Eesti suurvaim Linnart Mäll tähistanuks täna 80. juubelit. Ta lahkus meie hulgast 2010. aastal, aga tema vaimsuse jõud elab üle põlvkondade me teadvuses, meie sõnavaras ja julguses seista oma tõe eest. "Igal ajal on oma tähendus ja koht, igal inimesel on oma aujärg, mille ta saavutab hingeuuruse ja tegudega," on öelnud Mäll.

Ivar Tröner, sa oled just saanud Linnart Mällist  trükivalmis raamatu käsikirja "Tõe tee". Ütled selle eessõnas, et sa pole olnud tema õpilane, kuid oled lugenud tema tekste ja uurinud põhjalikult tema suulist pärandit. Kirjutad ka, et lisaks akadeemilise, tõenduspõhise orientalistika kõrval oli Linnart Mälli elutöös olemas nii-öelda tarkuseõpetuslik, rahvavalgustuslik idee. Milline see valgustus on?

Keskmise Eesti humanitaarharitlase kultuuriparadigmat on vaevalt võima­lik ette kujutada ilma Linnart Mälli elutööta. Linnart Mäll ei olnud kunagi pelgalt igav ja kuiv teoreetik, kes istub terve elu ainult ühe ülikooli seinte vahel. Teoreetiline töö oli tema jaoks väärtuslik vaid sedavõrd, kui see viis parema inimesemõistmise poole ning inimese teadvuse avardumisele.

Omal ajal nõukogude partei- ja ideloogia töötajate poolt välja tõrjutuna Tartu Ülikooli õppejõudude koosseisust, jätkus tal jõudu mitteformaalselt olla noorte harija ja õpetaja edasi. Üks ametlik põhjus, miks KGB ja teised organid ta ülikoolitööst eemaldasid, oli fakt, et tal poleks aktiivset võimalust nõukogude noori nõukogude ideoloogiast kõrvale kalduvate ideedega lõplikult ära "rikkuda".

Selle tõsiasja tõendamiseks on täna säilinud vähemalt üks kaebekiri tollaselt ülikooli raamatukogu direktorilt, kes tundis muret, et Linnart Mäll reostab ja lagastab oma ideedega Tartu Ülikooli kohvikus käivat nõukogude noorsugu. Kaebekirja iroonia seisnes selles, et säilinud kaebuses on Mäll ära märkinud oma keelelise täpsusega kirjas tehtud arvukad ortograafiavead ning imestab, miks küll üks ülikooliharidusega inimene teeb kaebekirjas nii palju kirjavigu!

Üks nõukogude elu paradoks oli ka see, et kuigi ametlikult oli L.innart Mäll küll loengupidamise õiguseta, kujunes just 1970. aastate lõpus tema ümber ametliku Üliõpilaste Teadusliku Ühingu raames välja orientalistikaring, mis tõmbas ligi hulganisti huvilisi ning mis saigi rahvavalgustusliku töö üheks keskmeks. Samas on teaduslik orentalistika olnud alati võimudele probleemiks, tänapäeval pidev valdkonna alarahastamine ja läbi ajaloo püsiv põhjus: rumalusest tulev mõistmise vaegus, et miks seda eriala meile veel vaja on? Nõukogude ajal kõneldi, et Tartus kollitab üks kole nähtus, nimelt orientalistika tont. Vahel siiski avastati tõsiasi, et on vaja ida keelte ja kultuuride tundjaid, mitte ainult neid, kes teadsid kommunistliku Hiina partei ajalugu.

Valgustuslik töö oli kahtlemata kogu Linnart Mälli elutöö. Olenemata nõukogude süsteemi repressioonidest lubati siiski Mällil jätkata tööd Tartu Ülikooli juures laboris — orientalistikakabineti insenerina, ning just see ametiroll oma madala tasuga võimaldas Mällil pühenduda Ida mõtteloo tekstide eestindamisele. Mida sai tänases mõistes hiigeltiraažidega välja anda, muidugi Loomingu Raamatukogu toimetajate ennastohverdava töö tulemusena. Kuna nõukogude võim ja Eesti parteiametnikud kiusasid Mälli reaalselt ja süstemaatliselt taga, ei saanud Eesti üks tippteadlane kaua väitekirja kaitsta.

Linnart Mälli eluloo vähesed mälestusfragmendid tõstavad tahes tahtmata küsimuse ka tänase reaalsuse kohta, milline on selle mineviku vari: millises positsioonis on Eesti haritlased ja teadlased tänases Eestis? Kui nähtav on nende töö, ning vast olulisem küsimus, kuidas on see töö tasustatud. Mulle tundub, et tõeliselt sisuline intellektuaalne töö on Eestis absoluutselt vähe väärtustatud nii majanduslikult kui sisulises tähenduses. Kui kuulutada välja konkurss tänase Eesti odavaima tööliigi osas, võidaks esikoha vaeldamatult Eesti enda kultuuri- ja intellektuaalsele pärandile pühendatud töö.

Ametlikus poliitikas pläratakse meil päevast päeva eestlusest, tihti õelas ja kitsarinnalises tähenduses. Samas võimalused tõelise eestlust peegeldava mälupärandiga töötada on peagu olematud, aga kuidas saab sisuliselt eestlust arendada ja säiltada on järjest tõsisem küsimus.

Meil on otsutamise võim, majanduslikud ressursid ja ühiskondlikud tunnustuste jagamise mehhanismid koondunud üliväikse otsutajate ringi kätte. Tänini tähendab Eesti kultuuri ja haridusbürokraatia jaoks kultuur hoonete püstitamist ning kampaanialike ürituste korraldamist, ja ei tihti ei midagi rohkemat.

Samas on meie aeg üsna selgelt välja toonud tõsise probleemi: Eesti haritlased, kultuuriinimesed ei oska olla solidaarsed ja ühtehoidvad isegi endale olulise väärtuste saavutamisel. Elatakse väiksest projektirahast järgmise projektini, kuna ühtust ja ühtehoidmist ei ole, siis küünilises ja agressiivses ühiskonnas on otsustepõhine võim liikunud ametnikest bürokraatide kätte, kes ise loomingulises töös ja protsessi ei osale, aga nende otsustest sõltub pea kõik täna Eesti kultuuriruumis tehtav. See on tüüpiline legistlik filosoofia, mille juuri Linnart Mälli teos aitab avada ja analüüsida.

Ilmselt tuleb vastav suhtumine sovetlikust arusaamast. Linnart Mäll on sõnastanud ja rõhutanud oma mälestusfragmentides, et tõeliselt ausad haritlased elasid vaeselt nõukogude ajal, ja eks nad ela nii ka tänases Eestis, milles nõukogude mentaliteet ja harimatus süvakultuuri alal püsib meie ametlikes struktruurides visalt edasi.

Linnart Mäll oli eeskuju, kuidas olla tõeline haritlane ajal, mis kontrollis sinu tegevust. Just tema seisis aktiivselt vaba mõtte eest kurjal ajastul, mis ei hoolinud üksikisiku vabadusest. Tema taustaks oli tema vanemate kaudu vaba Eesti kultuur, kus inimene sai täiustuda ja areneda. Ta kandis seda vabaduseidentiteeti nii otseste teadustööde kaudu kui poliitikuna pöördelistel üleminekuaastatel Eesti riigi iseseisvuse taastamisel. Aga tema elutöö keskmeks oli siiski kultuur ja õpetamine, mitte poliitika.

Kuidas Linnart Mälli tekstid, millega sa töötasid, toetasid sinu enda iseolemist ja kuidas tema aujärg toetab sinu meelest meie kollektiivset-kultuurilist iseolemist? Mis on sinu koostatud raamatu tarkuse põhisõnum tänasesse päeva? 

Töö ja tõsine huvi Linnart Mälli suulise pärandi osas algas 2015. aastal. Nende  kolme aasta jooksul puhastasid mind sisemiselt tema pärandi uurimine, tema mõttevaramu. Samuti avardasid need minu eesti keele sõnavara. Tihti täiesti tigestunud ja õelas eesti keelelises eluruumis mõjuvad Linnart Mälli mõtted teisest ja paremast maailmast tuleva jõuna.

Usun, et sellest teosest saab iga huvline ja lugeja palju vaimujõudu ja kompassi tõelise hariduse juurde, seda enam, et teose märksõnad ja teemad on järgmised: Minu õpetajad; Eluloolised fragmendid; Tõlkimine ja keel; Humanistlikud baastekstid; Poliitika ja õigus; Kultuur; Elutarkus; Teadvus ja meel; Mõistmine ja mõtlemine; Inimene; Kaastunne;Kannatus;Mina; Religioon; Budism ja idareligioonid; Kõned; Loengud ja Intervjuud; Kinnismõte; Mõistlikus; Venemaa ja Euroopa; Rahvaste õigused ja ideaalid; Tõlkimisest.

Teose kandev põhisõnum on: ükskõik, kui keeruline on aeg, peab inimene oma elu teostama. Kui jääme kinni sellesse, mida pole ja mida teha ei saa, kaob ka meie elu ja tähendus. Linnart Mäll oli oma elu teostamise osas optimist, seega temast koostatud teos on optimistlik, elujaatav ning annab lugejale jõudu.

Kas sa teeksid pähklikoores väikse ülevaate Linnart Mälli tegutsemisest  kultuurimaastikul Tartu ja Moskva vahel? Kes olid tema teenäitajad ja õpetajad sel suletud maastikul, kuhu ta tõi oma loengute ja raamatutõlgetega valgust ja lõi uut sõnavara, või avastas kasutamata sõnu ja poeesiat, semiootilisi märksõnu 1869. aastal Wiedemanni seletavast sõnaraamatust ning lisas elule pühadust, tarkust  ja jumalikkust?

Linnart Mälli elutööd sobib kõige paremini iseloomustama märksõna "kultuur". 1960. aastatel, mil kujunes välja Tartu-Moskva semiootikakoolkond, tuli võimsalt  esile kultuuri mõiste ja kultuuritekstide laiem tähendus, mis sobitus ka hästi budistliku dharma temaatika ja filosoofiaga.

Linnart Mäll oli 1960. aastal oma akadeemilistes uurimustes just süvenemas budistliku dharma mõiste uuringuisse. Ta sai kindlasti inspiratsiooni Juri Lotmani kultuurisemiootika teooriast. Sel perioodil kirjutas ta uskumatult palju lühikäsitlusi Juri Lotmani koostatud ja toimetatud ajakirjale. Tartu-Moskva semiootikakoolkonna akadeemiline seljatagune võimaldas tal teha teadustööd ning publitseerida teaduslikku loomet üsna pika aja jooksul. Linnart Mälli artikleid ilmus pea igas Tartu Ülikooli toimetiste sarjas välja antavas semiootikakogumikus, seda on toonud välja oma järehüüdes Linnart Mälli õpilane Märt Läänemets.

Samas peagi ilmuvas kogumikus on mõned mälestuskillud ka Tartu-Moskva semiootikakoolkonnaga seotud inimestega. Kahjuks on neid säilinud vähe Linnart Mälli enda sõnastuses. Rohkem soovinuks leida materjali Linnart Mälli ja Juri Lotmani suhetest ja ühistest tegevusest.

Kahjuks ei leidnud ma era- ega avalikes kogudes ühtki fotot, millel oleks Juri Lotman ja Linnart Mäll koos. Sellest on tõesti kultuurilooliselt kahju. Samuti pole fotosid, kus oleks koos kaks üksteist nii palju mõjutanud vaimset isiksust nagu  Linnart Mäll ja Uku Masing. Samuti ei tohi unustada, et Linnart Mällil oli tihe koostöö Ülo Vooglaiu asutatud sotsioloogialaboriga, ka need seosed on täpsemalt uurimata.

Mällil oli mõju ja palju kontakte Eesti loomeinimestega (näitlejad, muusikud, kirjanikud), kellega sidus ühine huvi budistliku maailmavaate osas.

Samuti on vähe kirjalikku infot Linnart Mälli ja Haljand Udami koostööst. On olemas Udami kirjutis Mälli tõlketee kujunemist ja mõned mälukillud tekstina.

Tõeline õpetaja Linnart Mällile endale oli kahtlemata õpetlane ja haritlane Uku Masing, kes samuti oli nõukogude "progressiivsest" teaduselust välja tõrjutud ja maha vaikitud.

Uku Masingu mõjutusel ja juhatusel kujundas Mäll välja oma budsimihuvi, samuti ei saa jätta välja Moskva orientalisti Nikolai Konradi mõju, kes aitas Linnart Mällil tegutseda Moskva suunal, et Mällil oleks õppimise ja tegutsemise võimalused väljaspool Tartu Riiklikku Ülikooli. Nikolai Konradi ja teiste vene haritlaste toetusel kujunes Linnart Mällist välja Eesti olulisimaid orientaliste, kel on tänaseks oma koolkond.

Oluline mõju oli Linnart Mälli kujunemisel tema eestiaegsel haritlasperel, eriti tema emal, kauasel Haapsalu Pedagoogilise Kooli emakeele õpetajal, kellele Linnart Mäll võlgeb suurepärase emakeelevaistu. Unustada ei tohi tema teisi lähedasi, tema hilisemat abikaasat, samuti võõrkeeleõpetajat, ning tema lapsi, kes on talle olnud eluteel toeks. Vaieldamatult on Linnart Mäll olnud ja on üks Eesti mõjukamaid haritlasi ja õpetajaid, kes ei lasknud end ära lollitada kommunistlikul ideoloogial. Tema mahukas elutöö tuletab meie ajas taas meelde, et Tõelised Õpetajad elavad edasi peale ka oma ajalist surma.

Linnart Mäll on öelnud, et eestlaste tõlkelugu on olnud ka eestlaste pääsemise lugu kultuurilises enesepildis. Mäletan kui 1979. aastal Ilmus tema tõlkes Loomingu raamatukogusLaozi "Daodejung" või "Bhagavadiga" ja rääkimata paljudest teistest teostest enne ja pärast. Olid need teosed suursündmused noorte, alles oma teed alustavate inimeste elus, see oli teekond ametlikust sovetlikust liturgiast välja, vaimne vastupanu n-ö ametlikule.

Keelde tuli ilus mõiste "kulg". Mäll ise ütleb sinu tulevases raamatus, mille käsikirja olen saanud lugeda, et varem räägiti ainult haigusekulust, aga siis hakkas sõna "kulg" liikuma virgumise suunas. Ka sõna "virgumine" võttis Mäll kasutusele. Eesti kultuur sündis nende tõlgete kaudu vabadusse. Kuigi ka siin pidi Mäll KGB ja Glavliti üle kavaldama. Tõlkida oli kasulik seda, mis oli juba vene keeles avaldatud. Tsensor ei saanud siis teha etteheiteid, siis pidanuks kritiseerima ka vene teadlasi. Kuidas sa tajusid raamatut koostades seda kulgu ajaloos ja ajas, kultuuriruumis, milline on nende tõlgete vaimne pärand just praegusse aega? Milline on see ajaloos kulgemise protsess, kui parafraseerida Mälli?

Linnart Mälli üheks elutööeesmärgiks oli tõlkida, vahendada just neid Ida mõtteloo tekste, mis annavad kõige paremini edasi suurt tradtitsiooni. See oli kahtlemata oluline töö. Nende teoste tõlkimise eesmärk oli üsna ühene, et ka selles väikses eesti keele- ja kultuuriruumis oleks võimalik osa saada iidsest tarkusest, mis on maailma kirjanduse oluline osa. 

Samas ei tohi unustada tema tööd lääne keelte tõlgete vahendajana, Linnart Mäll oli ju töötanud ka nii saksa keele õpetajana kui õpetanud noore õppejõuna Tartu Ülikoolis keskaja ajaloo kursust. Mällil on ka oluline panus eestikeelse ajaloofilosoofia tekstide välja kujunemisel, seda eriti olulise teksti näol, kui ilmus Nikolai Konradi kirjutistekogumik "Ajaloo mõttest". Mälli tõlkes nägi see ilmavalgust 1987. aastal, olenemata ajast, millal see tekst ilmus on see teos minu meelest üks paremaid ja hari­vamaid humanitaarraamatuid eesti keeles tänini.

Ma loodan, et inimesed seda ka loevad, sest teos on meie raamatukogudes ja paljudes kodudes veel olemas. Muidugi on teda huvitanud eeskätt Ida kul­tuuri kontseptuaalsed ja õpetuslikud alused, mida esindavad eelkõige kaks raamatut hiina traditsioonist — Lao-zi "Daodejing. Kulgemise väe raamat" ja Konfutsiuse "Vesteid ja vestlusi", kaks raamatut esindavad budistlikku traditsiooni — "Dhammapada" ja "Bodhitšarjävatära", hindu traditsiooni käsitlevad "Bhagavadgitä", "Veräla kaks­kümmend viis juttu" ja "šukasaptati" ehk "Papagoiraamat". Lao-zi raamatuga on tõesti eesti keel­de tulnud mõiste "kulgemine" (hiina dao): see väljendab selgepiirilisel ava­tud moel tajutud elu ja meeleseisundeid, milles ei ole paika mingil lõp­likul. Kulgemine tulevikku ei saa põhineda mineviku tõdede eitamisel ega va­banemisel kohustusest neid meeles pidada. Nii on öelnud selle mõiste kohta teine eesti mõtteloo suurkuju Haljand Udam.

Kas sõnastaksid lühidalt Linnart Mälli meile pärandatud teejuhi  jumalikkuse mõtestamisel? Kuidas ta koondab su raamatus humanistlikud baastekstid, inimsuse ja jumalikkuse üheks kohtumiskohaks?

Tema ühe vaatekoha järgi pidid teadmisepõhist Eesti kultuuri edasi viima muistsed tarkusetekstid ja nende tänapäevased teaduslikud tõlgendused. Veelgi olulisem oli Mälli tegevus raamatute väljaandmisel, just tema asutas tõlkeseeria "Budismi pühad raamatud" ja väikese kirjastuse nende teoste väljaandmiseks — Lux Orientis. Mälli eluajal jõudis ilmuda kolm köidet "Budismi pühasid raamatuid" tema enda tõlgetega. Need olulised tegevused väljatoonud oma järlehüüdes Märt Läänemets. Linnart. Mäll tõi eesti keelde sisse ka täiesti uut mõistet "külamüstika", "külamüstikud", mis tähistab inimesi, kes ilma igasuguse teadmiste ja oskusteta teiste elude ja tervise kallale lähevad. 

Mäll on öelnud, et see, kes arvab, et budist ei tohi olla haritud ja peab olema külamüstik ning põlgama raamatuid, siis lugegu seda värssi. "Kui on tõeline haridus, siis te ei ole õnnetud". Kui öelda, et tõeline haridus on ainult Šāntideval ja näiteks mitte Kamalašīlal, siis oleks see sektantlik ütlus. Tõeline haridus on selline, mis võimaldab näha maailma kogu tema tervikus –, see on mittesektantlik haridus.

Tänane Eesti tegelikkus on täis igasuguseid külamüstikaid ja külamüstikuid, kes "ravivad haiget eesti rahvast", miks ometi vajavad paljud eesti rahva liikmed külamüstikuid, kui ametnikud kõnelevad pidevalt, et Eestis on maailma parim haridus. Selle juttu peale tuleb öelda: puud tuntakse tema viljast, mitte aga selle järgi, kui kõvasti ta lehti sahistab. Ometi: miks selles maailma parima haridusega ühiskonnas lokkab jõuline usk astroloogiasse, okultismi ning oraaklitesse!? Miks on haritud ida ja lääne filosoofilise mõtte asemel spekulatsioonid, autoritaarsed, mitte tõenduspõhised dogmad laialt levinud? Minu arvates võib oluline osa olla hirmul vabaduse ja vastutuse ees, põgenemisel individuaalse valiku koorma eest. Inimsus ja inimlikus eeldab vastutuse võtmist oma eksitentsi ehk elu eest, selle eest et sa elad elu, mille eest keegi teine ei vastuta.

Inimmõõtmeline humanism on kahtelamata Mälli loomingus oluline, eriti selle tähendus laiemas usundiloos. Humanistlikud baastekstid on geniaalne määratlus, mis aitab lugejale täiesti loogliselt selgitada eri pühakirjade liigitust, kas või seda tõsiasja, kui oluline on inimene mõnes usundis või miks on inimene asetatud mõnes usundis või pühakirjas Jumala suhtes orja seisusse.

Mäll räägib kaastundest ja kurjusest. Sellest, kuidas suured õpetused muutuvad ja liiguvad kurjuse energiasse. Kuhu kaob või mis on kaastunne? Kas sa seletaksid lahti mõiste "legism"? Mäll tuletab meile meelde, et et meid ei ähvarda midagi peale meie endi.

Kaastunne on budismi üks alustalasid. Ei saa olla budismi sees ei teoreetiliselt ega praktliselt, kui sa ei anna kaastunnet kõigile elavatele. Siin tuleb meenutada Mahatma Gandhi surematult kõlavat mõtet: kõik olevused on üksteisele vennad. Me peame seda tõde pidevalt meelde tuletama, eriti tänases Eestis, kus vihkamine ja üksteise hävitamine on aktiivsed nähtused. Kurjus on nii argine nähtus kui ka religioonifilosoofiline fenomen. Mälli mõtteraamat aitab neid mõlemaid nähtusi avada ja mõtestada.

Legism on hiina autoritaarne riigifilosoofia, ka sellest on uues teoses lähemalt juttu, eriti haritlaste kontekstis.

Tihti on meil on levinud ühiskondlik hoiak, et kaastunne on midagi nõrka, mis justkui segab oma elu elamast. Ka see on nõukogude ideloogilise argipsühholoogia tulemus, millest tuleb vabaneda. Seda tõde, et inimene on alati endale suurim oht, tõendab ajaloo käik ise. Aga inimene on ka oht teisele inimesele, kas siis rumalusest või ahnusest. Kaastunne võimaldab näha maailma tervikuna, seostatuna ja lõpuks väärtustada seda, mida nimetakse eluks.

Linnart Mäll liikus Eesti ja Venemaa kultuuriruumis, sinu raamatus on Venemaast ja Euroopast eraldi peatükk. Kuidas kogu kurjuse ideoloogia leninismi, marksismi ja stalinismi näol hävitas ja hävitab edasi seda vaimset välja, kus me oleme? Linnart Mäll kulges sellest oma vaimsusega läbi. Ta näitab meile ka praegu peagi ilmuva raamatu kaudu teed. Milline see kollektiivsesse mällu jäänud muster sinu arvates on? Näiteks laimamine? Kas tema näidatud jumalikkus ja humaansus kannab me elu, kui õpime seda võimalust selgelt vaatlema?

"Venemaa ja Euroopa" on üks ettekanne teoses, milles Linnart Mäll vaatleb Venemaa ja väikerahvaste keerulist suhet läbi ajaloo. Mäll ei kandnud silmaklappe võimsate agressiivsete ja ekspansiivsete riikide osas, asugu nad siis ükskõik millises maailmajaos. Väikerahvastel on alati olnud keeruline eksisteerida iseseisvalt mõne suure riigi kõrval. Eestlaste probleem on, et me sageli ei erista nõukogude sovetlust, suure Venemaa slavismi ning avarat vene kõrgkultuuri. Samas näeme uut lainet, justkui uue sovetluse sündi. Neoleninism ja -marksim on end Euroopas rehabiliteerimas, näeme seda nii uues infosõjas kui paljudes täna Eestis ilmuvates arvamusartiklites, kus rehabiliteeritakse sõnaosavalt nõukogude sovetlust, seda sotsiaalse- ja kultuurilise solidaarsuse sildi all.

Sotsialism ja kommunism on ajaloos olnud laetud sügavast kadedusest üksikisiku vabaduse, annete ja töökuse osas, võrdsuse silti all püütakse seaduslikult röövida tublimate töövili ning sellega ülal pidada täiesti kasutut bürokraatide armeed, kes on enamasti tavalised ideoloogiast laetud utoopiajutlustajad. Kommunism ja sotsialism ei vähendanud kuidagi kultuurilist ja majanduslikku vaesust, vaid tootis seda ise ainult juurde. Et nõukogude ühiskond oli olmeliselt vaene ja äärmiselt ebavõrdne, seda sotsialismi- ja kommunismi uued jutlustajad ei soovi mainida.

Ajaloolasena oli Linnart Mälli kohus näha läbi igasugusest ideoloogilisest valest, mida ta ka nägi. Miks on meil unustatud, kui tillukesed olid haritlaste töötasud nõukogude ajal, kui paljud eesti haritlased pidid lisakoormusega töötama, et ennast ja peret ära elatada. Ma ei tea, kui hävitava hinnangu annaks rahvuslikult meelestatud Linnart Mäll tänasele uusleninliku marksismi pealetungile, mis imbub sisse Eesti kultuuris just kirjutavate, enamasti heal sotsiaalsel postsioonil olevate inimeste kaudu, kes täna töötavad kultuuri-, poliitika- ja ajakirjandustööstuses. Põhjused on siin ilmselt üsna ühesed, nende vanemad või lähedased töötasid nõukogude nomenklatuuris, parteiaparaadis ja kahjustasid Eesti inimeste vabadust ja heaolu.

Selle sihtrühma aktiivsed püüded näidata praegu leninlikku ja marksistlikku nõukogude süsteemi inimlikus võtmes tuleb kroonilisest sisemisest häbist ja oskamatusest tunnistada tõsiasja, et nende endi lähedased kahjustasid ja hävitasid päevast päeva paljude eesti inimeste elu.

Linnart Mälli vähestes säilinud mäestusfragmentides tuleb hästi välja nõukogude nomekltatuurile ja kaasajooksikutele nii omane nõndanimetatud "haritud" kurjus, ja suurepärane ideoloogiline manipuleerimisvõime, mis ringleb tänases päevas edasi. Tänaseks on sovetisüsteemile kaasajooksnud inimeste tegevusi keeruline ja võimatu uurida, sest uued andmekaitse reeglit ja võimalused ei võimalda piisavalt avalikustamist ja ligipääsu soveti nomeklatuuri tegevust väljatoovale andmestikule.

Meil on kollektiivsel ja individuaalsel tasandil tegemata tõeline mälutöö, eriti nõukogude süsteemile kaasatöötanud eestlaste osas. Endised KGB-laste ja nõukogude nomenklatuuri järeltulijad on loonud kõik võimalused nõukogude süsteemi idealiseerimiseks .Kui analüütilist tööd ajaloo osas ei tehta, hakkab järeltulev põlvkond esivanemate väärtegusid idealiseerima. See on üpris tavaline kaitsemehhanism. Vähemalt Mälli teos tuletab selgelt meelde, mis oli nõukogude aeg olemuselt. Linnart Mälli ajalooline ausus ja oskus näha läbi ideoloogilist masinavärki aitas tal elu teostada.

Millal sinu koostatud raamat ilmub?

Teose valmistab trükiks ette Sirje Endre juhitav kirjastus ning kujundab Eesti üks mainekaimaid kujundajad Andres Tali. Loodan, et raamat ilmub septembri algul. Mõõtmatu tänu kuulub Linnart Mälli lähedastele Maaja Mällile ja Signe Annsoole meeldiva koostöö ja usalduse eest, eriti Linnart Mälli allikamaterjalide ja perekonna erakokku kuuluvate fotode jagamise eest. Minu sügav tänu kuulub samuti Linnart Mälli õpilastele, Eesti tunnustatud orientalistidele – Teet Toomele, Märt Läänemetsale ja helilooja Sven Grünbergile. Ilma nende töö ja pühendumiseta ei oleks selle teose koostajal olnud kohe ligipääsu Linnart Mälli säilinud allikmaterjalidele.

Tänan veel Linnart Mälli õpilasi ja toetajaid, eriti Ken-Marti Vaherit, kelle toetuse ja asjaajamise abil oli teose koostajal võimalik aastatel 2015–2018 teosega töötada. Äitah kõigile, kes te panustasite aega, toetust ja mõistmist, et ühe tõelise vaimselt suure õpetaja pärand oleks kaasajas nähtavam.