Arvustus. Linnart Mälli taastulek ({{commentsTotal}})

Linnart Mäll esitleb taasväljantud
Linnart Mäll esitleb taasväljantud "Dhammapada't" (13.10.2005) Autor/allikas: Budismiinstituut

Uus raamat

Linnart Mäll

"Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi"

Koostaja Ivar Tröner

SE&JS

384 lk

Linnart Mäll (1938 – 2010) võinuks vabalt mahtuda "sajandi saja suurkuju" hulka, kui neid läinud sajandi lõpul valiti. Aga tema jätkuvat mõju ka uue sajandi vaimuilmas aitab tõhusalt süvendada ja kinnistada uus suurepärane kogumik "Tõe tee", mis seisab koos praktiliselt vaid Mälli enese mõtetest (minimaalsete kommentaaridega). Rohkesti on katkeid Mälli suulistest esinemistest (raadioloengud).

Koostaja hoolsa töö tulemuseks on muljetavaldav fragmentaarium, kus Mälli filosoofiline, idamaiseid usundeid /mõtteviise vahendav ja poliitiline mõte põimub rohke autobiograafilise ainesega. Sel viisil kerkib ta meie ette nii sisendusjõulise õpetlase-valgustajana kui ka lummava isiksusena.

Kohati meenutavad Mälli mõtiskelud Tammsaare kuulsaid paradokslevaid "targutusi", näiteks arutleb ta universaalse kaastunde teemal selliselt: "Mõelgem vaeste bakterite peale, kes kunagi ei tea, kas keegi inimene tuleb ja virutab sisse hunniku penitsiliini või muud antibiootikumi. Mis saab siis vaesest bakterist? Selle peale jälle ei mõelda. Kui kaastunne on, siis peab kaastunne ka neid hõlmama." (lk 298).

Või näiteks budistlikest kerjusmunkadest rääkides pillab ta ootamatult lause: "Eks praegu haritlaskond on ju ka sisuliselt kerjused." (lk 293). Aga siin pole midagi imestada: Mälli kriitika meie ülivaba Eesti viimaste kümnendite nuripidiste tendentside pihta on raamatus üldse küllalt krõbe.

Näide: "Riigikogu suunab meid endise Ülemnõukogu eeskujul üha enam neljandajärgulise kolkariigi seisundisse, kelle ainsaks mureks on mängida suurriikide ees paipoissi mõttega, et äkki midagi kukub." (lk 110).

Rääkides europotsentrismi piiratusest, avatud maailmast ja globaliseerumisest, rõhutab Mäll, et jääb seejuures ikka eestlaseks ja rahvuslaseks.

Mäll on sageli irooniline ja pilkehimuline, eriti taunib ta igasuguseid religioosseid massipsühhoose ja -hüsteeriaid, külamüstikuid, isehakanud nõidu ja posijaid. "Tänapäeval on masse haaranud pseudo-orientaalliikumised, mis õnneks jäävad mõtlemisvõimelistele inimestele võõraks." (lk 301; termin "külamüstik" läkski käiku suuresti tänu Mällile).1 Mälli huumorimeele tuuma aitab mõista tõdemus: "Teatud irvitamine kuulub ka budismi juurde. Budism ei ole surmtõsine religioon nagu on eriti protestantlik kristlus. Huumorimeel kuulub absoluutselt budismi juurde. Pigem irve kui enesepiitsutamine." (lk 304). Ja veel: "...mulle jäävad võõraks igasugused kummardamised ja mantrate pomisemised ja muud sellised asjad" (lk 362).

Miks loeb just vaesem rahvas säärase himuga seltskonnaajakirju? – küsib Mäll. Ja annab ka vastuse: "Kui ta seda loeb, siis ta arvab, et tema on ka rikas ja näeb, kuidas ta mullivannis püherdab ja kuidas ta ennast luksusautoga puruks sõidab ja kuidas teda ta oma koduväravas maha lastakse. Kõik see meeldib lihtsale vaesele inimesele..." (lk 366).

Siit ei tasuks küll välja lugeda lihtsate inimeste põlgamist. Ühes kirjakohas räägib Mäll vene orientalistist Aleksander Pjatigorskist ja lisab: "pärast Pjatigorskiga tutvumist ja koos temaga Moskva õllekates istumist õppisin ma lihtsate inimestega läbi käima"; mõni ta tuttav vaimusuurus (ka Uku Masing) seda aga ei osanud (lk 30). Mällis endas puudus igasugune suurustlev üleolek, "vaimuhiiglase" hoiak. Ühel Tartu kirjandusõhtul peolauas juhtus üks kümneaastane tüdruk ütlema, et laual pole ühtegi lapsele sobivat jooki. Ta ütles seda vaikselt, peaaegu märkamatult. Ent kõrvalseisev Mäll kuulis seda, lahkus lauast ja tuli varsti tagasi pudeli limonaadiga. See pisiseik on kõigile asjaosalistele eredalt meelde jäänud.

"Tõe tee" on suurejooneline tervik. Muidugi, raadiovestlustest mahakirjutatud tekstides tuleb ette ka juhuslikumat laadi uitmõtteid. Vahest võinuks koostaja siiski olla pisut rangem?

Ent ka Mälli kõige vabamal mõttejooksul on oma eriline võlu, see haarab kaasa oma mastaapsuse, maailmavaatelise tolerantsuse ja inimlikkusega. "Alustama peaks sellest äratundmisest, et just minust oleneb see, kas maailm läheb paremaks või ei lähe," ütleb ta raamatu lõpus (lk 368). Võiksime öelda, et nagu Mäll ise rõhutab humanistlike baastekstide olulisust (lk 87-100), nii jääb ka tema enese mõttevaramu üheks meie mõtteloo kaalukamaks humanistlikuks baastekstiks.

1 Arvustades Mälli artiklite kogumikku Eesti mõtteloo sarjas "Nulli ja lõpmatuse kohal", kirjutas Haljand Udam: "Hingelised otsingud sumbuvad tahes-tahtmata mõnesse idamaise algupäraga õpetusse või pigem selle õpetuse ümber toimuvasse saginasse. Vahest aitab Mälli selges eesti keeles kirjutatud raamat ka sellesse saginasse intellektuaalsuse sugemeid juurutada." – H. Udam, "Budismi erilaadne fluidum", Postimees 13. september 1998, lk 5).

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: