Jan Kaus tõdes saates "OP+", et kuigi ei tasu ennast liiga täpselt ära defineerida, siis on ta ennast määratlenud kui professionaalset võhikut. "Ma püüan armastada paljusid asju ja tahan hoida ennast võimalikult avatuna erinevatele tegemistele ning praktikatele," selgitas ta ja lisas, et tema elu üks pöördepunkte oli see, kui ta proovis Theatrumisse sisse saada.

"See lõppes täieliku fiaskoga, ma olen seda lugu küll väga palju rääkinud, nüüd küll juba rõõmsalt, kuna seal on sees huvitav saatuslikkuse element," mainis ta ja selgitas, et ta otsustas mängida mingid lood kitarri peal, aga kui ta sisse kutsuti, siis sealt jooksis välja üks tütarlaps, kes oli eksalteeritud, kuna tal ei läinud ilmselt kõige paremini. "Kuidagi uste vahelt sisse libistades läksid need vastu kitarri ja laval sain ma aru, et kitarr pole kunagi olnud rohkem häälest ära kui praegu, mille peale ma läksin täiesti verest välja," ütles ta ja lisas, et Lembit Peterson veel küsis, kas mul on midagi veel. "Ma ütlesin, et mul pole midagi, ja põgenesin sealt.

"Kui ma seda sama lugu rääkisin 15-20 aastat hiljem Triin Soometsale, siis ta ütles, et temal läks ka väga halvasti ja kui ta sealt uste vahelt välja tormas, siis tuli talle üks kitarriga noormees vastu," sõnas Kaus ja tõdes, et ilmselt saatuse sõrm suunas teda just kirjanduse poole. "Ma tahaks ikkagi hoida ennast avatuna kõikvõimalikele katsetustele, kindlasti ma ei soovita kellelgi päriselus hüpata tundmatus kohas vette, aga sümboolses ja elu mõtte tähenduses peaks kogu aeg proovima minna tundmatule pinnale ja pisut libiseda."

Üks positiivne asi, mis Jan Kausi sõnul kaasneb sellise žanrivahelisusega, on rutiini puudumine. "Mul ei ole rutiinset päevaprogrammi, ma ei ole Thomas Manni või Immanuel Kanti tüüpi kirjanik, sest ükski minu päev ei sarnane teisele," sõnas ta ja kinnitas, et viimast nädalat on kirjeldanud palju Jan Helsingi teise kauamängiva ilmumine.

"Ma ei ole kuidagi loomuomaselt andekas, sest ma mäletan, et kui saatsin oma esimesed luulekatsetused loomingule, siis Asta Põldmäe, kes on väga tugeva empaatiavõimega ja ääretult tähelepanelik inimene, ütles, et siin on toredaid kohti, nüansse ja elemente, aga proovime mõne aasta pärast uuesti," jutustas ta ja tõdes, et tema kirjanikutee algus läks üle kivide ja kändude.