Arvustajad on sinu lavastust "Kastepunkt"¹ seostanud dokumentaalteatri tõusulainega. Viimane tähendab sageli ajaloo uurimist. Miks on see sulle oluline ja kuidas sa selleni jõuad? Kummalt poolt alustad, olevikust või minevikust? Kas otsid viise tänaste pingeväljade käsitlemiseks ajalooliste materjalide ja lugude abil või on enamasti algimpulsiks mõni minevikunähtus, millele otsid seoseid olevikuga?

Ajalooga tegelemine on mulle oluline, sest ajalugu ei ole minu jaoks midagi lõpetatut ega turvaliselt minevikku suletut. Ta elab edasi kehades, keeltes, perekondlikes vaikimistes, aga ka lugudes, mida räägitakse ikka ja jälle. "Kastepunkti" puhul tajusin, et minu isa lood Nõukogude sõjaväest ei ole ainult tema lood — ma olen neid kuulates üles kasvanud ja mingis mõttes on need saanud ka minu mäluks. Ühest küljest tundsin vajadust neid lugusid dokumenteerida, need enda ja perekonna jaoks ära fikseerida. Teisest küljest oli oluline need lood läbi töötada. Tahtsin jõuda selgusele, miks isa ühtesid ja samu lugusid kordab.

Mind käivitavad hetked, kus olevik ja minevik põrkuvad — mingid konkreetsed situatsioonid olevikus, mingi pinge või ruum, kus minevik järsku aktiveerub. "Kastepunktis" oli selleks olukord, kus me ehitasime isaga suvilas sauna ja samal ajal algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Puhkenud vägivalla taustal hakkasid vanad sõjaväelood kõlama teistmoodi. Tundsin, kuidas nende kogemuste meenutamine on muutunud isa jaoks intensiivsemaks ja valusamaks. Sealt avanes aken Nõukogude armeesse, Afganistani sõtta, nn dedovštšinasse2, militarismi ja ühiskondlikku mälukultuuri laiemalt. Afganistani saatmisest mu isa napilt pääses, aga sõjaväes valmistati ju tedagi ette just selliste imperialistlike sõdade pidamiseks. Ühtlasi on isa mälestustes oluline koht Miškal — lapsepõlvesõbral, kes sai Afganistanis hukka.

Eesti teatris on tugev suulise ajaloo kasutamise traditsioon. Oled oma töödes, nii teatris kui ka mujal, kasutanud intervjuude kõrval tihti ka mitmesugust arhiivimaterjali: tekste, pilte, filme, esemelist pärandit jne. Miks arhiiviga töötamine sind köidab ja kuidas sa seda enda jaoks mõtestad?

Arhiiviga tegelemine on põnev, kui tunnetad materjalis selle potentsiaali murendada tsementeerunud arusaamu. Peavoolu ajaloonarratiividele vastandumine on minu viis mineviku läbitöötamiseks ja selle küüsist välja rabelemiseks.

See, mida arhiivides säilitatakse ja mida välja jäetakse, sõltub kellegi otsustest. Isegi see, mida me üldse arhiiviks peame, on poliitiliselt laetud. Sellepärast on hea arhiivi mõistet laiendada: arhiivina ei toimi mitte ainult dokumendid, fotod, filmid või monumendid, vaid ka kehad, käed, tööjäljed, armid, traumad, samuti perekondlikud lood. "Kastepunkti" tehes mõtlesin isa kätest ja kehast kui füüsilise töö, armeekogemuse ja vägivalla märkide arhiivist. Lavastuses saavad kokku mitu külma sõja aegset sauna: meie suvila saun, nõukogude sõdurite ehitatud saun Afganistanis ja Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni saun Tamminiemi residentsis. Sellise arhiivi loomine on minu jaoks viis, kuidas nihestada pealtnäha süütut rahvuslikku sümbolit, sauna, ning näidata selle seoseid militarismi ja okupatsiooni, diplomaatia ja vägivalla ajalooga

Ettevalmistava uurimistöö käigus ilmnes, et meie perele kuuluva, Nõukogude ajal ehitatud nn soome saunaga suvila kui hoonetüübi kujunemist mõjutas kaudselt ka Kekkoneni Eesti visiit 1964. aastal. Mul oli huvitav mõelda selle visiidi tähendusest Eesti jaoks. Ühest küljest tekitas see avause raudsesse eesriidesse ja käivitas muude läänelike mõjude kõrval eesti saunakultuuri moderniseerimise. Ehitama hakati moodsaid, kuiva kuuma õhuga saunu, kivikerise asendasid kerged metallkorpusega kerised. Teisest küljest oli Kekkoneni külaskäik Moskvale kasulik, legitimeerides Nõukogude okupatsiooni Eestis.

Oled katsetanud ka loeng-perfor­mance'i formaadiga. Mulle tundub, et kunstis levivad praegu eriti laialt mitmesugused hübriidsed vormid — loengud, aga ka giidituurid, lugemisringid jmt. Millest selline suur huvi teadmiste jagamise vastu? Lähtub see publikust või tegijatest?

Loeng-performance'i formaat on inspireeriv, sest see on demokraatlik ja ligipääsetav viis jagada oma uurimistööd. Mängumaa on väga lai ja samas paindlik: seda saab lavastada suuremalt ja teatrilaval, aga saab teha ka väiksemalt ja minimaalsete vahenditega väljaspool igasuguseid institutsioone. Kõige tähtsam on leida kunstilised vahendid, mis eristavad seda vormiliselt tavalisest loengust. Olen läinud kollaažilikku teed, kus kombineerin ühes töös mitmeid meediume, materjale ja tegevusi. Tähendus ja emotsioon tekivad kollaaži tükkide, paralleeljutustuste vahel nn Kulešovi efekti³ põhimõttel.

Lavastuses "Kergem kui naine" kasutasin mõningaid minimalistlikke koreograafilisi etüüde, mida esitasin ise. Need olid vajalikud, sest kehalisus oli otseselt lavastuse teema — uurisin hooldajatöö mõju naise kehale. Ka "Kastepunktis" on kehalisus tugevalt fookuses, kuid seekord kutsusin enda kõrvale lavale Katrin Essensoni. Kat­rin on tantsija ja performance'i-kunstnik ning ma soovisin kehalise mõõtme eriti prominentselt esile tuua just tema professionaalse kogemuse kaudu. Koostöö Katriniga kujunes kogu protsessi üheks kõige innustavamaks ja rõõmustavamaks osaks.

Mul tekkis väga varakult tunne, et isale peab laval tekkima kehaline vaste — naisetendaja, kes ei mängi isa realistlikult, vaid loob tema kogemustele füüsilise tõlgenduse. Teadsin kohe, et Katrin on selleks ainuõige valik. Minu lavalise isana loob ta ühtaegu võõristuse ja samas ka tugeva kohaloluefekti ning pakub füüsilise interpretatsiooni isa sõjaväekogemustele.

"Kastepunkti" puhul sai uueks väljakutseks küsimus, kuidas leida tekstide esitamiseks erinevad registrid. "Kergem kui naine" oli selles mõttes struktuurilt lihtsam: lavatekst toimis pigem liimainena, mis sidus videokaadreid ja muid dokumentaalseid materjale. "Kastepunktis" moodustub lavastuslik kollaaž aga suurel määral n-ö isa-lugudest — afektiivsest etnograafilisest materjalist, mida esitan laval otse publikule. Seetõttu tekkis vajadus diferentseerida isa-lugude ja  loengulise katusteksti esitamise viise. Loenguteksti puhul on loomulik, et seda võib paberilt ette lugeda. Isa-lugude puhul selline võte ei toimiks. Minu jaoks oli oluline, et publik tajuks neid lugusid millegi sisemiselt omandatuna — mõistaks, et need tulevad minu seest ja on osa minu identiteedist. Sellepärast õppisin need tekstid sõna-sõnalt pähe. Mõne muu teksti puhul käiks see ülesanne mulle üle jõu, aga see materjal on mulle elu jooksul sõna otseses mõttes luusse kulunud. Tekstide loomisel kasutasin verbatim-tehnikat⁴, kuid keerasin sellele ka oma vindi peale: pöörasin lood sina-vormi, nihutasin aktsente, lisasin kommentaare ja töötasin materjali ümber nii, et minu enda suhe ja vaatenurk muutuks võimalikult selgelt tajutavaks.

Sinu teostes kohtab kõrvutusi ja analoogiaid, mis mängivad ootamatuse ja kujundlikkuse peale. Nii näiteks laadis lavastuses "Kergem kui naine" naiskosmonaudi kõrvalliin naiste hooletöö ja eneseteostuse teema täiesti uue energiaga. "Kastepunktis" täidavad seda rolli muu hulgas saunamaailmast tõukuvad seosteahelad, võimaldades kõneleda sõjast ja vägivallast, poliitikast ja eetikast mittetavapärase nurga alt. Mis on sinu tööriistakastis olulisem — kujundite leidmine ja ülesehitamine või loo jutustamine?

Kujundi abil saab anda eriilmeliste materjalide kollaažile pingestatud struktuuri. Materjalist — ehk elust enesest — ühe näiliselt lihtsa kujundi välja destilleerimine on minu jaoks kunstitegemise kõige põnevam osa. Kunstiline kujund hakkab tööle siis, kui see avaneb mitmesse suunda ja on piisavalt ambivalentne, et vaatenurga muutudes tekiksid uued tähendus­väljad.

Lavastuses "Kergem kui naine" olid tegelased pidevalt kahevahelolekus ning pidid toime tulema eluraskustega nii füüsilises kui ka vaimses plaanis. Lavastust hoidis koos gravitatsiooni kujund — materjal paigutus ülekoormuse ja kaaluta oleku vahelisele pingeväljale.

"Kastepunkti" keskne kujund arenes välja sauna- ja ehitusfüüsikast. Kastepunkt tähistab hetke, mil õhus sisalduv nähtamatu niiskus hakkab kondenseeruma nähtavateks veepiiskadeks. Mind köitis selle kujundi puhul ka vaimse transformatsiooni mõõde, hetk, mil miski seni hajus või varjatu muutub äkitselt tajutavaks. Atmosfäär küllastub, õhurõhk muutub ja korraga tunneme oma nahal piisku. Äratundmishetkede jada loob "Kastepunkti" lavastusele sisemise dramaturgia. Venemaa alustab absurdsete põhjendustega täiemahulist sõda Ukraina vastu ja mõni aeg hiljem "kondenseerub" sõjaudu meie suvilaaias: ilma meiega kokku leppimata on naaber saaginud maha meie krundi kased ja valab meid üle absurdsete põhjendustega. Soome ühiskond tajub muutust rahvusvahelises õhustikus ning isegi need diplomaadid ja poliitikud, kelle elutööks oli neutraliteedipoliitika hoidmine, hakkavad toetama Soome lõimumist NATOga. Militariseerumise taustal hakkab isa rääkima oma sõjaväelugusid, tekib lugude üleküllus ja lõpuks kondenseeruvad need "Kastepunkti" lavastuseks.

Oled tihti toonud oma teostesse ühel või teisel viisil sisse ka iseenda. Aga kas võib öelda, et "Kastepunkt" on kõige isiklikum, kuna kaasab ka sinu perekonna? Olen kuulnud sind rõhutamas, et poliitilist võikski käsitleda isikliku kaudu, ent kas pereliikmete kaasamine muudab mängu?

Laval olles tajusin, et "Kastepunkti" publik reageerib — õnneks heatahtliku — naeruga kohtades, kus võim isa kuvandi üle on täielikult minu kätes ja isa paistab haavatavana. Näitan ekraanil tööhoos salvestatud kaadreid isast, kui ta on täielikult "omas elemendis" — siis, kui ta on üleni ehitamisse sukeldunud või kui ta ei märka, et relaka sädemed on põletanud suure augu tema riietesse, või siis, kui ta saab viga ja tema sõrm veritseb, aga ta ei oska või ei taha valu tunda. Need on tegelikult väga intiimsed, privaatsed olukorrad, mis ei ole mõeldud võõrale pilgule avalikult näitamiseks. Olin veidi kõhklev nende kaadrite kasutamise osas, sest tahtsin kaitsta oma isa hüpoteetilise pilgu eest, mis võiks soovida teda tühistada kui tõsiseltvõetavat inimest. Minu jaoks aga kõnelevad need kaadrid usaldusest, mis isal on minu vastu.

Sinu isa kogemused Nõukogude armeest on väga rahvusülesed — teenisid ju selles sõjaväes mehed tervelt kuuendikult maakeralt. Potentsiaalselt võiksid need lood luua ka eesti- ja venekeelseid inimesi ühendavat ajaloomälu. Ometi tundub, et sinu isa esindab rühma, kelle mälestused ei ole Eestis kuigi palju tähelepanu saanud — praegu pensionikka jõudvate venekeelsete meeste elulugudest ei kuule vähemalt eestikeelses avalikus ruumis just kuigi tihti. Kui palju mõtlesid sa selle peale lavastust kokku pannes ja oma isaga vesteldes? Kui palju on see eestivene lugu — ja kui, siis mida sooviksid sellega seoses rõhutada?

Meie kultuuriruumis ringleb üsna palju biograafilisi teoseid — raamatuid ja dokumentaalfilme — n-ö ühemõtteliselt eesti taustaga meeste mälestustest ajateenistusest Nõukogude armees või osalemisest Nõukogude-Afganistani sõjas. Eestiga seotud muust rahvusest meeste mälestusi ei ole minu vaatevälja sattunud ja veel vähem nende kogemuste kunstilisi töötlusi. Seetõttu on minu isa tegelikult ka ainus eestivene mees, kelle sõjaväekogemust ma lähemalt tunnen — muidugi tänu sellele, et need lood on olnud mulle perekondlikult ligipääsetavad. Samas olen väga hästi tuttav nende stereotüüpidega, mille alla minu isa tema rahvuse, vene aktsendi ja klassikuuluvuse tõttu paigutatakse. Popkultuuris, filmides ja seriaalides on nende ülesandeks täita teise- ja kolmandajärgulisi rolle, luua n-ö taustsüsteemi. Need stereotüübid mõjutavad otseselt seda, kuivõrd isa üldse tajutakse ühiskonnas legitiimse häälena. Mulle tundub, et need takistavad ka tema sõjaväekogemuse mõistmist traumaatilise kogemusena. Vähemalt lavastuse retseptsioonist jäi mulle kohati mulje, et osa inimesi ei taha seda perspektiivi päriselt omaks võtta.

Ometi mäletan ma juba lapsepõlvest, kuidas isa oma armeekogemusi pidevalt uuesti ja uuesti jutustas — rääkis süstemaatilisest alandamisest, vägivallast ja tervise kaotamisest Nõukogude armees. Minu jaoks annab kordamise sund tunnistust trauma olemasolust. Tegelikult annavad sellest aimu juba need vähesed lood, mis "Kastepunkti" lavastusse jõudsid. Samal ajal on eesti päritolu meeste sõjaväemälestused meie kultuuris üsna sageli raamistatud just trauma kaudu ning keegi ei kipu seda kahtluse alla seadma ega pisendama. Seetõttu oli mulle oluline, et lavastuses asetuks isa sõjaväekogemus eri rahvustest meeste kogemuste kõrvale. Mind huvitas võimalus luua nende lugude vahele ühine pind — mitte selleks, et erinevusi tasandada, vaid selleks, et näidata, kuidas nõukogude militaarvägivalla kogemus võis läbistada eri taustaga inimesi väga sarnasel viisil.

Samas ei kujuta ma oma isa lavastuses ainult kannataja rollis. Tütrena olen tema läbielamiste suhtes empaatiline, kuid mind huvitab ka tema positsioon süsteemi sees. Tema armeelugudes leidub nii huumorit kui ka vastupanu. Minu jaoks on aga võtmelise tähtsusega üks isa lugu, kus tuleb nähtavale tema roll armeekultuuri aktiivse osalisena, vägivalla keele edasikandjana. See on lugu, kus minu 18-aastane isa ei lähe tajutud ebaõiglust lahendama mitte sõna, vaid rusikaga, sest "nii lihtsalt käis" — see oli väidetavalt kooskõlas sõjaväe kirjutamata reeglitega, viisiga, kuidas sõnum pidi kohale jõudma. Just sellised vastuolud olid mulle lavastuses olulised: kuidas inimene võib olla korraga nii vägivalla ohver kui ka selle edasikandja.

"Kastepunktis" on maskuliinsus ning sellega seostuvad ootused ja rollid tähtsal kohal ning vahest seetõttu tundubki lahendus, kus mehi etendavad naised, peaaegu loomulik ja loogiline. Kergesti tekib ka kiusatus näha siin omamoodi jätku lavastusele "Kergem kui naine", mis tegeles naiste rollide ja tööga. Kas oli midagi, mida avastasid soorollide ja nende etendamise kohta alles pärast "Kastepunkti" kogemust?

"Kastepunktis" annan ruumi oma isa traumale ja tema keerulisele suhtele Nõukogude armeega. Ma ei soovinud teha lavastust, kus mehekuju jääb ainsaks keskseks subjektiks, kelle ümber toimetavad kõik teised. Sellepärast oli mulle tähtis, et lavastus liiguks isa kogemuse ja minu vaatepunkti vahet. See ei ole ainult tema lugu, vaid ka lugu sellest, kuidas mina tütrena nende lugudega elan, kuidas need mind mõjutavad ja kuidas mina neid ümber jutustan. Ümberjutustamise käigus muutuvad lugude kõla ja tähendus. Militariseeritud mehelikkus kõlab teisiti siis, kui seda vahendab naisekeha. Samuti on oluline, et Katrin laval vaikib — ta ei konkureeri isa häälega ega illustreeri seda, vaid loob ruumi, kus need lood saavad kehaliselt resoneerida.

"Kastepunktis" ei huvitanud mind meeste või naiste kujutamine eraldi kategooriatena, vaid see, kuidas vägivaldne süsteem kasvatab teatud tüüpi mehelikkust ning kuidas selle mõju kandub üle ka neile, kes ise selles süsteemis otseselt ei osale. Tahan näidata, et militaarse maskuliinsuse maailmas ei ole naised mitte kõrvaltegelased, vaid mälu kandjad, tõlgendajad ja vahendajad.