Arvustus. Ambient-vanameistri Brian Eno kosmiline reflektsioon ({{commentsTotal}})

Brian Eno
Brian Eno Autor/allikas: Warp

Uus plaat

Brian Eno
"Reflection" (Warp)
7/10

Tänu Brian Enole on muusikastiilide rägastikus käibel kaks terminit, mõlemad kehtivad käesoleva kauamängiva kohta. Tuntum neist on "ambient" iseloomustamaks muusikat, mis prioritiseerib kõlapilti ja atmosfääri traditsiooniliste muusikaliste struktuuride arvelt.

"Ambient 1: Music For Airports" (1978) oli Eno esimene ambient-manifest, kuigi varem oli ta minimalistlikumat kõlapilti viljelenud ka koostöös Robert Frippiga ("No Pussyfooting" aastast 1973), kui ka 1975. aasta kauamängival "Discreet Music". "Music For Airports" oli aga esimene, mis kandis ambientmuusika silti. Helilooja eesmärk oli luua muusikat, mis kõlaks nii eiratavalt kui huvitavalt. Ja ülejäänu on ajalugu teiste tegijate, igasuguste alažanrite ja Eno hilisema diskograafiaga.

Osa sellest ajaloost sisaldab veel üht Brian Eno poolt 1995. aastal välja pakutud muusikalist terminit: generatiivne muusika. Juba albumil "Discreet Music" kavandas Eno süsteeme panemaks muusika iseennast mängima. Tiitelpala masinate sätestusest on isegi diagramm tagakaanel, generatiivse muusika ekvivalent noodikirjale. Ka "Music For Airports" plaadi üks rida sisaldab lindi-luupe erineva pikkusega ja seega nende elementide eri konfiguratsioone.

"Reflection" kui järjekordne Brian Eno ambientalbum sisaldab sarnaselt 1985. aasta väljalaskele "Thursday Afternoon" üht pikka lugu, loo komponeerimisprotsess aga järgib Eno generatiivsete muusikasüsteemide traditsiooni. Kui vanasti olid kasutada primitiivsed süntesaatori- ja taasesitatavad lindisüsteemid, siis tänapäeval võib genereerida muusikat komputeriseeritumal moel. "Reflection" ongi muuseas väljastatud äpina, mis võimaldab muusikapala taasesitada kas või lõpmatuseni (või äpi sulgemiseni). Ametlik versioon kestab umbes 54 minutit.

Võrreldes albumite "Discreet Music" ja "Music For Airports" helgemate foonide ja soojemate kõlavärvidega on "Reflectioni" üldine kõlakangas hämaram, kõledam ja kristalsem. Kõige prominentsem kõlatekstuur meenutab vibrafoni. Aegajalt sööstab sisse madalsageduslikke droone ja kosmilisi piipe. Ametlik versioon lõpeb pika hajumisega, justkui voolates kuulaja kõrvust eemale. Sarnaselt Eno seniste ambient-töödega võib ka "Reflection" olla mis iganes tegevuse või olemise taustaks, aga pakkuda on tal piisavalt ka kuulajale, kes üritab pihta saada loo struktuurile.

Kuulake.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: