meie oma Tammsaare[xvii]. Spengler, eelmainitute mõjutaja, arendab muusika metafoorika sellisesse nõtkusesse, et muutub logose-traditsioonile kohati kättesaamatukski (kuidas me mõistame näiteks tõutakti? Taktimõõtu ei saa tajuda ka eredaimas valguses.) Kestvust – muusikalist taandamatust  jutlustab samal ajal Prantsusmaal Henri Bergson.

Muusikaliste metafoorideni jõudis ka arengubioloogia suurkuju Karl Ernst von Baer[xviii], kelle arengumudelile toetub ka Jung, ning tänapäeval bioloogiateadust täielikustav, silmaklappidega geenipõrnitsust ületav Denis Noble kirjutab elu muusikast, evolutsiooniga samastusvast elust kui dirigendita orkestrist[xix].

Mis oleks Nietzsche vastus küsimusele, mille vastu Viktor Frankl arendas välja logoteraapia? Eksistents on õigustatav ainult esteetilise fenomenina, selgitatakse "Tragöödia sünnis". Milleks ja kuidas ometi kõigeväeline Looja lubab maailma kurjuse? Mis vastuse saaks siin piinatud Iiob, kui küsib, et kus on ometi õiglus? Elu on ilus.[xx]

 

Jung kui evolutsiooniliselt mõtlev, tõeliselt kaasaegne kristlane

Eelöeldut võib aga vaadelda kui pika ornamendirohke ringiga öeldud triviaalsust, et Jung on kristlane (mitte aga muusiklane). "Vastus Iiobile" mõtestab aktiivselt kristlikku pärandit. See on nii päevselge, et seda on ebamugav välja öeldagi. Kuid märkimist väärib siin veel ehk see, et Jung näeb kristlust evolutsioonilisena. Mitte lihtsalt muutuvana, vaid just nimelt evolutsioonilisena. Tähendab igasugune fundamentalism ja radikalism kui tendentsid, mis taotlevad mingi kadunud autentsuse ja juurte juurde tagasi minekut, on põhimõtteliselt välistatud. Evolutsioon on tagasipöördumatu protsess. Jung tõlgendab Iiobi lugu Jeesuse loo vältimatu ja orgaanilise eeletapina, evolutsioonilse eellasena. Ning see vahest enam nii triviaalne ei ole.

Jung kahtleb, kas jumal ja alateadvus on eristatavad. Evolutsioneerub inimene – ja Baldwini efekt lubab kultuurilist evolutsiooni, mis ei sõltu geneetilisestki –  ja evolutsioneerub inimese ja jumala suhe, nende vahekord, eristamatus ja eristatavus, tähendab, meie alateadvus on ju korraga immanentne ja transtsendentne. Nii nagu nende vahel võnkuv teoloogia ajalugu ka näitab.

Näiteks raamatu "Vastus Iiobile", mis oli Jungile ääretult oluline teos, üks kesksemaid ideid kajastub järgmises lõigus:

"Paavsti deklaratsiooni paikapidavus on ületamatu ning protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele [kursiiv originaalis – M.K.]; sarnane oli lugu mitraismiga, millele see eelarvamus vägagi kahjuks tuli. Protestantism ei ole ilmselgelt piisaval määral märganud aja märke, mis viitavad naiste võrdsetele õigustele. Nimelt on võrdõiguslikkusel vaja oma metafüüsilist ankrut "jumaliku" naise kujus, Kristuse pruudis. Nii nagu Kristuse isikut ei saa asendada organisatsioon, ei saa ka kirik asendada pruuti. Naiselik vajab just niisama isikulist vastet nagu mehelikki.

Dogmaatilisest vaatenurgast ei tähenda Maarja taevassevõtmise dogmatiseerimine, et Maarja oleks tõusnud jumalanna staatusesse, ehkki taeva valitsejannana (vastandina kuualuse õhuriigi vürstile, saatanale) ja vahendajannana on ta Kristuse, kuninga ja vahendajaga, funktsioonide poolest samahästi kui võrdväärne. Igal juhul on see positsioon arhetüübi vajaduse jaoks piisav. " (lk 127-8)

Mis see nüüd siis on? Protestantism ei suuda (võrreldes katoliiklusega!) ajaga piisavalt kaasas käia ja paavst dogmatiseeris feminismi otsapidi transtsendentsusse juba aastal 1950? Kuidas ja mis suunas on põhjuslikud seosed kirikliku dogmaatika ja ühiskondlike suundumuste vahel?

Igatahes Jungi sõnul "[s]eda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust." (lk 131-132) 
Arengubioloog teab hästi, miks ja kuidas mehel on rinnanibud, tähendab, kuidas mehe fenotüübis on naiselikkuse elemendid, või täpseminigi – miks mehe ja naise soolinegi ülesehitus on vastastikku sel määral difundeerunud, et sooessentsi välja destilleerimine on võimatu. Seepärast ei maksa mehe rinnanibusid unustada ka psüühesse ja teoloogiasse süübides. Jung on siin abiks.

P.S. Saamaks paremini aimu, millest, miks ja kuidas räägib Jung raamatus "Vastus Iiobile" soovitan otsida EBSi Youtube'i kanalilt üles saate "Tähenduse teejuhid" see osa, kus Hardo Pajula saatekülalisteks tõlkija Kristiina Kivil ja õpetlane Ivar Tröner ning käsitlemisel just see raamat.

 

[i] Mõlemad viidatud esseed on kogumikus "Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast", Varrak, 2007

[ii] Oma autobiograafia kohta ütleb vana Jung: "Mina olen kogu oma eluaja seda materjali endas hoidnud ja pole lasknud seda kordagi avalikkuse ette; aga kui nüüd peaks sellega midagi juhtuma, siis on mulle antud veel valusam löök kui mu teiste raamatute puhul. Ma ei tea, kas ma suudan – juba nii eemal olles sellest maailmast –, et kriitilised nooled enam minuni ei lendaks, ja kas suudan negatiivseid reageeringuid taluda. Ma olen küllaldaselt kannatanud mõistmatuse ja isolatsiooni tõttu, millesse satutakse, kui öeldakse välja asju, mida teised ei mõista. Kui juba Iiobi-raamat põhjustas nii suure mõistmatuse, siis mõjuvad minu mälestused veel palju negatiivsemalt. "Autobiograafia" on minu elu, vaadelduna nende teadmiste valguses, mida ma olen oma tööga omandanud. Mu elu ja töö moodustavad terviku, ja seega on see raamat raskeks lektüüriks inimestele, kes minu teaduslikke mõtteid ei tunne või ei mõista. Minu elu on teatud mõttes selle kvintessents, mida olen kirjutanud, ja mitte ümberpöördult. Niisugune, nagu ma olen, ja see, mida ma kirjutan – moodustab terviku. Kõik minu mõtted ja kogu minu püüdlemine – see olen mina ise. Nõnda on "autobiograafia" veel ainult punktike "i" peal".( lk 12-13)

[iii] Vt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

[iv] Frans de Waal "Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad?" Tänapäev 2018, lk 146 vt ka arvustust: https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/04/kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis.html 

[v] Meenutades oma kooliaastaid kirjutab Jung: "[Ma] olin üles kasvanud maal – keset jõgesid ja metsi, keset loomi ja inimesi, väikeses külas, mille kohal paistis päike, millest libisesid üle tuuled ja pilved ning mis oli mähkunud pimedasse, arusaamatuid asju täis öösse. See polnud üksnes mingi koht maakeral, vaid Jumala maailm, nõnda korraldatud ja salajase tähendusega täidetud. Inimesed nähtavasti ei teadnud seda ja ka loomad olid kuidagiviisi arusaamise sellest tähendusest kaotanud. See paistis välja lehmade nukker-lootusetust pilgust ja hobuste resigneerunud silmadest, koera alandlikkusest, kes meeleheitlikult inimese külge klammerdus, ja isegi kassi enesekindlast olekust, kes oli valinud küüni endale eluasemeks ja jahimaaks. Nagu loomad, näisid ka inimesed mulle ebateadlike olevustena; nad vahtisid kas maha või puude latvadesse, et näha, mismoodi ja mis otstarbeks saaks neid kasutada; nad kogunesid loomade kombel karjadesse, paaritusid ja tülitsesid omavahe ega näinud, et nad elavad kosmoses, Jumala maailmas, igavikus, kus kõik on sündinud ja kõik on ka juba surnud.

Ma armastasin kõiki püsisoojaseid loomi seepärast, et nad olid nii inimese moodi ja viibisid teadmatuses koos meiega. Ma armastasin neid selle eest, et neil oli hing nagu meilgi, ja ma uskusin, et mõistame neid instinktiivselt. Nemadki tunnevad nagu meie, arvasin ma, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, nälga ja janu, hirmu ja usaldust – kõik need eksisteerimise olulised komponendid olid neil olemas, kõik peale keele, teritunud teadvuse ja teaduse." (MUM, lk 70)

[vi]  Näiteks "Tänapäeva müüdi" eessõna lõpetab Jung järgmiselt: "Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega"

[vii]  Kalevi Kull "Epigeneetiline pööre" raamatus "Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel" TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

[viii] Vt "Baldwini efektist" raamatus Kalevi Kull "Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel" TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

[ix]  Samas lk 222

[x] "Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes "kõrvalseisjaiks", olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi."

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James "Pragmatism ja elu ideaalid" Vagabund 2005, lk 16

[xi]  Märt Väljataga "William Jamesi temperamentne konstruktivism" järelsõna raamatule William James "Pragmatism ja elu ideaalid" Vagabund 2005, lk 374

[xii]  "Pragmatism ja elu ideaalid" lk 14

[xiii] Jean Piaget'l on oluline, et mitte öelda keskne roll sotsiaalkonstruktivismi sünnil, ometi on see mõiste viimaste dekaadide jooksul nn kultuurisõdades nii drastliselt teisenenud, et seda on ebamugav joonealuses märkuseski mainida. Hea ülevaate sotsiaalkonstruktivismist võib leida Peter L. Pergeri ja Thomas Luckmanni klassikastaatusesse tõusnud teosest "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus" Ilmamaa, 2018; head ülevaate Jean Piaget' pärandist ja selle olulisusest annavad ka Jordan Petersoni loengud temast.

[xiv] Friedrich Nietzsche "Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

[xv] Oswald Spengler "Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid", tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

[xvi] Essees "Saksamaa ja sakslased", kättesaadav siin.

"Es ist ein großer Fehler der Sage und des Gedichts, dass sie Faust nicht mit der Musik in Verbindung bringen. Er müßte musikalisch, müßte Musiker sein. Die Musik ist dämonisches Gebiet, - Sören Kierkegaard, ein großer Christ, hat das am überzeugendsten ausgeführt in seinem schmerzlich - enthusiastischen Aufsatz über Mozarts Don Juan. Sie ist christliche Kunst mit negativem Vorzeichen. Sie ist berechnetste Ordnung und chaosträchtigeWider - Vernunft zugleich, an beschwörenden, inkantativen Gesten reich, Zahlenzauber, die der Wirklichkeitfernste und zugleich die passionierteste der Künste, abstrakt und mystisch. Soli Faust der Repräsentant der deutschen Seele sein, so müsste er musikalisch sein; denn abstrakt und mystisch, d. h. musikalisch, ist das Verhältnis des Deutschen zur Welt, - das Verhältnis eines dämonisch angehauchten Professors, ungeschickt unddabei von dem hochmütigen Bewußtsein bestimmt, der Welt an Tiefe überlegen zu sein."

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:
"Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad –  hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche ("Doktor Faustuse" peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama –  oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile."
"Kummardus Thomas Mannile" PM 16.07.2005

[xvii] Muusika ja muusikalise metafoorika olulisusest võib ülevaate saada Maarja Vaino doktoritööst või sellest tehtud raamatust "Tammsaare ja irratsionaaluse poeetika" (EKSA 2016), aga teeks siin täiendava märkuse, et kuigi muusika kätkeb Tammsaarel kosmilist harmooniat ja elujõudu, on sel mõrad sees niipea, kui läheneda sellele Sokratese-Jeesuse traditsiooniga, näiteks just siis kui Katku Villu tantsib, tähendab on elu muusikada kooskõlas, on ta korraga naistele väga kütkestav, vitaalne ja pulbitsev, aga just siis ta ka lõhub ja tapab.

[xviii] Vt nt Karl Ernst von Baer "Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?" Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

[xix] Vt Denis Nobe "Elu muusika. Bioloogia teispool geene" Varrak 2016, tõlkinud Lauri Laanisto. Kalevi Kulli kirjutatud järelsõna on kättesaadav siin.

[xx]  "Metafüüsiline lohutus – juba siinkohal viitan ma sellele, millega iga tragöödia meid vabastab –, et elu on asjade põhiolemuses hävimatult võimas ja nauditav, hoolimata kõigist muutustest, see lohutus ilmub käegakatsutavas selguses saatürite koorina, loodusolevuste koorina, kes otsekui elaksid iga tsivilisatsiooni taga ja jäävad alati samaks, hoolimata põlvkondade ning rahvaste ajaloo vaheldumisest.
Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule," kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. ("Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", lk 126)

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: