Arvustus: Coldplay tõmbas tiivad koomale
Uus plaat
Coldplay
„Ghost Stories” (Parlophone)
6/10
Coldplay oli enne tänavust albumit huvitaval positsioonil. Pärast pompöösset staadionirocki („Mylo Xyloto”, 2011) tekkis arvatavasti paljudel küsimus: kuhu edasi?
1990ndate lõpul melanhooliarokkaritena alustanud seltskond debüteeris silmapaistvalt („Parachutes”, 2000), sai nii publikumenu kui kriitikute heakskiidu („A Rush Of Blood To The Head”, 2002), lisas sarnaselt paljudele teistele nullindate tegijatele elektroonikavõlusid („X & Y”, 2005) ja paisus veelgi („Viva La Vida Or Death And All His Friends”, 2008).
Erinevalt mitmetest teistest tippbändidest meeldib Coldplayle kontserte anda ja seetõttu olidki nende viimased albumid mõeldud eelkõige laivis esitamiseks. Kuna ansamblil pole juba aastaid mingeid probleeme kümnete tuhandete inimeste kokkusaamisega, siis mõistagi pidid lood kõlama suurtele areenidele kohaselt. Ühel hetkel polnud aga lihtsalt võimalik kaugemale minna – maailmas ei ole enam suuremaid staadione! Seega küsimus – kuhu edasi? – oli kindlasti õigustatud.
Ma arvan, et keegi ei oodanud päris sellist lahendust: kogu plaadi kontseptsioon keerleb ümber Chris Martini ja Gwyneth Paltrow abielulahutuse. Mõistagi tõmbab see teosele lisatähelepanu, kuigi kõlab ka üksjagu odavalt: pole ju mingi uudis, et lugusid tehakse purunenud armastuse mõjul või sellest rääkides. On tuhandeid tehtud enne, tehakse ka edaspidi. Kui muusika ise ei kanna, siis on tegemist suhteliselt narri ettekäändega: et see on nüüd ongi see kõige „ausam ja siiram plaat”. Mis sel juhul „Mylo Xyloto” aegne „Paradise” oli? Rahapumpamise eesmärgil konstrueeritud kunstmaailm?
Ausus on tore asi, aga ei välista kahjuks keskpärasust. Album tervikuna seda paraku on. Purunenud armastust kogenud inimene siit uusi vaatepunkte elule ei leia. Esmakordselt selle küüsis vireleja jaoks on muidugi kõik täiesti õige, kuid üldiselt „Ghost Stories” pigem kirjeldab kui analüüsib. Jah, popmuusika ei peagi enamat, aga popmuusika võiks olla inspireeriv. Kui seni oli Coldplay liikunud plaat-plaadilt arengus edasi, siis käesolev mõjub pigem ülejäänud materjalide kogumikuna. Fänni jaoks kindlasti tore sündmus ja „vana hea Coldplay” tunneb siit ära, aga ülessoojendatud supi mekk jääb. Tõsi, kuna latt on ka päris kõrgel, siis väiksemate tegijate puhul poleks kriitika kindlasti nii terav.
Albumi üks produtsentidest on taas Jon Hopkins, kelle Brian Eno kutsus „Viva La Vida” juurde ning kes kinkis Coldplayle muu seas „Violet Hilli” algusmeloodia, sisuliselt kogu „Life In Technicolori” ja aitas ka „Mylo Xyloto” juures. Mainimata ei saa jätta suurepäraseid vahetaustu 2012. aasta live-plaadilt. Uuelt albumilt esimesena lekitatud „Midnight” (vaata alt samal teemal lisatud artikleid) ongi Hopkinsi produtseeritud ja kõlab plaadi põnevaima loona. Temale omane ambientlik udu võinuks olla ka Coldplay pääsetee. Müstilisem ja tumedam Coldplay. Selline, mida jälgida läbi sinise lavatossu, mitte kollaste prožektorite sähvides.
Paraku olid otsused teised ning pigem võis täheldada soovi liikuda nullindate alguse poole, kus eufooriat on kärbitud ja lisatud melanhooliat. Prooviti taas mängida kurva lootuse valemile. Erksamaid palu on vaid üks – plaadi viimane lugu „A Sky Full Of Stars” (produtseeris Spotify fenomen Avicii). See peaks täitma sama ülesannet, mis teise albumi peal „God Put A Smile Upon Your Face”, aga jääb viimase kõrval üpris viledaks.
Kokkuvõtvalt: kui Coldplay istub, siis pole ka sel plaadil midagi viga. Needsamad tunnusjooned – Chris Martini falsett, haaravad klaveri- ja kitarripartiid, elektroonilised vigurid – on olemas. Kui aga bänd ei ole varem meeldinud, siis ei näe erilist šanssi seegi kord. Võib-olla „Midnight” välja arvatud. Hopkins oleks võinud ikka rohkem ruumi saada. Aga äkki polnuks siis aus.
P.S. Üks asi on siiski väga tore ka: olles selle sajandi suurimaid bände (kui mitte suurim), on seltskond suutnud jääda nö lahedateks kuttideks. Mitte igaühele pole see jõukohane. Aitüma hea eeskuju eest!
„A Sky Full Of Stars”
Toimetaja: Valner Valme