Ruusmaa on aastate jooksul teinud hulgaliselt teatrietenduste muusikalisi kujundusi oma originaalmuusikaga. Ja lavatüki heli peab olema pigem saatev ja sulanduv (nagu filmimuusikagi) ja ei pea domineerima. Eks intensiivsemaid kohti võib ka olla.

Ka adioluule reisipäevik on avar ja pealetükkimatu, meditatiivne, annab õhku vahele. Nii meditatiivne, et jää või magama ja see on kompliment. Unemuusikaks kõlbakski hästi. Ma ei tea, kas süntesaatoritega on teadlikult püütud veidi arhailist kõla, aga mulle meenuvad ammu kuulatud Tangerine Dream ja Sven Grünbergi asjad, mis teadagi on tihti kantud idamaisest vaimsusest. Brian Eno ambient minimalism „Music For Airports“ tuleb ka meelde. Vaikne, rahulik reisimisüksinduse muusika.

Üksindus suurlinnades ongi Ruusmaa luule- ja muusikaplaadi läbiv sõna. Tihti hulgutakse suurlinnades ja mõne jõe (Seini näiteks) kallastel ringi öösiti. Vaadatakse iseendasse, kuulatakse, mis teine mina ütleb. Ja ega ta palju ütle, räägib ehk väsimuse hambaaukudest ja kuivanud kuse haisust ümberringi. Olgu kohad, kus hulkumas käiakse Barcelona, Kopenhaagen, Krakow või Bansko Bulgaarias, üksildase uitaja melanhoolia jääb üsna sarnaseks. Tallinnas on trollebusside (kena sõna luuletekstis, samamoodi nagu Sääni jõe asemel Sein) sahin, La Victorias küpsed viljaväljad ja tuline tolm. Bremenis okastraattarad, mis piiravad getosid ja saavad varsti müürideks inimeste vahel. Vootele Ruusmaa vaatleb linnakeskkonda kui loodust, mis on irratsionaalne ja tekitab võõrandumistunde ja samas on turvaline ja oma. Paradoks tuleb hästi läbi. Muusikas oleks nagu kogu aeg kohal öine vaikus.

Maarja Pärtna ja Carolina Pihelga poolt Värske Rõhu jaoks toimetatud luuletekstid on täpsed ja kujundirikkad, aga ei pinguta üle. Oluline on pildilisus ja atmosfääri edasi andmine, mitte ülepaisutatud emotsioon või liigabstraktsed kujundid.

Tekstides ja muusikas on allusioone Vootele paljudest koosesinemistest Sveta Grigorjeva ja Jürgen Roostega. 

Veidral kombel on pala "Tallinn" ehk kõige energilisem, kuigi väisatud linnadest on Tallinn ehk üks tillemaid ja siin pole suurlinnamelu. Ehk on siis Tallinn kodusem ja siit on vähem leida lonely crowd'i ja suurlinnaüksindust ja võõrandumist, mis on kurb ja samas magus.

Miks me suurlinnadesse (või kõrbematkadele ja mujale tühjusse) nukrust ja üksindust otsima läheme (ega kõik ei lähe), selle üle võibki kuulates mõtiskleda. Pilt, kuis Vootele Ruusmaa istub öist suurlinna läbiva jõe kaldal ja tinistab kalimbat tuleb silme ette (kuulsin instrumendist esimest korda ja vaatasin netist järle, aga ega ma sotti saa, mis pill see on. Aafrikast pärit kalimba ehk mbira on näpuklaver, seitse näpitavat otsast kinnitatud metallnaastu puust kõlakastil, käepäerane nukrutsevale rändurmehele).

Kuulake albumit.

Vootele on hetkel Poolas, aga leidis aega vastata paarile küsimusele:

Tekstides ja muusikas on üksindusmelanhooliat ja öiseid hulkumisi suurlinnades. Kas oled mööda maailma reisinud üksi?

Olen väisanud maailma üksi, kuid olles seotud eri projektidega, siis tihti reisin ka erinevate gruppide ja persoonidega. Eks neis lugudes olengi püüdnud tabada seda kurbuse valu, kuid samuti üksindust või üksildust. Kogen kohati, et suurema grupiga reisides tajud üksindust teisiti - üksindus teiste seas on sageli laiema tunnetusskaalaga. Mingid meeled on rohkem avatud, mõned jälle kinni. Eks see oleneb keskkonnast ja kaaslastest.

Kus asub La Victoria? Vaatasin, et sellenimelisi linnu on mitu.

Kõnealune La Victoria asub Hispaanias, Andaluusia piirkonnas Cordoba lähedal. Selles külas tutvusin kolme nädala jooksul väikse kogukonna elu ja rütmiga, säriseva looduse ja kuumaga.

Mulle meenusid kuulates Tangerine Dream, Sven Grünberg ja Brian Eno ja ehk briti minimalistide filmimuusika, näiteks Michael Nyman. Aga mis on muusika, millest ise lähtud, kui üldse?

Esiteks pean tänama kõrvutuse eest sääraste koosseisude ja artistidega. Loetelu on tihedalt seotud minu muusikamaitsega. Lisaksin siia veel põhjanaabrite soomlaste kuulsa elektronmuusiku Mika Vainio (kuulus koosseisu Panasonic, hiljem Pan Sonic), Wendy Carlose ja Laurie Andersoni, kelle looming tahes-tahtmata mõjutab, kuid ei usu, et lähtun neist.

Sa oled palju teinud muusikat teatrile. Kas siin on seos ka oringinaalmuusikaga?

Enamus muusikalisi kujundusi, mille olen loonud, on olnud originaalmuusika. Oleneb muidugi projektist ja esteetilistest valikutest. Tantsijatega koostöös tuleb ette olukordi, kus nad soovivad kasutada mingi koosseisu kindlat lugu, mis neid kõnetab. Säärases olukorras püüan enda helikeelt sulatada nende omaga, et kujundus laiali ei valguks. Rakvere Teatri lavastusele "Thijl Ulenspiegel" komponeerisin lisa muusikalise kujunduse Olav Ehala loomingule, et rõhutada veel enam düstoopilist ja psühhedeelset maailma, mis oli lavastaja Üllar Saaremäe soov. Seega on minu muusikalised kujundused siiski originaallooming.

Kas kohati on teadlikult heli keeratud kergelt sahisevaks ja ragisevaks või on see minu arvuti valjuka tehtud?

Arvestades asjaolu, et mulle meeldivad sahinad ja krabinad, on need varjatul kujul või taotluslikult CD-l esile toodud.

Oletan, et luuletekstid oled kirjutanud hulkudes kohapeal, need on detailirikkad ja tüsedad, ja heli lisanud hiljem. Või kuidas töö tehniliselt käib?

Luulematerjal oli enamuses enne selle projekti algust olemas. Kaks luuletust sai vist hiljem kirjutatud ja juba teadlikumalt kirjutatud teadmisega, et nad saavad muusikalise kujunduse. Samas muutusid luuletuste rõhuasetused muusikat juurde komponeerides ja eks nad said nii jällegi uuema hingamise või tähenduse.