Kuigi "Sitt päev" on põnevusromaan, siis verd seal tegelikult väga palju ei lenda. "Ma teadlikult ei tahtnud minna hirmus vägivaldseks, vaid pigem on õhus ikkagi põnevus ja pinevus, et mis nüüd saama hakkab," rääkis Hook.

"Mulle meeldis see n-ö pitsitav keskkoht, mis viimasest lugemise uurimusest välja tuli ehk siis keskealine mees, kes on lugemise mõttes kõige suurem kitsaskoht. Nii palju, kui mina olen lugejatelt tagasisidet saanud, siis keskealistele meestele mu raamat väga meeldib," muigas kirjanik.

"Tahakski öelda, et keskealised mehed lugege. See on kindlasti raamat, mida kinkida oma isale, pojale, mehele, elukaaslasele, sõbrale jne. Minu enda sõprade seas on ka inimesi, kes on elus võib-olla lugenud ainult aabitsat ja Miki-Hiire koomikseid. Kuna mina selle kirjutasin, siis vähemalt vaadati, mis ma tegin. Paari tunni möödudes tuleb sõnum, et ei saada magama minna ja hommikuks sõnum, et lugesin läbi ja ei mäleta, millal viimati raamatut lugesin," jagas Hook tagasisidet ning lisas, et teos sobib muidugi ka neile, kes palju raamatuid loevad.

"Raul Revel ärkab kinniseotuna mahajäetud majas ega tea, miks ta seal on. Kõrvaltoas kärgatavad lasud – kaks laipa. Oma naha päästmiseks peab Raul põgenema nii võimude kui tegeliku mõrvari eest ja paljastama vandenõu, mis ohustab terve riigi julgeolekut. Algab pöörane kassi-hiire mäng mööda Tallinna tänavaid ja tagahoove, kus vähimgi eksimus võib olla surmav. Panused kasvavad iga sammuga, kuid ellujäämiseks ei piisa vaid kiiretest jalgadest. Raulil tuleb asuda rünnakule ja otsustada, kui kaugele üle piiri on ta valmis minema," seisab raamatu tutvustes.

Hook toonitas, et tema kindlasti peategelane Raul ei ole. "Aga ma olen väga palju asu, jah, laenanud iseenda pealt ja ka päriselust. Ühelt poolt puhtast laiskusest ja teisest küljest sellepärast, et kui ma seda kirjutasin, siis ma tahtsin keskenduda kirjutamisele, mitte taustatöö tegemisele. Siis mul oligi kõige lihtsam anda Raulile teatud iseenda omadused," märkis Hook.

"Me oleme õppinud sama eriala, teinud samasugust tööd, Ka mina olen käinud Austraalias ja Uus-Meremaal reisimas. Ja ühine on meil ka silmade tihe pilgutamine. Peategelase on väga eriline mõistus, aga selleks, et seda tasakaalustada, selline mõistus ei tule niisama, on sellel ka omad varjuküljed. See väsitab teda ja paneb silmi pilgutama," selgitas autor.

Kuigi tegu on Hooki esikromaaniga, on ta loomisega tegelenud terve oma elu. "Varasemas nooruses ma pigem joonistasin kui kirjutasin. Mul olid terved kastid täis joonistatud pilte ja sellest tekkis ka mu erialavalik ehk ehitusarhitektuur. Kirjutama hakkasin esimest korda tõsisemalt umbes 15 kuni 16 aastat tagasi, kui olin tehnikaülikooliga lõpetanud, elasin omaette ja õhtus tahtsid sisustamist," meenutas Hook.

"Tekkis tunne, et tahaksin midagi kirja panna, sest tundus, et ülikooli ajast on lugusid küll. Istusin siis üks õhtu laua taha maha ja hakkasin trükkima. Esimest raamatut kirjutasingi viis aastat. Esimese paari aasta jooksul näitasin ka mõnele inimesele ja sain teada, et tegelikult see päris nii ei käi, et lihtsalt võtad kätte ja hakkad kirjutama, vaid loo jutustamisel on ikkagi omad reeglid ja vorm, mida jälgida. See on terve teooria, mida hakkasin siis uurima, et põhialused selgeks teha."

Oma esimese katsetuse saatis Hook samuti romaanivõistlusele, aga kuna see auhinnatuks ei osutunud, siis ei avatud ka tema käsikirjaga kaasas olnud ümbrikus, kus autori nimi sees. "Väga hea, et keegi ei tea, et mina selle kirjutasin." Esimese katsetuse ebaedust Hook ennast morjendada ei lasknud ning kogus mööda maailma reisides veel inspiratsiooni.

"Hämmastav oli see, et kui esimest raamatut kirjutasin valuga, siis järgmisi tekste juba võluga. See on võib-olla sarnane tunne sellega, kui sotsiaalmeedias kerimine annab kohutavalt dopamiini, aga see tuleks korrutada kümnega. Lihtsalt see tegevus lugeda iseenda teksti uuesti ja uuesti üle ei muutu igavaks. Kogu aeg tahaks midagi paremaks teha, midagi muuta. Tõeliselt meeldiv tegevus," tõdes ta.

Täielikult tagasi kirjutamise juurde tõi Hooki teda tabanud soolevähk ja operatsioonijärgne keemiaravi. "Ma ei suutnud sel ajal teha muud kui lugeda raamatuid. Lugesin ühe raamatu päevas. Siis mulle tuli meelde see, kuidas ma ise kunagi kirjutasin ja kuivõrd positiivset laengut sealt sain. Sain aru, et pean selle uuesti ette võtma, sest see aitab mulle teraapia mõttes ka enda olukorrast välja tulla. Võtsin siis vana jutukese sahtlist välja, just oli välja kuulutatud romaanivõistlus ja võtsin eesmärgiks, et suudaksin uuesti romaani võistlusele ära saata," jutustas Hook, kes on tänaseks terveks kuulutatud.