Arvustus. Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale ({{commentsTotal}})

Hans Rosling.
Hans Rosling. Autor/allikas: live.worldbank.org

Hans Roslingi "Faktitäius" näitab ilmekalt kui kiirelt iganeb maailmapilt kiirete muutuste ajastul, aga annab ometi väga aegumatuid nõuandeid adekvaatsema maailmapildi saamiseks ja selle järgi käitumiseks.

Uus raamat

Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund

"Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad"

Tõlkinud Helen Urbanik

Tänapäev 2018

319 lk

Hans Rosling (1948-2017) oli Rootsi akadeemik, pikalt arstina praktiseerinud meditsiiniteadlane ja statistik ning väga menukas teadusele ja andmetele tuginemise populariseerija. Sel kevadel ilmus postuumselt (poja ja minia abil) tema raamat "Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World--and Why Things Are Better Than You Think" ning see tõlgiti ruttu ka eesti keelde.

Ei saa salata, et võtsin raamatu kätte mõningase eelarvamusega ja mitte ainult seetõttu, et hiiglaslike keskkonnaprobleemide ajastul tundub alapealkirja teine pool parimal juhul naiivne. Agressiivse vähivormi tõttu ootamatult surnud populaarse inimese nimi tekitab paratamatult kahtluse, et kaubastatakse leinameeleolusid. Ka Bill Gatesi sõnades, et tegu on kõige olulisema raamatuga, mida ta on lugenud, nägin eelkõige järelhüüdu sõbrale ja aatekaaslasele.

Aga pärast lugemist pidin oma arusaamu korrigeerima ja nii ei näinud ma selles, et Bill Gates kinkis selle raamatu e-versiooni kasutusõiguse igale USA kolledžiõpetajale, enam liigutavat matusežesti, vaid filantroopilist rahvavalgustust selle parimas mõttes. See on tõepoolest raamat, mida võiks lugeda võimalikult paljud. See teeks kindlasti maailma paremaks kohaks (vähemasti sedavõrd, kuivõrd see raamatute abil võimalik). Miks?

Tänapäeval vananevad andmed üha kiiremini

Aastate eest koostas Rosling valikvastustega testi, milles küsis erinevaid küsimusi maailma inimarengu kohta, et kui suur hulk maailma lastest on vaktsineeritud, mitmel protsendil inimestest on juurdepääs elektrile, kuidas on muutunud looduskatastroofides hukkunute arv jne. Ta pani tähele, et isegi väga haritud inimesed vastavad halvemini kui šimpansid (s.o. keegi, kes vastaks huupi).

Ta küsis endalt, miks see ometi nii on?

"Ahhaa! Taipasin! Mul on tegemist – nii ma vähemalt palju aastaid arvasin – uuendamise probleemiga. Minu globaalse tervishoiu tudengitel ja kõikidel teistel inimestel, kes mu testi aastate jooksul tegid, olid teadmised, kuid need olid vananenud, sageli mitmekümne aasta vanused. Inimeste arusaam pärines ajast, mil nende õpetajad kooli lõpetasid". (lk 17)

See on tõesti üks äärmiselt oluline põhjus. Tööstusrevolutsiooniga alanud tehnoloogiline progress on üha kiirenenud ja sellega kaasneb paljude ühiskondlike parameetrite vilgas muutumine ja seega ka mõõdetud andmete aegumine.

Üks raamatu plusse ongi see, et ta annab koos viidetega tohutu koguse värskeid andmeid maailmas toimuvate inimarenguliste protsesside kohta. Näiteks kui vananenud kõigest mõnekümne aastaga on maailma jaotamine arenenud maadeks ja arengumaadeks (näiteks 1980 vaktsineeriti umbes 22% maailma lastest, 2016 juba 88%, 1970 käis kõigest 65% maailma tüdrukutest koolis, 2015 90%, 1965 oli keskmine laste arv naiste kohta 5, 2017 aga kõigest 2,5, viimase kahekümne aastaga on sügavas vaesusel olevate inimeste hulk vähenenud 29%-lt 9%-le jne).

Ometi pole "Faktitäius" pelgalt laiendatud analoogia meie igaaastasele inimarengu aruandele.

Andmeid tuleb pidevalt uuendada, selles pole vähimatki kahtlust. Aga sellest ei piisa. Probleem on sügavamal.

"Ent pikkamööda hakkasime aru saama, et tegu on millegi enamaga. Võhiklus, mida me ikka ja jälle kohtasime, ei olnud seotud ainult teadmiste värskendamise probleemiga. Seda ei saanud lahendada andmete selgema esitamise või paremate õppevahenditega" (lk 17)

Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks on asjad paremini, kui sa arvad

See on nüüd osa, mida võiks nimetada näiteks (uue) meedia lugemise koolituseks. Rosling toob välja kümme peamist tunnetuslikku automatismi, mis koostöös (uue) meediaga kipub meie maailmapildi kujunemist oma loogikale allutama. Selles on tema raamatu universaalsem ja aegumatum osa.

Rosling teeb raamatu algul põgusad viited evolutsioonipsühholoogilistele aabitsatarkustele, sellele, et meie evolutsiooniline pärand veab endaga kohastumuslikku taaka, mis drastiliselt muutunud elukeskkonnas vajab teadlikku ja pingutavat kohaldamist. Antud valdkonda ehk siis meediatarbimisse puutuva võtab ta kokku kujundiga "dramaatilised instinkid" (lk 21), miski, mis on intuitiivselt mõistetav igaühele, kes kas või korra on mõelnud selle üle, miks Õhtulehe esikaanel on alati tragöödia ning seda iga päev ja ka kõige leigemal ja soigemal hapukurgihooajal.

Rosling toob välja kümme dramaatilist instinkti (neid võiks nimetada ka tõlgenduskalduvusteks, tunnetuslikeks filtriteks, mõtteautomatismideks vms). Ta alustab tavaliselt isikliku näitega, siis üldisema näitega, toob rea andmeid, mis näitavad selle instinkti eksitavust ning lõpuks annab paar head kokkuvõtlikku nõuaannet, kuidas sellist tüüpi vigu vältida. Viimases sarnaneb ta trenniraamatuga – ei aita selle läbilugemine ja mõistmine, vaid pidev treenimine ja praktiseermine.

Näiteks üheksas peatükk lõpeb järgmiselt:

"Faktitäius on /.../ äratundmine, kui kedagi tehakse patuoinaks, ja meelespidamine, et kellegi süüdistamine röövib sageli fookuse teistelt võimalikelt selgitustelt ning takistab meid tulevikus sarnaseid probleeme vältimast.

Süüinstinkti vältimiseks olge vastu patuoina otsimisele.

*Otsige põhjuseid, mitte kurikaelu. Kui miski ebaõnnestub, ärge otsige mõnda üksikisikut ega gruppi, keda süüdistada. Tunnistage, et halvad asjad võivad juhtuda ilma, et keegi neil meelega juhtuda laseks. Kulutage oma energia hoopis olukorra põhjustanud üksteisega seotud põhjustest või süsteemist arusaamiseks.

*Otsige süsteemi, mitte kangelasi. Kui keegi väidab end olevat põhjustanud midagi head, küsige, kas tulemus oleks saavutatud ka siis, kui see isik ei oleks midagi teinud. Jagage süsteemile tunnustust." (lk 211).

Rosling demütologiseerib maailmatunnetust, kutsub üles olema kaine mõistusega ja tasakaalukas. Otsida süüdlase asemel andmeid, põhjuseid, kaugemalt tulevaid seoseid, struktuure ja süsteeme, on üsna vastumeelne inimese loomusele, see nõuab vägevat meeleparandust, põhjalikku askeesi ja pühendunud enesekasvatust. Vähesed on selleks võimelised ja kaduvvähesed keset valimismöllu.

Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu

Pole liialdus öelda, et kärmed uudisvood pööravad tunnetuslikus plaanis tsiviliseerumisprotsessi vastassuunda ja Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu. Selle väite ilmestamiseks toon tsitaadi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase 1939 aastal ilmunud peateosest "Tsiviliseerumisprotsess":

"Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas, ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse. Inimene tajub kõike iseenda kohta käivana. See, et päike paistab või parajasti müristab, et keegi teine naerab või kulmu kortsutab – see kõik apelleerib sellise afektistruktuuri puhul vahetult selle inimese tunnetele, kes seda näeb. Ja nii, nagu nähtu teda parajasti sõbralikult või vaenulikult erutab, nii ta seda ka võtab – enda suhtes kas siis sõbralikult või vaenulikult mõelduna. Tal ei tule mõttesse, et seda kõike – välku, mis teda peaaegu tabab, näoilmet, mis teda solvab – võiks seletada ka kaugemate seostega, millel ei ole tema endaga otseselt midagi tegemist. Nii looduse kui ka inimeste suhetes omandavad inimesed ettenägelikkuse alles sel määral, kuidas süvenev funktsioonijaotus ja igapäevane põimumine järjest pikematesse inimahelatesse üksikisikut selle ettenägelikkuse ja afektide suurema talitsemisega harjutab. Alles siis hakkab aegamööda kerkima loor, mille kired on silme ette mananud, ja pilgule avaneb uus maailm – maailm, mis kulgeb üksikisiku jaoks sõbralikult või vaenulikult, ilma et see oleks otseselt tema jaoks sõbralikult või vaenulikult mõeldud, sündmuste kokkusattumine, mille seoste avamine vajab kaugeleulatuvat kiretut jälgimist."
(II köide. Varrak. 2007. lk 320-321)

"Maailm on parem ja halb üheaegselt"

Rosling pole vankumatusse progressi uskuv ullike. Ta ütleb korduvalt, et maailm on parem ja halb ühel ajal. "Eelmisel aastal suri 4,2 miljonit beebit. See on kõige värskem näitaja, mida UNICEF-i andmetest leiab alla aasta vanuste laste surmade kohta kogu maailmas," toob Rosling ühe näite ja küsib retooriliselt "Kes suudaks 4,2 miljonit surnud beebit üldse ettekujutada?", ent kiirustab kontekstualiseerima: Just sellepärast ma seda näitajat mainisin, sest see ei ole tohutu suur: see on meeldivalt väike," sest veel aastal 1950 oli see näitaja 14,4 miljonit. 4,2 miljonit surnud beebit aastas on väikseim arv mõõtmisajaloos. Maailm on parem ja halb üheaegselt ning et muuta seda veelgi paremaks, või miinimumprogrammina aeglustada maksimaalselt selle muutumist hullemaks nagu kliimasoojenemise puhul "mõtleme inimeste kannatustest parem selge peaga" (lk 127).

Selge peaga mõtlemise nõue on tal alati esikohal ja autoril leidub ohtralt isiklikke näiteid, kus talle kui praktiseerivale arstile on see edu toonud. Kusjuures tegu pole mingi heaoluühiskonna jõukas haiglas iluoperatsioone teinud doktoriga, vaid inimesega, kes on töötanud rasketes epideemiakolletes ja maades, kus ressursid ja tehnoloogiad on ülimalt piiratud.

Rousseau'likust hägust on vaba ka ta pilk minevikku. Kommenteerides kunagist loodusega tasakaalus elamist ütleb ta: "Tõsi, tasakaal valitses. Kuid vältigem roosasid prille. Kuni 1800-ndateni sünnitasid naised keskmiselt kuus last. Seega oleks rahvastik pidanud iga põlvkonnaga kasvama. See püsis aga enam-vähem stabiilsena. Mäletate laste säilmeid endisaegsetes surnuaedades? Keskmiselt suri neli last kuuest enne ise vanemaks saamist, nii et ellu jäi ainult kaks last, kes pidid panema aluse uuele põlvkonnale. Valitses tasakaal. See ei olnud tingitud sellest, et inimesed elasid loodusega tasakaalus. Inimesed surid loodusega tasakaalus. See oli äärmiselt jõhker ja traagiline."(lk 87)

Hans Rosling toob näiteid ka enda elust, sellest, kuidas elasid ta vanemad ja vanavanemad ning ikka selleks, et näidata, kui tormilised ja drastilised saavad olla muutused. Ja kui palju muudab elusviise ja -kombeid aineline heaolu.

"Tööstusrevolutsioon päästis miljardeid elusid mitte selletõttu, et sünnitas paremaid juhte, vaid kuna see tootis keemilisi pesuaineid, mida sai kasutada automaatpesumasinates.

Olin nelja-aastane, kui nägin esimest korda, kuidas mu ema pesumasinasse pesu laadis. See oli mu emale suurepärane päev; tema ja mu isa olid aastaid raha säästnud, et seda masinat osta. Vanaema, kes oli uue pesumasina sisseõnnistamistseremooniale kutsutud, oli isegi rohkem erutatud. Tema oli kogu elu puudega vett soojendanud ja käsitsi pesu pesnud."(lk 209)

Inimkonna edusammude tõelised kangelased "on proosalised ja igavad," ütleb Rosling, "Sellest hoolimata tahan neid kiita, seega laulgem kiidulaulu globaalse arengu tunnustamata kangelastele: institutsioonidele ja tehnoloogiale" (lk 208).

Tulipäise maailmaparandaja dramaatilistele instinktidele ei passi nii selge pilk kohe teps.

Lugeda enne valimisi!

See raamat pakub teema ja näitevalikuga meeliselgindavat abi just inimühiskonna osas. Fakt on see, et globaalses plaanis läheb inimkonnal tervikuna paremini kui iial maailma ajaloos. See, mis Roslingu pilgu alt välja jääb (õigemini: satub sinna ainult riivamisi), on teiste liikide ja looduskeskkonna käekäik. See ei tee raamatut kuidagi halvemaks, vaid lihtsalt piiritleb fookuse. Samuti jääb fookusest välja indiviidi isiklik areng ja heaolu (selleks, komplementaarseks paarikuks sobib hästi Jordan Petersoni 12 Rules for Life. An Antidote to Chaos, menuk, mis kuulujärgi samuti tõlkimisel).

Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest.

Näiteks esimese tõlgenduskalduvusena toob Rosling välja "Lõheinstinkti", mille all ta peab silmas vastupandamatut kiusatust "jagada kõik kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu ebaõigluse kuristik"(lk 26).

Samuti kalduvus kujutleda realiseerumas kõige hullemat mõeldavat stsenaariumi ja tegutseda sellest lähtuvalt ja kiirelt, kuigi selle stsenaariumi realiseerimise tõenäosus on kaduvväike.

"Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid" (lk 217).

Siin meenuvad paljude viimaste aegade mitmete poliitiliste valimiseelistuste indutseerimise põhivõtted, eks.

 

"* Olge ettevaatlikud lihtsate ideede ja lahenduste suhtes. Ajalugu kubiseb visionääridest, kes õigustasid kohutavaid tegusid lihtsate utoopiliste visioonidega. Tervitage keerulisust. Ühendage ideid omavahel. Tehke kompromisse. Lahendage probleeme juhtumipõhiselt."(lk 193)
See on täpselt vastassuund moraalipaanikale ja valimiskampaania aegsele õhustikule!

Ülimalt tervistav ja hea raamat. Soovitan!

 


P.S. Küllap tõlkimise nobeduse ja teadustoimetaja puudumise tõttu on sisse lipsanud mõni näpukas (nt lk 77 on "kahekordne kiirus" seal, kus peaks olema eksponentsiaalne kasv või ruutvõrdeline seos), lk 124 dehüdrateeriva lahuse asemel rehüdreeriv lahus, lk 82 on tollid arvulise teisendamiseta sentimeetriteks tõlgitud), aga mõistmist need ei sega. Tekst on lobedalt loetav ja Roslingu anne selgitada lihtsustavalt keerukamaid nähtusi ei lähe kaotsi.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: