Arvustus. Jube hästi tehtud jube lugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Martin Algus
Martin Algus Autor/allikas: Vikerraadio

Uus raamat

Martin Algus

"Midagi tõelist"

Varrak

178 lk.

 

Tavaliselt on vist nii, et härrad kirjanikud alustavad mingite pisikeste vormidega. Ja siis liiguvad edasi järjest suuremate poole, kuni panevad kirja mingi mammuti, millega koolilapsi surnuks lüüa.

Dumas luuletas.

Hemingway luuletas.

Faulkner luuletas.

Viimase kaudu tahakski juttu juhtima hakata. Luuletas, siis kirjutas "Hälina ja raevu", Yoknapatawpha saagad... aga rahahädas läks Hollywoodi stsenareerima, millest ühes oma intervjuus väga lõbusaid lugusid pajatab.

Aga vastupidi – et stsenareerid ja siis kirjutad Suure Ameerika Romaani, ei tule nagu ette. Kuigi väidetavalt seriaalikirjutajad seda siiski teha unistavad või vähemalt püüavad. Kartes muidu unustusse vajuda või arvates nii-öelda tarbekirjutamist tühiseks. Romaan, see olla ju ülim! Kuigi keegi Stratford-upon-Avoni kaupmees küll vist ühtegi kirja ei pannud.

Sihukesed uiud tulid peale, sest mina, rumal, tean Martin Algust eelkõige hiilgava, tõepoolest hiilgava stsenaristina.

Nüüd tuleb välja, et hiilgav romaanikirjutaja ka veel.

Kuigi see on hästi võigas lugu. Ikka nii tõsiselt, et peab ennast lugedes rahustama – kuskil on veel hullem tegelikkus. Ainuke häda, et lõpus saad tünga, ongi tõestisündinud loost ajendatud.

Niisiis.

Elab igavlev Leo ja vaatab, kuidas tema kunagi Marilyn Monroed meenutanud naine end vaikselt roosaks morsaks sööb. Hülge ja kotiku faasid juba selja taga. Mispärast pole ime, et kodanik avastab netiporno. Või mis seal avastada, me kõik oleme selle ammu avastanud ja selles ringi kolanud. Ainult – vähemalt enda kogemusest – mingist hetkest läheb see nii igavaks, et jätad kus see ja kolmas. No milleks kallist aega ja mahtusid raisata.

Leol ei vea, saab sõltuvuse külge. Aina sügavamale, aina rohkemate x-idega küljed ja aina segasemad mõtted tulenevalt.

Elab äsja kinnipidamiskohast vabanenud Karl ja leiab endale poolkogemata purjus naise. Jääbki tolle manu, kaks last kaasavaraks. Mõtleb tüübilise meeleparandaja kombel, et teeks selle selgelt katkise kodu korda, et teismeline poiss ei läheks kaagiks ja väiksem, tüdruk, oleks õnnelik. Muidugi, et ema ei jooks. Satub ülepea maailma paikapanija meeleoludesse ning need hakkavad talle meeldima. Millest aina segasemad mõtted, tulenevalt.

Siis tüüpide mõtted sõlmuvad.

Edasi läheb lugu tõsiselt võikaks, niivõrd, et nagu ei tahakski edasi lugeda, aga ometi tahad edasi lugeda.

Vaat, see on lahe jälgida, kuidas osav stsenarist – andeks, Martin, ma tean, et Sa oled veel mitmel rindel kõva mees, aga igaühel meist on nö esimene amet küljes, mul näiteks "mõttetu mees", teised tulevad hiljem – lugu arendab. Ilma tarbetute heietusteta, kindla käega. Stseen-stseenilt. Tegelased tutvustatakse kohe ja selgelt ära, edasi läheb lugu aina põnevamaks. Nauditav töö. Aitäh ja – kussa, mees, varem olid?

Ah jaa, muidugi... 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: