Tubli veerand sajandit kodumaises eksperimentaalses muusikas aktiivne Erkki Tero ehk alles hiljuti sooloprojektidele pühendunud Djerro ei taha oma uuel, siiani ainult elektroonilistest kanalitest leviva mixtape'iga vastanduda ei kellelegi ega millelegi, aga just tänu sellele on tema "Djerro Plays Musick'ul" umbes samasugune efekt nagu ehtsalt niidult nopitud kannikestekimbul keset kunstlilledest glamuurseid pärgi.

Me ümber on pidevalt muusika. Ma ei pea silmas või õieti kõrvas muusikat tuule kohina sümfoonia, tänavarütmide roiutava hiti või metsakohina hüpnootilise kantaadi tähenduses. Hommikul ärgates mängib raadiost või telerist muusika, tööle sõites kuuleb muusikat kas auto kõlaritest või bussiistmel lösutava teismelise kõrvu vajutatud klappidest. Muusika ootab ees kaubanduskeskuses, pubis või restoranis. See on reeglina universaalne popmuusika, mida peetakse muusikaks laiemas tähenduses ja tegelikult ei ole erilist vahet, kas astud pubisse öises Tallinnas või uduses Londonis, kas külastad supermarketit Tartus või Barcelonas. Tõenäosus sattuda erinevates geograafilistes punktides samade lugude peale on globaliseerunud maailmas ülimalt tõenäoline. Meil on jalas sama firma püksid ja kõrvus sama leibli helid. Psüühiline häälestus on juba oma olemuselt korporatiivne. Ja seda, et iga põlvkonna hääl on originaalne, on teadlikult sisendatud juba varastest 60ndatest.

Hiidplaadifirmade all vohab täna kümneid põnevaid žanre, vahel eksperimenteerivad poptähed uljamalt kui karvane ja kuri garaažibänd oma teisel tegevuskuul. Kõik on suhteline ja see ongi tore. Popikuningas hakkab vihkama raha, indimehe unelm on saada miljonäriks. Kõik võib juhtuda.

John Cage näiteks ei olnud põhimõtteliselt nõus eristama nii-öelda tõelist muusikat ebamäärasest mürast ning oli valmis kasutama kõiki hääli potentsiaalse komponeerimise materjalina.
Enamus popmuusikast on olemuselt tantsumuusika ehk midagi kaelast allapoole jäävale kehale. Kaelast ülalpool asuva pea peale mõeldes hakati looma elektroonilisi võnkeid, algul analoog-, hiljem digitaalimpulsse, mis ei peaks niivõrd jalga tatsuma, kuivõrd meelt matsuma panema. "Djerro Plays Musick" ei lähe tagasi retropopilainele, vaid teeb mõnusa ja värske kummarduse gurudele möödunud kümnenditest. Djerrot inspireerivad interpreteerima veidi rohkem tuntud elektroonikapioneerid nagu Brian Eno ja Vangelis ning veidi vähemtuntud Terry Riley või Ariel Kalma looming, mis pärit valdavalt 70ndatest.

Kehaga tuleb ka mõistagi tegelda, kuid Djerro teine album pakub tegevust pigem meelele, ent tegu ei ole äkilise jõulise trummeldamisega meeltesisese maailma enamasti kiivalt suletud uksele, vaid mõnusa ja delikaatse koputusega tajude, kujutluspiltide, aistingute, mälestuste ja samas uute avastuste sektsioonile. Tasub avada, arvan küll. Tähelepanuväärne on seegi, et tegemist pole teadliku alateadvuse masseerimise, vaid pigem loomuliku ja sujuva protsessiga.