Arvustus. Ekraniseeringus kaduma läinud ({{commentsTotal}})

"Surelikud masinad" ("Mortal Engines") Autor/allikas: outnow.ch

Philip Reeve "Surelikud masinad"
Tõlkinud Kristina Uluots

Philip Reeve "Kuldseeklid"
Tõlkinud Kristina Uluots

Philip Reeve "Põrgulikud leiutised"
Tõlkinud Kristina Uluots

"Surelikud masinad" ("Mortal Engines")
Lavastaja: Christian Rivers
Peaosades Hugo Weaving, Hera Hilmar, Robert Sheehan ning Jihae

"Surelikud masinad" vana raamatusari 

Käesolev kirjatöö pole lõppenud aasta detsembris meie raamatulettidele jõudnud Philip Reeve'i noortulme sarja "Surelikud masinad" kahe esimese raamatu ega samal ajal kinoekraanidel jooksma hakanud Christian Riversi samanimelise ulmefilmi arvustus: hävitavaid retsensioone viimasele ilmus aasta lõpus mitmeid ning eks ole Reeve'i romaanidki esmakordselt eesti keeles ilmunud juba enam kui tosin aastat tagasi. Pigem püüab nende ridade autor veidi analüüsida, miks tänapäeval kirjandusteose ekraniseeringutes originaaltekstiga võrreldes nõnda palju kaduma läheb ja miks on tihti tulemuseks vaatajaile pettumust valmistav käkk.

Originaalis 2001–2006 ilmunud neljaosalisest romaanisarjast suutis kirjastus Tiritamm aastail 2006–2010 esimesed kolm osa maakeeles välja anda, Kristina Uluotsal valmis ka neljanda raamatu "Pimenev tasandik" ("A Darkling Plain", 2006) tõlge, kuid mingil põhjusel kirjastus seda enam avaldada ei julgenud, seeasemel võeti ette kirjaniku ühe teise romaanisarja esimene osa "Larklight" (2015, originaal 2006), ka selle triloogia ülejäänud köited on tänaseni meil ilmumata. Nüüd, ilmselt filmi publikumenu lootuses Rahva Raamatu kirjastamisel uuesti ette võetud "Surelike masinate" raamatusarja avaldamise puhul tuleb hoida pöialt, et seekord jõutaks ka neljanda osa väljaandmiseni. Sest erinevalt õnnetul kombel läbi kukkunud filmiprojektist on raamatusari tõeliselt hea, nii et seda võib julgelt soovitada Kaspar Viilupile, Ra Ragnar Novodile ja teistele filmisõpradele, kel kirjandusteost lugemata filmist veelgi arusaamatum ja ükskõiksem mulje jäi.

Kristlike survegruppide ja produtsentide hävitatud "Kuldne kompass"

Mingis mõttes juhtus "Surelike masinate" filmiga seesama asi, mis kümmekond aastat tagasi Philip Pullmani romaanitriloogia "Tema tumedad ained" ("His Dark Materials", 1995–2000, ek. 2002–2005, uustrükk 2017) esimese raamatu ekraniseeringuga "Kuldne kompass" ("The Golden Compass", 2007). Märksa mitmekihilisem, kohati üsna vägivaldne ning allusiooniderohke ja samuti tugeva aurupungiesteetikaga noorteulme teos moondus stuudiobosside tahtel ja lavastaja kurvastuseks ekraanil üsna primitiivseks, kuigi visuaalselt efektseks fantaasiaseikluseks, millelt olid ometi maha lihvitud kõik raamatuversiooni teravad nurgad ja probleeme tekitada võivad nüansid. Nimelt on Pullman sekulaarne humanist ja tema laste- ning noorteraamatud üsna üheselt kristliku religiooni ja kirikuorganisatsiooni vastu suunatud.

"Surelikud masinad" uus raamatusari 

Filmi lavastaja Chris Weitz oli lõpptulemuse üle üsna õnnetu, kuna käiku ei läinud tema enda kirjutatud eelistatud stsenaariumivariant, samuti kohitses filmistuudio New Line Cinema ülesfilmitud materjalist kokku üsna mittemidagiütleva kogupereseikluse, jättes kinokonservist kristliku Ameerika turu reaktsioonide hirmus välja kõik raamatus leiduvad üsna kriitilised viited jumalale ja religioonile. See ei seganud aga Ameerika kristlikel lobigruppidel ega Vatikanil ometi filmi boikoteerimast ning selle vastu ägedat laimukampaaniat alustamast.

Igatahes võeti film publiku poolt Ameerikas vastu üsna jahedalt (mujal maailmas oli kinokassa veidi parem), see kulukas projekt jäi kahjumisse ning viis kokkuvõttes filmistuudio reorganiseerimisele ja ühendamisele Warner Bros. Picturesiga. Kurb tõsiasi aga on, et Hollywoodi suurstuudiote produtsendid ei julge hiiglaslike eelarvetega suurtes noortele suunatud märulifilmides käsitleda nende aluseks olevais raamatuis leiduvaid vastuolulisi teemasid, ekraniseerida neid teoseid kogu nende kontroversiaalsuses. Aga see pole kogu probleem.

Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogiale sarnaselt on ka Reeve'i "Surelike masinate" raamatusari märksa sügavama sisuga, kui võiks arvata sellest üsna ajuvabast möödunud aasta märuliulmekast. Ja õnneks on kõigil huvilistel võimalik selles filmide aluseks olevaid raamatuid lugedes ise veenduda.

Julmus sünnitab julmust

Philip Reeve'i raamatusari on Pullmani omast muidugi väga erinev. Eks neid ühendabki lisaks õhulaevadele ja teismelistele tegelastele ja loodud maailma fantastilisusele veel vast see lastevastase vägivalla kõhklusteta näitamine. Ning kui Pullmani maailmas on kesksel kohal religioosne võimuaparaat Magisteerium, siis Reeve'i fookus on mujal, aga ekraanile pole pasliku emotsionaalse jõuga jõudnud kumbki.

Reeve'i teoste puhul jahmatabki kõige enam, millise kergusega julmust, hoolimatust ja vägivallategusid käsitletakse. Noortekirjandus on see eelkõige ju vaid angloameerika kirjastusmaailma turundusreeglite järgi: peategelased on lapsed või teismelised, raamatus praktiliselt puuduvad viited seksile, see-eest on ohtralt õhku ahmima panevalt võigast ja jõhkrat vägivalda. Õieti isegi mitte naturalistlik jõhkrus ja valu tekitamine kui selline, vaid selle kujutamise ja käsitlemise vaat et ükskõikne kergus hoidis mind kogu lugemise aja mingis veidras poolafektis ning tekitas ängi.

"Surelikud masinad" ("Mortal Engines") Autor: outnow.ch

Tema teoste üheks leitmotiiviks ongi, et sarnaselt keskaja ühiskonnale pole selles postapokalüptilises tulevikumaailmas laps ega nooruk mingi eraldiseisev kaitstud ja turvaline vanusegrupp, vaid lihtsalt veider väike täiskasvanu, kellesse suhtutaksegi kui täiskasvanusse. Meie oma tänapäeva positsioonilt näeme seda aga ikka lastevastase vägivallana.

Filmis ei peegeldu see üldse, kuna Hollywoodile tüüpiliselt on lapstegelasi tehtud mitu-mitu aastat vanemaks ning neid mängivad veelgi vanemad näitlejad. Peategelased Hester ja Tom on romaanisarja alguses 15-aastased, filmis on neist saanud varastes 20ndates noored, keda pealegi mängivad ligi 30-aastased näitlejad.

Täiesti arusaamatu, kuna Hollywoodis ju suurepäraseid teismelisi näitlejaid leidub, kuid paraku neile tüüpilise otsusega muuta peategelased täiskasvanuteks on filmist kaotatud terve kiht romaanisarja vast kõige traagilisemaid ja emotsionaalselt puudutavamaid momente. Kui näiteks "Troonide mängu" telesarja puhul võis erinevatel tehnilistel põhjustel mõista produtsentide otsust tõsta mõne aasta võrra lapstegelaste vanust ning panna neid mängima mõne aasta võrra vanemad näitlejad, siis siin sellele sammule head seletust ei paista. Kui välja arvata ilmne turundusosakonna surve, et noorte lapstegelastega filmil pole hetkel parimad šansid suurt kassat teha.

Raamatusari on suuresti siiski Tomi ja Hesteri suhetest, nende omavahelistest reetmistest ja lunastusest. See parajalt masendavates toonides lugu räägib peamiselt täiusliku õnne võimatusest ning täiuslikult sobivate inimeste mitteeksisteerimisest. Lastele või noortele mõeldud raamatutes ei kohta just sageli sellist armastus- ja suhtefilosoofiat, et peamised tegelased, kes justkui on ette nähtud kokku saama ja jääma, ei ole samas üldse ülearu positiivsed tegelased ning nende omavaheline sobivus pole kaugeltki täiuslik. Nende õnn ei saa olema muinasjutulikult veatu ja perfektne, vaid kulgeb ligadi-logadi nagu päris elus. Nende omavaheline suhe vajab pidevat testimist ja tõestamist: valmis õnne pole, täiuslikult sobivaid paare samuti mitte. Armastus koosneb sageli ebameeldivatest kompromissidest ning osalt ka üsna halbadest valikutest.

See äärmiselt kaootilise ning ebakindla katastroofijärgse ulmemaailma taustal arenev masendava sõnumiga lugu näitab, kuidas kriisisituatsioonis suudavad inimesed käituda üllameelselt, ausalt ja õilsalt ning kokkuhoidvalt, kuid pinge hajudes lagunevad ka hapravõitu kompromissidele rajatud suhted.

Kui romaanisarjas veidi ette vaadata, siis selle seeria teises pooles on Hester ja Tom ise juba 30ndate eluaastate keskel ja neil endil on 15-aastane tütar. Ajalugu kordub, kuigi ootamatu nurga alt. Peamiselt keskendutakse Hesteri koletislikule olemusele. Jah, loomulikult on selles koletislikus olemuses süüdi see maailm, mis ta lõi, teda väiksena ümbritsenud inimesed ja nende jubedad teod. Aga jubedaid üleskasvamise olusid paistavad olevat kogenud praktiliselt kõik selle maailma tegelased, ometi on paljud neist suutnud kõige kiuste säilitada märksa rohkem inimlikkust ja hoolivust. Sarja teine pool näitab, kuidas täiskasvanute hoolimatu ja julma käitumisega loodud koletis Hester nüüd täiskasvanuna ise uusi koletisi sünnitab.

Kui režissöör on põlvkonnast, mis enam raamatuid ei loe…

Püüdmatagi ette kujutada, kuidas sobiks sellise sõnumiga lugu Hollywoodi suurstuudio märulifilmi, pidagem siinkohal lihtsalt meeles, et ääretult fantaasiarikka ja värvika maailma ja seikluslike sündmuste taustal jutustab kirjanik Reeve oma teostes (noortele) lugejatele siiski päris elust ja inimestest, julmematest ja empaatilisematest karakteritest ning teeb seda märksa sügavamalt ja mitmekihilisemalt kui seda A-klassi ulmemärulis iial võimalik näidata on.

Aga millest üldse rääkida, kui isegi kirjaniku loodud peategelase Hesteri nägu ei ole võimalik meile ekraanil selle täies jubeduses näidata? Romaanisarjas meie ette ilmuva Hesteri näos on koletuslik ja punetav silmast ja ninast üle ulatuv vastik arm. Ilmselgelt otsustas filmi turundusosakond koos kunstilise juhtkonnaga, et midagi sellist ei kannataks tänapäeva kinokülastaja kaks tundi järjest ära ning Hesteri nägu ja hinge ning kogu olemust sandistavast vigastusest jääb alles paar õrna ja üsna vähehäirivat igivana armikest põsel ja lõual. Kogu tema hilisema sandistatuse ja koletislikkuse põhjus taandatakse ära väikeseks iluveaks.

Filmi suurimaks probleemiks on aga selle näilise panoraamsuse ja "suuruse" taga peituv tühjus ja lamedus. Selles ei ole seda raskesti defineeritavat, kuid ometi äratuntavat ja tajutavat "suurust" nagu klassikalistes romaanides ja filmides. Sellised üsna tühjad ja lamedad on kusjuures tihti ka tänapäevased romaanid. Romaanid, mille on kirjutanud nooremad kirjanikud, kes pole eriti suure lugemusega ning kelle peamine inspiratsiooniallikas on nähtud filmid ja seriaalid.

"Surelikud masinad" ("Mortal Engines") Autor: outnow.ch

Sama kahtlustan ka "Surelike masinate" lavastaja Christian Riversi põhilise puudusena. Ta esindab põlvkonda, kus raamatute lugemine on muutunud üha haruldasemaks ning ilmselgelt ei ole tema jutustatav lugu nii mitmekihiline, pooltoone täis ja päriselulik nagu on vanad romaanid ja filmid. Nagu on Philip Reeve'i romaanid. Aga kui lugemuse kultuurkihti maast madalast all pole, siis enne filmi tegemist stsenaariumi aluseks oleva romaani kiirkorras läbilugemisest selle kunstilise meetodi kättesaamiseks ei piisa. Tulemus on ikka üsna tühi ja lame, koomiksliku sündmustiku lineaarne edasiandmine kahemõõtmeliste karakteritega. Kokkupuude tekstiga lapsest peale on see, mis õpetab looma karaktereid nende päriselulises mitmekihilisuses ja inimlikkuses.

Kõige hullem on, et Rivers ei vaevu varjamagi, milliste 1980ndate filmide peal ta üles on kasvanud ja mida nüüd nostalgilise lapsepõlvemälestusena taasluua proovib. Mul oleks lavastajana häbi varastada oma filmi jaoks erinevaid stseene nii üks-ühele oma lapsepõlve lemmikfilmidest, milleks ilmselgelt on meil mõlemal "Tähesõjad" ja "Terminaator".

Üsna jahmatavana ja piinlikkust tekitavalt mõjusid stseenid, kuidas uuesti täislaadimist vajavast suurest energiarelvast tulistatakse vaenlaste rajatiste pihta või kuidas väikse õhulaevaga sõidetakse suure vaenlase laeva sisemusse selle südames asuvat mootorit hävitama või kuidas põhikurjam teatab oma noorele vastasele, et "mina olen sinu isa". Või siis stseenid, kuidas väike laps mängib ja veedab aega küborgterminaatori Shrike'iga, kellest saab talle omamoodi isafiguur ja kelle väljanägemise juures ei ole isegi püütud varjata otseseid paralleele James Cameroni loodud robot-terminaatori paljastatud kolbaga. Aga kui sa oled filmi "Terminaator 2: Kohtupäev" väljatuleku ajal 16-aastane, siis see on väga mõjutatav vanus tõesti.

On kuidagi ängistav ja kurb, et tulevikus hakkame me paratamatult selliseid vaid filmide ja telesarjade peal üles kasvanud filmitegijate uue põlvkonna "omaloomingut" üha rohkem ja rohkem nägema. Loomingut, kus on viiteid vaid varasematele filmidele ja sarjadele, mitte aga kirjanduslikke viiteid, kirjanduslikku materjali. Kirjandustekstidel baseeruvate ja neist üsna korrektselt lähtuvate ekraniseeringute tähtsusest ja tasemest võiks ju meile aimu anda lihtne tõik, et valdav osa viimaste aastate olulisemaid ulmesarju põhineb ju väga heade kirjanike väga headel romaanidel ("Troonide mäng", "Mees kõrges lossis", "Ameerika jumalad", "Võlurid", "Altered Carbon", "The Expanse", "SS-GB" jne). Aga kui järgnevad filmitegijate põlvkonnad kasvavad üles vaid neid seriaale vaadates, lugemata paralleelselt juurde ka nende aluseks olevaid kirjandusteoseid, on tulevikuväljavaated pehmelt öeldes hirmutavad.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: