Ryuichi Sakamoto pärand on niivõrd mitmekülgne, et võtab silme eest kirjuks. "async“ on tema esimene sooloalbum üle kaheksa aasta ja kogu Sakamoto mitmetahulisus siin ka ekspressiivselt kajastub.

Album ilmub olukorras, kus ambient on aktuaalne nii põranda all kui põranda peal, äsja on uue loominguga välja tulnud Brian Eno, William Basinski, Gas, isegi analoog-house´i viljelejad nagu Khotin on lasknud trummimasinatel natuke tolmu koguda ja jätavad helikordused pigem heljuva atmosfääri kanda. Võttes aluseks Eno ütluse, et ambient peab olema eiratav, ei ole uus Sakamoto siiski ambient.

Sakamoto püüdlused on juba ammu tema 70ndate lõpu ja 80ndate alguse protosüntpop-karjääriga võrreldes drastiliselt n-ö nõudlikumaks muutunud. Üks asi on teha sellises vormis koostööplaate (nt Fennesziga) või filmimuusikat (nt "The Sheltering Sky" või "The Revenant"), mis erinevatel põhjustel võivad helikeele õhulisust-rõhulisust ette kirjutada. Teine aga anda välja autoriplaat, terviklik isikliku loomepositsiooni väljendus. Üle aastate avaneb Sakamoto delikaatsem privaatsfäär muusikapublikule.

Raske on seepärast mööda vaadata tema võitluselt kõrivähiga. Matusemeeleolu on juba albumi avaloos ("andata") õhus nii instrumentide tämbri valikul kui ka kurbloolisel akordijoonisel. Sakamoto astub nii aktiivselt surelikkuse teema käsitlejate sekka, mis on viimasel ajal muusikamaailma ehk tavapärasest enam nii reaalsuses kui ka loomingus otse või kaude kujundamas (David Bowie, Nick Cave, Mount Eerie jne). Ta pöördub seda tehes inspiratsiooniks Tarkovski filmide pikaldase käekirja manu.

Teame ju, et Sakamoto kuulub nende üksikute hulka, kes suudavad minimaalsete vahenditega ja näiliselt ülilihtsa lahendusega teha midagi ikoonilist, nagu Erik Satie või Angelo Badalamenti, kus kohtuvad oma nakkuses vastupandamatu meloodia ajatu ja puhas idee ning teatav kunstnikunägemuse distantseeritus, mis sunnib meid aupaklikkusele. Uuel albumil kaldub kaalukauss tugevalt viimase poole.

"async" ei proovi midagi suureks jäädvustada, vaid pigem markeerib intensiivselt mööduva paratamatust. Aja kulg venibki nagu Tarkovski filmides. See teos võimaldab mikrohetkede vaheldumist maksimaalselt tajuda, esialgselt minimalismina tunduvas pingeid ja keerukust avastada. Mida muud jääkski üle teha – kaugemat minevikku iseloomustab pidetus ja tulevikku teadmatus – kui viivu kõlalisele variatiivsusele fokuseerida, ette ja taha monumente püstitamata.

Rütmika tundub juhuslik, eri osiste hõiked kukuvad korrapäratult kaela nagu veetilgad sajujärgselt räästalt. Ja keskkonnahelid lisavad päriselulist tunnetust, mis muudab muidu lüürilise kompositsiooni olmelisemaks, meenutades, et ka tavapärase taga võib võlu end peita. Sakamoto ei hülga kaunidust printsiibis, vaid näitab, et ka päevi näinud taimepotid võivad kauni kombo moodustada (vt albumi kaanepilti).

Kui vormiline avangard ja eksperimentaalsus üritavad meid sensuaalsest eemale tõugata, siis tuttavad, sageli onomatopoeetilise kvaliteediga helid kisuvad jalad maa peale tagasi. Suurt osa albumist katavad vaibana aga kehakad sündi-, orkestrifoonid – element, mis hästi läbimõelduna siinkirjutajal needsamad jalad järgmisel momendil nõrgaks ähvardab võtta.

Ehkki kohati kaldub album eepilistele-kitšilikele filmimuusikažestidele, annab Sakamoto lääne arengutest informeeritud idamaine värving seejuures orientalismile uue, ümberpööratud, võrdsematel alustel kerkiva tähenduse. Tasakaalustab kogupilti.

Mõni ehk heidaks albumile ette sisu ja vormi ebakõla. Et kas need meelelised-magusad kohad vaheldumas abstraktse nüüdisklassikalise helikunstiga ei lõhu mitte albumi holistlikku alatooni? Kas see ühendab või hävitab? Ma leian, et siiski ühendab ja seda ilmestab ehk kõnekaimalt spoken word kümnes eri keeles, rahumeelselt koos, keelpillide tasase müha ja kerge klaveripuute padjal loos "fullmoon". Peidetud seoseid ja märke leidub sel albumil ilmselt hulganisti.

Liitlülina toimib teiste seas ka David Sylvian ("Life, Life"), lugedes Arseni Tarkovski luuletust, mis kõneleb inimeseks olemise universaalsetest väärtustest ja elu igavestest seaduspärasustest. Sellest eelkõige, tormiliste aegade kiuste, ehk "async" räägibki. Empaatiliselt. Ja kokkuvõttes vaat et lootustandvaltki. Nüüdisajaga sidet hoides tõuseb Sakamoto nii kõrgele Jaapani esteetika uuekooli kohale (nt väga hea Visible Cloaks) ja ütleb rahulolevalt sosinal: te olete kõik tegelikult minu järglased.

Osa albumist saab kuulata Bandcampis: