"Raamatu, romaani kirjutamine oli täiesti uus väljakutse. Enne olen kirjutanud näidendeid ja stsenaariume. Näidendi lause on hoopis teistsugune. See on napp ja mõeldud rääkimiseks. Aga romaani lause – nad ma avastasin – peaks olema rohkem jutustavam, rohkem kirjeldavam. Ta on hoopis teise rütmiga ja nõuab teistsugust lähenemist." Ta lisas, et see pinge oligi tema jaoks rohkem mõnusa särina laadis.

Algus ütles, et tegelikult kirjutas ta kõigepealt näidendi. "See näidend jäi kuidagi ringlema teatrite ja lavastajate vahele. Huvi oli suur, aga ta ei jõudnud kohe lavastuseni ja ma muutusin ise kärsituks ning ütlesin, et ma ei jäta seda lugu kuhugi sahtlisse või ringlema, et ma tahan selle mingil moel välja tuua ja hakkasingi sellest raamatut kirjutama."

Selleks hetkeks, kui ta oli raamatu esimese mustandi valmis saanud, helistas Andres Noormets ja ütles, et nüüd läheb näidendi tegemiseks.

"Tegelikult see oli suur juhus, et nii raamat kui näidend tulid välja samal päeval. Aga selleks, et raamatut kirjutada, pidin ma selle loo täiesti uuesti juppideks võtma, uuesti alustama, uuesti leidma selle õige tooni, mis on vajalik just selle romaani formaadi jaoks. Ma ei saanud seal kasutada seda nappi ja täpselt sama lauset nagu näidendis."

Algus ütles, et tema raamatu tegelastel ei ole päriselulist prototüüpi. "Selle raamatuga ongi nii, et ma sain tõuke elust enesest. Ma kuulsin ühest väga originaalsest, aga natuke hirmutavast väljapressimisskeemist, mis kohe mu fantaasia käivitas ja ma mõtlesin selle loo ja need tegelased sinna ümber. Need tegelased on ikkagi väljamõeldud. Aga kõik teemad, mis raamatust läbi käivad, on ka ikkagi reaalselt olemas maailmas ja Eestis praegu."

Enda sõnul keskendus ta väga sellele, et need teemad oleksid hetkes olulised ja inimestele arusaadavad. "Seda raamatut võib nimetada ka põnevikuks, sest ta on põneviku struktuuri peale üles ehitatud, aga tegelikult see ei ole žanrikirjandus. Ta ei ole krimi ega põnevik. Tegelikult on ta kriitiline kõrvalpilk meie ajale ja hetkele siin selles maailmas."

Ta lisas, et seda võib lugeda nii üht- kui ka teistpidi. "Kuna seal on tõsisemad teemad, mis puudutavad ärakasutamist ja erinevaid sõltuvusi ning üldiselt reaalsust, milles me elame. Kui me elame järjest enam ekraanide taga, siis kuhu see elu lõpuks iseenesest jääb ja mis on lõpuks tõeline maailmas, kus on ainult sähvivad ekraanid ja igasugused pooltõed."

Algus tõdes, et tema raamat on suur võti tee juures iseendasse nendest ekraanidest lahtisaamisel. "Sa lähed oma sisekosmosesse. Sa liigud mööda raamatulehekülgi, samal ajal tegeled iseendaga ja ei ole enam äkki selles uinutavas vooluses, mis su ümber pulbitseb siin igasuguste ekraanide ja sosinatena, mis kogu aeg kordavad sulle igasuguseid erinevaid asju, mida sa justkui peaksid tegema ja tegelikult oled võib-olla endalegi arusaamatult mingisuguses sõltuvuses millestki ja kui sa korraks sealt välja saad, siis sa alles mõistad, kus sa tegelikult olid."