Arvustus, Valner Valme: taltunud Wild Beasts ({{commentsTotal}})

Wild Beasts
Wild Beasts Autor/allikas: Scanpix

Wild Beasts

Present Tense (Domino)

Vaatad peale, on traditsiooniline briti nelik, habemeid nad eriti pikaks ei lase kasvada, mängivad harjumuspäraseid keel-, löök- ja klahvpille, aga sellega sarnasused klassikalise britpopiga lõpevad - ja ma ei mõtle siin 90ndate tuletatud britpopi buumi, vaid juuri biitlitest ja Kinksist peale. 

Wild Beasts on oma algusest, 2008. aasta albumist "Limbo, Panto" peale rõhunud just sisemisele eripärale ja veidrusele. Nad ei ole ekstsentrillised tüübid, kes viitsiksid kanda karu- või viikingikostüüme, pilduda pressis poolkahtlasi avaldusi või sigatseda hotellides. Hotellides ei sigatsetagi enam ammu, tänase popstaari ulakus on nilbe sisuga twitteripostitus.

Wild Beasts ei tee isegi seda. Kõik on nende muusikas. Nende plaatidega esimest korda kokku puutujal on kummastusefekt hõlbus tulema. Kõigepealt vokaalid. Põhisolisti Hayden Thorpe'i feminiinsele ulule ja paiguti ekspressiivseks falsetiks paisuvale - seejuures loomult introvertsele - laulumaneerile sekundeerib bassist Tom Flemingi märksa bassisem, maskuliinsem vokaal. 

Bändi geene saab otsida glam rock'ist, art rock'ist, soulist ja kust iganes, nagu ikka mitmepalgelise artisti puhul, olulisem on see, et Wild Beasts ei tee žanripõhist muusikat, vaid on väljendusvahendites lopsakas, dramaatiline, dionüüslik, dekadentlik. Nende puhul üldiselt on tunda, et lookirjutusel on nende vaim läinud rändama kaugele eemale nende tavapärase pillipargi justkui ettekirjutatud kõlapildist, seega võtavad Thorpe või teine kitarrist Ben Little ette üsna ootamatuid manöövreid ning trummar Chris Talbot saaks suurepäraselt hakkama free-jazz'i bändis.

Ikkagi võivad nende kolm esimest albumit kitsaks jääda, just saundi poolest ja seetõttu, et indie-rock'i võib teha põnevalt ja kastiväliselt, aga see on ikkagi indie-rock.

Neljanda albumi eel võeti paar aastat pausi. Nad olid teinud kolme aastaga kolm albumit ja vahele pidevalt tuuritanud. Enesepilt hakkas kaduma, tunnistasid nad ise. Nende enda loodud helimaailm jäi kitsaks ka neile endale.

Paus tuli kasuks. Uuel albumil ollakse värskendanud kõlapilti, palett on nüüd kõvasti kirevam, mida iseloomustavad oivaliselt ka albumi kaaned, mis seni Wild Beastsil ikka tumedais või halles või pastelseis toones, kajastavad nüüd häbematut värviplahvatust. Millega rockbänd uusi värve toob: tänapäeval elektroonikaga ja eriti aktuaalselt elektroonilise R&B võtetega, aga elektroonikat on miljon sorti ja Wild Beasts ei kipu vägisi tantsuliseks ja väldib ka praeguse süntpopi uus-uusromantilisi kaanoneid, nende kvaliteet ilmneb mõtte- ja tundemuusikas, millel on vahelduvad rütmid ja valdavalt aeglased tempod, ent tohutu annus sisendusjõudu, hüpnoosi ja sellist rauget, ent mõjuvat gruuvi, mis saab pihta mõningatele teie südamelöökidele. Ehk mõnes loos on mõni käik üle mõeldud, intellektuaalselt liiga pretensioonikas, üritades helides öelda korraga kõike, mis sügav ja tähenduslik.

See on mõistetav, tarkade klubi bändid The Blue Nile, Talk Talk ja The Teardrop Explodes hõljuvad endiselt Wild Beastsiga kaasas samades esteetilistes kategooriates, aga pigem on ansambel neljandal albumil liikunud David Sylviani või Peter Gabrieli kõlamaile, mõlemate 80ndate perioodid saavad kokku näiteks ühes albumi õnnestunuimas palas "A Simple Beautiful Truth". Ka Brian Eno soojad või läbipaistvad maastikud kangastuvad "Present Tense'i" rikkalikke foone kuulates.

See on kindlasti bändi parim album. Kadunud on metsikus, pursked, ulguvad refräänid, suuresti ka lauljate dialoog, ja tore on, kõik, mis oli Wild Beastsi puhul varem tüütu, õõnes või ülepaisutatud, on kadunud, rock on bändist välja lastud, aga järel ei ole mitte tühi kest, vaid mitmekihiline põneva arhitektuuriga ehitis, hoone, mille koridoresse ja kummitustubadesse võib eksida igal kuulamiskorral. Taltumine on toonud sügavust ja jäänud on tähtis: omanäoline ja frivoolne laulukirjutus. Ka sõnades on neil mõte sees, ehkki märgatavalt tähendusrikkam on muusikaline tekst. 

Uue lehekülje keeras bänd ise, aga senisest kandvam roll on produtsentidel Alex 'Lexxx' Dromgoole'il (teenistuslehel Björk, Madonna, Gwen Stefani), kes seni on Wild Beastsi ainult miksinud ning mängu astus ka kogenud pillimees ja produtsent Leo Abrahams, kes on töötanud teiste seas koos Brian Eno, David Byrne'i, Jon Hopkinsi ja Pulpiga, küll produtsendi, küll muusikuna. "Present Tense" on produtseerimise meistriklass filigraansete toonivalikute, rõhuasetuse ja üldpildiga: album nagu hästi kokkumänginud sümfooniaorkester indie/elektroonika-versioonis.

Maksimumhindest jääb samas puudu kaks punkti ja tunne, et kogu selle kasu juures, mis produtsendid on toonud, on bänd neid natuke liiga palju kuulanud, olles ise sisimas võimelised millekski veel laiahaardelisemaks või ekstsentrilisemaks, siin on kasutatud siiski proovitud võtteid tuntud headuses. Aga loominguliselt lennukas grupp nagu Wild Beasts on ühe sellise hästikuulatava, kuulaja hinge ümber liibuva, tõeliselt hubase albumi auga välja teeninud.

8/10

"Sweet Spot":



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: