Elu üle mõtisklemine on olnud juba alates antiigist paljude filosoofide meelistegevuseks, ning nii on isegi kummaline, et termin "elufilosoofia" läks filosoofilise voolu mõttes käibesse alles ja esmajoones tänu saksa filosoofile Wilhelm Diltheyle (1833–1911). "Vaimne maailm" koondab tema olulisemaid artikleid.

Dilthey on kirjanduslähedane filosoof, tema nimi figureerib mitmetes kirjandusentsüklopeediates - ta on kirjutanud raamatud Novalisest, Hölderlinist. Dickensist. Juba ühes oma varem eesti keelde tõlgitud artiklis ütleb ta: "Surelike eksistentsi kohale meie Maal laotub otsekui fantaasiataevas: seal puhkavad või liiguvad surematud kujud Prometheus, Antigone, don Quijote, Hamlet, Faust ja Sancho Panza, Falstaff, Ebahaige, isegi härra Pickwick on nende seas. Me elame koos nendega nagu tõeliste inimestega, me armastame ja kardame neid, me naerame nende üle, me ei saa nendeta läbi."¹

Ka vastses kogumikus rõhutab ta kirjanduse ja filosoofia ühisjooni, kuivõrd "filosoofia kõige tugevamad mõjutused" lähtuvad mitte süsteemidest, vaid kirjandusest. "Sest ka kirjanduses lähtub sellistest kirjanikest nagu Tolstoi ja Maeterlinck tähenduslik filosoofiline mõju. Draamakirjandus, romaan ja nüüd ka lüürika on saanud tugevaimate filosoofiliste impulsside kandjateks." (lk 112).

Kirjanduskriitikuna pakkusidki mulle erilist huvi teost läbivad viited maailmakirjanduse klassikutele, iseäranis muidugi pikem artikkel "Goethe ja poeetiline fantaasia" (lk 174-261). Siin on pilkupüüdev alapeatükk "Shakespeare" (lk 199-213), aga huvitavaid tähelepanekuid leiame ka nt Rousseau kohta (lk 213-217).

Goethe puhul rõhutab Dilthey eriti tema rõõmsameelsust: Goethe "õpetab mõistma elu selle külluses ja harmoonias temast endast lähtudes, nautima selle väärtust ja seadma igale saatusele, kaotusele vastu uue rõõmsameelse järjekindla tegevuse" (lk 260). "Rõõmsameelne osavõtt kõigest elavast" (lk 250) annab Goethe loomingule erilise sära.

Läinud aastat võiksime meie kultuuris nimetada lausa Goethe-aastaks: Eesti mõtteloo sarjas ilmus Linnar Priimäe "Minu Goethe" ja Avatud Eesti Raamatu sarjas Johann Peter Eckermanni "Kõnelused Goethega" Mati Sirkli tõlkes. Neile suurepärastele raamatutele pakub Dilthey käsitlus tõhusat lisa.

Diltheyst olid mõjutatud Bergson ja Spengler, siit viib otsetee 20. sajandi ühe mõjukaima filosoofiasuuna, eksistentsialismi juurde. Nii on Dilthey "Vaimne maailm" oluliseks vahelüliks ühelt poolt Schopenhaueri, Nietzsche ja Kierkegaardi - kui piirduda vaid Avatud Eesti Raamatu sarjas avaldatud autoritega - ning teiselt poolt Heideggeri ja Jaspersi vahel. Samas, näiteks Nietzsche suhtes jäi ta "üsna tõrjuvaks" (lk 413).

Põhjaliku ülevaate elufilosoofiast ja selle hilisematest arendustest (hermeneutika) annab tõlkija sajaleheküljeline saatesõna.

¹ Wilhelm Dilthey, "Poeetiline kujutlusvõime ja hullumeelsus. Kõne", tõlkinud Krista Läänemets – Looming 1991, nr 12, lk 1685