Arvustus. Kohtumine peeglis ehk Vootele Ruusmaa eksistentsiaalsed impressioonid
Vootele Ruusmaa
"Tavaline don Quijote"
Värske Raamat nr 22
SA Kultuurileht, 2018
"Vootele Ruusmaa debüüt "Tavaline don Quijote" tundub olevat eeskätt lüüriline päevik, ühe eluperioodi ja selle põhiküsimuse läbikirjutamine. Ajale omane proosalähedus ja äng ei tee lugemist kergeks – küll aga kerglaseks, kui lugeja pole valmis pühenduma.
Lugemise suhteline raskus tuleneb teemade tõsidusest. Näiliselt. Seda toetavad autori napid illustratsioonid, sõnades on avarust, tohutut vaikust. Midagi ka haikulaadsest lihtsusest. Ent avara ja püha vaikuse asemel leiab hoopis vaigistatud siseelu. Või teisiti: siin on vastumeelsus maailma vastu, vastumeelsus teha sõnu, sõnu, sõnu. Tumm, tähenduseta maailm – nii võib ehk kokku võtta selle, millega seisin silmitsi, kui proovisin ette autori Quijote-maski.
Sest just sellise lugemisstrateegia juurde mind viidi. Autor on luuletustena pakkunud välja hulga impressioone, et lugeja saaks lasta neil endas kajada. Kuid impressiooni juurde kuulub ka vaataja pilk, nimetagem seda maskiks. Näib, et tajupildist tähtsam ongi ümberkehastumine, maskikandmine ise. Kogu teos näib kulgevat "kas tõesti olen nõus / nahka vahetama?" (lk 19) tähe all. Autori ja jutustaja (maski) vahel on pidev pinge.
Otseselt maskile on pühendatud teose viiest tsüklist teine, kõige ühtlasem osa. Siit leiab häälestuse ülejäänud teose lugemiseks, katse leida endast tavaline don Quijote. Ja muidugi ennast temas. Oleks luules vähem hetkesolu ja rohkem tagasivaatamist, võiksin näha teatud noorusetapile pitseripanemist: näete, selline ma olin, tavaline rüütel, pateetilisuseni idealist. Aga ei, kibe küünik ei ela oma elu, vaid püüab ideaalidest pettumise juuri välja kaevata ehk jõuda iseenda äratundmiseni.
On ju luule esimene tegelane Mina ja selle Mina ekstrapoleerimine üks luule võimalikke lõppeesmärke. Aga mõte liigub minaselguse poole kõrvaltpilgust paisunud tegelase, maski kaudu. Iseenesest jabur mõte: püüda selgust ümberkehastumises. Siiski ehk mitte täienisti, kui kaaluda maski küsimust, "kes mõtles / mind välja?" (lk 34). Ümberkehastumine lubab endast välja astuda, ennast silme ette seada.
*
Teos jaguneb kuueks osaks, peamine järgnevusprintsiip näib olevat öise ja päevase (kuigi domineerib must, ööga seostuv) ükskõikne vahetumine. Ehkki luuletusi oleks võinud rühmitada "kellaaja" järgi (algavad hommikuga, lõppevad ööga), ei kõlaks see kokku sisulise vastuseisuga naiivsele ühtsusepüüule.
kardin on sõel
toa ja õue vahel,
mis sõõratab
päeva ja ööd,
tuult ja suitsu
tolmuks
aknalauale (lk 71)
Narratiiv on luulekogus nimme lõhutud, ööpäev liigub mööda killustatud ülekordamise kaunis jõhkrat partituuri. Seda kinnitab sisuline hoiak: "hommikul veristan / jalad kustunud / tähtedel // korjan jupikaupa / kokku purunenud / ööd" (lk 53). Iga jagu liigub ööst hommikusse või päevast öhe ja midagi sarnast toimub ka aastaaegadega. See kiirmontaaži meenutav võte mõjub lausa fenomenoloogilise eksperimendina.
Tõepoolest, impressioone antakse edasi halastamatu vaimse intiimsusega. Peaaegu metoodiline järeleandmatus isikliku afekti läbikaemises ja tajupildi konstrueerimises teeb ilma maskita lugemise vahel lausa talumatuks. On see autori või siinkirjutaja refleks, kuid maski distantseeriv mõju on lausa hädavajalik.
Luuleimpressioonid näivad võrsuvat üksikutest tajuimpulssidest. Enamasti on selline punctum loodud ühelaadse kujundina, ootamatust võrdlusest paisunud metafoorina. Korduv allstruktuur aitab mõtet leida seal, kus see on hästi peidetud. Vahel kuhjub aga kesksele kujundile liigliha, kujundite kukerpallid püüavad juba terviklikule väljendile veel midagi lisada.
Lugejale on see raske, lausa läbielamine. Kui lugeja on veendunud, et tahab loetut mõista, peab ta ümber kehastuma ja partituuri läbi mängima. See on omamoodi sisu-vormi kokkukõla. Sest luulekogu läbistab sisekonflikt, jaanoksalik ehk, mille talumise olematu kergus väljendub ka lugemises eneses.
Nii näib värsi katkendlik rütm ja kõlakeel nimme trotsivat raske mõtte kaunist väljendust. Ometi pole see kakofooniline. Kaks-kolm riimi ja alliteratsiooni on küll õnnestunud, aga on sama juhuslikud kui kõnekeeleski. Ometi pole see kõnekeel. Tekkimas on oma hääl ja materialiseerumisprotsess, Oksa sarkastilise paatose asemel ehk paatoslik sarkasm.
salaja teritan
sametises rahus
järgmist hommikut,
mis pidi väidetavalt
õhtust targem olema
võib-olla siis
hoopistükkis
teravam? (lk 59)
*
Ent mask jääb. Ja nii on ka iga luuletus teatud mõttes repliik. Samas ei ole tekstid sugugi dramaatilised. Kirjeldatud sündmused on pigem nagu detailid vanalt fotolt kui midagi etendatavat. Legendi järgi pärinevad teatrimaskid matuserituaalilt, kus näitleja kandis kadunukese surimaski ja etendas tema elu tähtsamaid tegusid. Persona kui sotsiaalne roll oli Roomas kodaniku vältimatu tunnus just surimaskide tähenduses – need sidusid inimese tema esivanematega. Tavalise don Quijote puhul jääb aga mulje, et iga mask on surimask.
Mida ma sellega silmas pean? Ilmselt seda, et tavaline don Quijote ei tunne kompromissi: iga valik näib talle lõplik. Sellest ka võimetus otsustada. Kuigi tal puudub oma Sancho Panza ja Rocinante – üksindus, jällegi praeguse aja Quijote tunnus –, peab ta võitlust, mis on samavõrd püha kui tema eelkäijal. Selle erinevusega, et teravmeelne hidalgo võitleb igavese au ja kuulsuse, armastuse eest, tavaline hidalgo aga nendesse väärtustesse uskumise eest. Või hoopis vastu? Igatahes on tema hullus sama kategooriline. Ja iga hullusel põhinev otsus samuti igaviku palge ees, eluajaks. Selles mõttes on iga mask ja roll tõepoolest surimask, ta on päriseks.
Kategoorilisuse sobitamine maise eluga on idealisti, maksimalisti, perfektsionisti probleem. Ent igaüks neist kolmest on aeglane surm, sest siinses elus pole ju ometigi ühtegi valikut, mis kangekaelsuses lõpuni taltuks: "pigem oksendan / kui otsustan" (lk 57). Asi ei ole soovis olla õnnelik, vaid "lihtsalt, et – ei oska" (lk 20). Ideaalsed nõuded empiirilisele maailmale. Tavaline don Quijote pole niisiis kinnisideeinimene, vaid kinniskahtluseinimene. Iseendast teadlikuks saanud kahtlus, peegelduste regressioon. Aga selle momendi raamistamine maskina on julge samm, kui mask ka eest ära käib …
Mask võrdleb end Hamletiga: "kas naerda või mitte naerda" (lk 20). Kui mask käib eest, võib naerda, tõesti, ja mitte lihtsalt üksindusmuiet muiata. Aga kui mask on näoga üheks saanud, siis mitte, siis lihtsalt ei oska. Ka nutta mitte. Siis on mask tumm ja maailm tumm, kuigi käratsevad mõlemad.
Mulle näib, et Hamleti parafraas pole põhiküsimus, põhiline pole isegi tegelik "mis oleks õilsam?". Pole ju Hamleti eksimus vale vastus sellele kuulsale küsimusele – ennemini vastamatajätmine. Näib, et tavaline don Quijote on sarnases afektis. Aga miks jääb siis põhiküsimus vastamata, võib-olla isegi küsimata: millega ta tegeleb?
Väikese lahtikirjutusena antud seisundipuntrast meenub Madis Kõivu "keegi ei ole mult mu olemiseks luba küsinud"[1]. Moraalne küsimus eeldab moraalset süsteemi, aga lõpuni pidetus seisundis ei saa sellest rääkidagi, "tuhat häiret" on sügavamal. Küsimus pole selles, kas mu vanematel oli õigus mind luba küsimata ilmale tuua, vaid selles, kuidas suhestub empiiriline mina esmase Minaga – mis õigusega on mind pandud oma olemasolu eest vastutama? Kes seda tegi?
Siia tahtsingi, küll vastumeelselt, jõuda. Julgen väita, et oma olemasolu eest vastutuse võtmine on "üheainsa tõesti tõsise filosoofilise probleemi"[2] põhi. Kui küsimus seisneks selles, "mis oleks õilsam", oleks tegu Simsoni, mitte Wertheriga.
Ei, see on isoleeritud teema ja kaudselt pole võimalik sellega suhestuda. Aga otse silmsidet hoida on jällegi ohtlik – kuristikku vaadata. Oht on selles, et esmane Mina ehk minateadvus kaotab pinnase, kui kuristik talle vastu vaatab. Temast edasi ei pääse, edasi on ratsionaalselt lahendamatu võrrand, mida saan kirjeldada kõige rohkem Absurdina.
hirm elada –
tõdemus, mis
ehmatas
poolsurnuks
paberil arglik
pisike must
rist (lk 56)
See tõdemus (kuigi loodan, et mu tõlgendus ei vasta tõele) on aga sügavaim punkt, kus isiksuse lõim võib juurduda. Küsimus on tähenduse närtsimises: kui mina pole mina, siis pole mul ka tähendust. Täpsemalt öeldes: kui minu esmane Mina seab kahtluse alla empiirilise Mina loa ülepea olemas olla, lahtub igasugune maine mõttekus (järele jääb tumm maailm); samas saab mitteempiirilisel põhinev tähenduse loomine sellest vastasseisust alles võimalikuks. See on otsustav kriisipunkt, kus elu murdehetkedel ära käiakse ja kust tagasi tullakse: võib trotsida, rõõmuga lootuse hüljata ja iseenda piires tähendusi luua; võib uskuda, "sest see on absurdne"; võib unustada, kui võimalik. Aga edasiminek olgu võimatu, ahvatlusist hoolimata.
*
Kui otsida "Tavalisest don Quijotest" strateegiat viimase ja põhilise sõlmpunktiga tegelemiseks, leiab selle ehk luule viimasest tegelasest: Sinast. Ütlen seda kahtlusega, sest see sõltub sellest, kas Quijote-maskist räägitu peab mingiski teisendis paika. Niisiis Quijote Minu ja Sinu "armastus valati ühest tassist teise / ning sinu oma jäi tühjaks // minu tass ajas üle" (lk 22), millest kujunes "justkui ülemise naabri / veeuputus" (lk 23). Muide, selles stroofis võrdleb Quijote end Noaga – milline äraspidisus! Ja tsükkel lõppeb järgmiste sõnadega: "kas armastus on / või mitte, / sel pole vahet, // sest ootan äraminekut, / et saaksid jõuda / koju" (lk 24). Kõneleb trotslikult allaheitlik mask, lugeja töö on edasi liikuda. Ent see on juba siinkirjutaja usk ja arvamus. Sel ilmselt ülemäära komplitseeritud viisil hakkan aga vähemasti tasapisi kuulma, kuidas "ritsikate / laulus säriseb vaikus" (lk 44).
Ruusmaa debüüt on mulle nähtavas seega julge ja omahäälne. Näen tavalises don Quijotes õnnestunud koondkuju praeguses ajas täiskasvajatele; kohtusin isegi temaga peeglis, see kõik on tõepoolest "tavaline". Kõige, mis on välja jäänud (looduse-loomuse vastuseis tehnikale, kirjandustehniline analüüs, religioossed tõlgendusvõimalused, võrratu luuletus "Patsid"), ja kõige muu, mida ei näinud – sellegi nimel soovitan "Tavalist don Quijotet" pühendunult lugeda, sest see on eeskätt kontsentreeritud impressioon. Tükike maailmas olemise sisemust.
Püüdsin pikalt vastu panna võrdlusele imažismiga, sest rikutud on ju enamikku Ezra Poundi reegleid ja soovitusi, aga … nojah, hilja. Kui juba, siis on siin vahest veel, ütleme, fernandopessoalikku mitmust, Juhan Liivi patenditud eestlase jonnakat raskust, kindlasti meie kaasaegseid Eestist ja välismaalt. Aga kõige rohkem on siin elu, pisikest ja õrna.
[1] Madis Kõiv. "Kolm tamme. Studia memoriae III" – Tallinn: Õllu, 1995.
[2] Albert Camus. "Sisyphose müüt" – Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 7.
Toimetaja: Rutt Ernits
Allikas: Värske Rõhk