Inglise elektronmuusik ja produtsent Jon Hopkins alustas karjääri kaks dekaadi tagasi Imogen Heapi saateansamblis. Õige pea hakkas Hopkins tööle ka soolomaterjali kallal, töötades osalise koormusega lisaks stuudiomuusikuna. Aastal 2001 ilmunud "Opalescent" sai sooja vastuvõtu osaliseks. Teine album "Contact Note" (2004) aga ei saavutanud muud peale andergroundtunnustuse ja siis otsustas Hopkins autoriplaadistamise ajutiselt kõrvale jätta ning arendada oskusi produtsendina.

Õige pea arenes tutvus Brian Enoga ja see viis aastatepikkuse koostööni, alustalaks Eno 2005. aasta plaat "Another Day On Earth". Koostööpartnerite nimekiri täienes, tuntuim neist kindlasti Coldplay. Hopkins sai käe valgeks ka filmimuusika tegemisel ja ühe heliriba eest tuli isegi Ivor Novello originaalmuusika auhind.

Taas hoo sisse saanud soolokarjääri kulminatsiooniks osutus neljas soolotöö "Immunity" (2013), mis võeti muusikapressis vastu moodsama elektroonilise muusika klassikuna, eriti sedasorti elektroonika vallas, kus leidub inimlikku tunnetust, mille Hopkins saavutas ruumikõla või isetehtud heliefektide kaudu.

Viiendal albumil "Singularity" taotleb Jon Hopkins voolavamat kõlapilti, kus ühest helist võib välja kasvada täiesti uus heli. Samuti peab Hopkins oluliseks mõjutajaks psühhedeelseid kogemusi.

Juba plaati alustav tiitelpala demonsteerib Hopkinsi praegust missiooni edumeelselt: alates alguse väljatimmitult abrasiivsetest droonidest suubudes sujuvalt hüpnootilisse sekventserirütmi ja lõppedes hämarama rütmifaktuuriga. "Emerald Rushi" (vaadake alt videot) intro tutvustab aga Hopkinsi ambient-külge, elektroonilisele sekventsile sekundeerib akustiline klaver puhtalt tekstuurina, biitide sisenedes tekitab unenäoline vokaliis meeldiva lisanüansi. "Neon Pattern Drum" on sama rütmikas kui senised teemad, tähele tasub aga panna alguse helimanipulatsioonide omamoodi perkussiivset kõla.

Varane kulminatsioon tuleb kümneminutise palaga "Everything Connected", kus loo kaks põhielementi - polürütmiline sündi/bassiliin ja kerges tagasisidestusefektis olev helikohin vahelduvad mitte ainult esi- ja tagaplaani rollides, vaid ka kõlakangalistes variatsioones.

Kui Hopkins suundub ambient-territooriumile looga "Feel First Life", kuuleb klaverit pisut prominentsemas rollis. Hopkins on nii mängija kui helitöötleja. Aga isegi helisid töötleb ta pillimehele omase orgaanilise tunnetusega.

12-minutine "Luminous Beings" jällegi näitab, kuidas Jon Hopkins balansseerib mürasemaid, abrasiivsemaid kihte kristallselgemate kõladega. Esimesi ei kasuta ta helivägivalla eesmärgil, pigem on need hoolega välja timmitud. Kristalsemad süntesaatorikõlad ja ka näpuotsaga klaverit jällegi võimaldab pärast kolme esimest minutit psühhedeelitseda veidi hillitsetumal moel.

"Singularity" on eeskujulik näide intelligentsest, veidi psühhedeelselt trippivast tantsumuusikast, kus kuhugi deep house'i ja IDMi vahele paigutuvad rütmifaktuurid toetavad päris põnevaid kõlanüansse, nii ruumikõlalisi kui elektrooniliselt manipuleerituid. Mitte ainult tantsuliste ja ambientlike teemade vaheldumist, aga ka nende teemade siseseid variatsioone on põnev eristava kõrvaga jälgida.