Arvustus. Rogersoni ja Eno elektroakustiline sümbioos
Uus plaat
Tom Rogerson & Brian Eno
"Finding Shore" (Dead Oceans)
8/10
Kui Brian Eno end mittemuusikuks tituleerib, siis pole see tingimata tema loodud muusika (nii art-rock kui ambient) musikaalsuse eitamine. Pigem näeb ta oma rolli muusikas teistsugusena. Juba alates lintkajade opereerimisest Robert Frippi kõrval albumil "No Pussyfooting" (1973) on Eno tihti eelistanud võtta tavapilli mittemängiva kollaboraatori osa pärisinstrumentalisti kõrval. Käesoleval kauamängival "Finding Shore" kohtub Eno inglise eksperimentaaltrio Three Trapped Tigers klahvpillimängija Tom Rogersoniga. Rollijaotus on elementaarne: Rogerson mängib klaverit ja sünte ning Eno tegeleb tema mängitud helide digitaalse töötlusega.
Kõige sirgjoonelisemalt joonistubki koostöö avaloos "Idea Of Order At Kyson Point". Algab samasuguse digitaalse vibrafonikõlaga, mis andis tooni Eno mullusel teosel "Reflection", mõne aja pärast tuleb klaver sisse ja paljastub sünteetiliste nootide sisendina. Rogerson võib olla helilooja, aga Eno on võtnud nõuks seada üles oma süsteemid generatiivseteks arranžeeringuteks. "March Away" oma löökriistalike efektidega ja sillerdava kõlafooniga "Eastern Shore" kõlavad jällegi kui prepareeritud klaveri eksperimendid, Eno kasutab leidlikult ära Moog Piano Bari võimalust seda rida digitaalselt ajada.
Siinse stilistilise telje ühes otsas asub ainult klaveril baseeruv "On-Ness", mida Eno tõenäoliselt ainult kajaga üle ujutab ja teises otsas elektroonilised fantaasialennud nagu "The Gabbard" ja "Marsh Chorus". Muidu on siinne kõlakangas, näiteks loos "Motion In Field" (elektroonilised pulsid pluss üsna aktiivne klaveripartii) päris kena sümbioos akustilise ja digitaalelektroonilise vahel. Rääkimata helilooja/pianisti ning generatiivse arranžeerija/produtsendi töö sulamist. Kenasti balansis ka, muusika on improvisatoorne, aga mitte kaootiline. Meeldiv taustamuusika, ent põnev ka aktiivselt kuulata ja hinnata erinevaid kõlanüansse.
Kuulake albumit.
Toimetaja: Valner Valme