Raul Sulbi. Kiri kodukandist ehk kunas sureb eestikeelne raamat? ({{commentsTotal}})

Raamatumess Rahvusraamatukogus.
Raamatumess Rahvusraamatukogus. Autor/allikas: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Raul Sulbi kirjutab eestikeelse kirjasõna tumedatest tulevikuväljavaadetest.

Oktoobris vahendas "Aktuaalne kaamera" The Guardiani uudist, millest selgus, et eestlased on koduse raamaturiiuli suuruse poolest maailmas esikohal. Nagu tänapäeval ikka, jagati uudist ohtralt sotsiaalmeedias ning kiideti eestlaste tublit raamatuostuharjumust. Rõõmsad ja optimistlikud inimesed said taas kord kinnitust sellest, kuidas me oleme milleski maailmas esirinnas, oleme parimad.

Vaidlustamata uuringu statistilist väidet, et meil on koduses riiulis keskmiselt 218 raamatut, tuleb siiski rõhutada, kui vale on sellest järeldada, et eestlased on tublid raamatuostjad. Eestlased on kaunis kehvad raamatuostjad ja seda juba 25 aastat ning peamiselt põhjusel, et raamatud on kallid ja lugemisharjumusega inimestel raha vähe.

Mitte maailma tublim väikeriik, vaid katastroofieelne olukord

Uudise loodud positiivne foon ja kilked Facebookis mõjusid siinsetele raamatukirjastajatele, kes asjade tegelikku seisu igapäevaselt näevad, ilmselt näkkusülitamisena. Pealiskaudsem lugeja sai sellest uudisest kahjuks kinnitust tõigale, et raamatuturul on meil kõik hästi, eestlaste kodune riiul on maailma suurim, järelikult me ostame isegi rohkem raamatuid kui meile tabelis järgnevad norrakad või tšehhid. Ja poeletid on meil uute kirevate kaantega raamatute all ju pidevalt lookas!

Tegelikkus on paraku vastupidine: meie inimeste raamatuostuharjumus kahaneb katastroofilises tempos ja on jõudnud tasemele, kus uut ilukirjanduslikku tõlget või algupärandit, vahet pole, kas nn väärt- või žanrikirjandust, ostetakse meil kodudesse keskmiselt paarsada eksemplari. Veel kümmekond aastat tagasi, enne majanduskriisi oli see arv kaks-kolm korda suurem. Ja veel 1990. aastatel oli see arv 1000 kandis. Konks on siin selles, et – jällegi – keskmise ilukirjandusliku raamatu tootmiskulud on hästi jämedates joontes sellised, et omadega nulli jõudmiseks tuleks maha müüa umbkaudu 500 eksemplari. Tiraaž, milleni jõuavad tänasel päeval üha vähesemad ja vähesemad nimetused. Ja jällegi pole vahet, kas tegu on ajaviitelisemat või ajatumat laadi raamatuga.

Rõhutame veelkord, et arvud on üsna umbkaudsed, kuna iga raamat on ju erinevate parameetritega ja nõuab erinevat laadi väljaminekuid, aga need on siin ära toodud vaid olulise markeerimiseks: kirjastamisäri on muutunud valdavas osas kahjumlikuks. Kirjastajad töötavad otsekui nõiaringis, millest ei saa ega tohi väljuda. Uusi raamatuid tehakse pidevalt peale, et nende müügiga tasuda eelmiste, omadega kahjumisse jäänud raamatute kulusid. Ja päevast päeva sellises košmaarses unenäolaadses maailmas toimetades on enamik suutnud seni kuidagi vee peale jääda. Kui see oravaratas aga seisma panna, ootab peagi ees pankrot. Tarberaamatute tiraažid on muidugi suuremad ja neid tootes kaetakse jõudumööda ilukirjanduse ja aimeraamatute tekitatud miinust.

"Kuldne" Nõukogude aeg

Kust siis tuleb see esikoht maailma mastaabis? Loomulikult tuleb see nõukogude okupatsiooni ajast, kui raamat oli üsna odav, kuid samas kummaliselt prestiižne kaup. See statistiline 218 ühikut eri moel köidetud paberit meie kodudes on reeglina saadud nn kolhoosniku raamaturiiulist ehk siis tüüpilise nõukogude inimese kodust, kus riiulitel seisid aukohal sarjad "Suuri sõnameistreid", "Varamu", "Maailm ja mõnda", "Seiklusjutte maalt ja merelt", "Mirabilia", "Ajast aega", "Põnevik" jmt. Mõned mainituist olid lugejate, eriti nooremate lugejate seas üsna hinnas, aga üldiselt kolhoosnik oma kodus riiulisse pandud raamatuid ju lugenud ei olnud, kuna need olid enamasti kaunis raske ja tõsine kirjandus.

Eestlane polnud nõukogude ajal üüratult intelligentsem olend kui planeedi keskmine indiviid. Raamaturiiuli olemasolu oli auküsimus. Eesti keskmine lugemisharjumus polnud ka siis kindlasti maailma tipus. Raamat oli iga põllumajandussektori või linnatöölise kodus, kuna see oli üks väheseid kaupu, mida poodi tuli. Ja kuna raamatuid anti välja hiigeltiraažides ning suhteliselt vähe nimetusi, siis olid need kodused riiulid kõikjal üpris sarnase sisuga. Ja nad kõik lõppevad reeglina ENE/EE 4. või 5. köitega. Sest siis tuli uus aeg, uued hinnad ja uued prioriteedid.

Me kõik mäletame ilmselt veel 1990. aastaid, kui antikvariaadid uputati üle täpselt samade raamatute virnadega, kui bukinistid hakkasid kodudes sealt majanduslikel põhjustel või ruumipuuduse tõttu mahamüüdavaid raamatuid sortimas ja hindamas käima ning kuidas ühel hetkel neid "Varamu" või Balzaci "Valitud teoste" virnu enam keegi ei tahtnud. Kuidas üldse seda hiigeltiraažides Nõukogude aja vanapaberit ei tahetud. Ja kuidas seda siis südant kõvaks tehes lihtsalt ära viskama hakati. Ja suur osa mõistagi oligi sellest ka sisulises mõttes vanapaberi väärtusega.

Et raamatute taga tehnilise andmestiku juures kirjas olevad tänases mõistes hiiglaslikud tiraažid – 15 000, 30 000, 80 000 – tihti päris täpselt tõele ei vastanud ja olid sinna pandud kas Moskvale ettenäitamiseks, plaanitäitmise kinnituseks, lihtsalt kunstilise liialdusena või mingil muul põhjusel, on omaette põnev teema, aga ei puutu siinkohal pigem asjasse. Asja puutub, et need kümnetesse tuhandetesse ulatuvad kunstlikes ja ebaloomulikes oludes eksisteerinud tiraažid kukkusid 1990. aastate alguses mõne tuhande peale ja sajandivahetuseks keskmiselt 1000 kanti.

Elu kui lõppematu rodeo, aitäh!

Kui teha loo algul mainitud statistika uuesti ja võtta arvesse vaid perioodil 1992–2018 ostetud raamatud, kukuksime selles edetabelis uhkelt esikohalt robinal ilmselt kuhugi viimasesse kolmandikku. Sest see on olnud aeg, kui inimestel on olnud majanduslikult raske ning raamat on jäänud prioriteediks vaid nende jaoks, kes kirjasõna tõesti hindavad ja armastavad. Ja ka neist mitte kõik ei ole saanud raamatute kojuostmist endale lubada. Raamatulaatadel istudes kuuleb su leti juurde uudistama tulnud inimeste käest tihti esimese asjana muidugi ka argumenti, et "need kõik paistavad ju väga huvitavad, aga ma põhimõtteliselt ei osta enam koju raamatuid, kuna neid pole lihtsalt kuhugi panna".

Igatahes on see eestlaste esikoht võrreldav sellega, kui keegi tänases maailmas püüaks reaalselt hakkama saada arvutiga 286 või 386, samal ajal kui naabrid kõige moodsamaid, tehnika viimase sõna järgi valmistatud elektroonikaseadmeid kasutavad. Meie kodud on aga täis neid 286- ja 386-protsessoriga seadmeid ning me ise oleme selle üle kummaliselt uhked. Meie esikoht tuleb vanade, ammusoetatud raamatute pealt.

Samas tempos tiraažide kahanemisega on muidugi kasvanud väljaantavate teoste nimetuste arv ning meil ilmub täna rohkem kvaliteetse sisuga kirjasõna kui kunagi varem. Loomulikult ilmub selle kõrval ka kõiksugu staarikeste elulugusid, nõiaraamatuid, eneseabipahna, mööbli toas ringitõstmise õpetusi, kristalliraamatuid jm automaatselt vanapaberi väärtusega kraami rohkem kui kunagi varem. Marx, Engels, Lenin, Stalin ja Brežnev oma teostega kahvatuksid meie võime kõrval vabas maailmas veel väärtusetumat saasta ja seda veel priskemates kogustes toota.

Aga kindlasti saab nõustuda väitega, et tegelikult on meie rahvaarvu silmas pidades Eesti raamatuturg hetkel täiesti üleküllastunud ja inimesed ei jõuaks piisava raha olemasolulgi kõike, mida tahaks, lihtsalt ajapuudusel läbi lugeda. Ületootmine eksisteerib selgelt, teisalt on just see vaba turg loonud olukorra, kus meil on praegu ka kvaliteedi poolest käes selline külluse ja mitmekesisuse ajastu kui ei kunagi varem. Paraku on see saavutatud suuresti valdkonnas tegutsevate inimeste närvide arvelt ja oma tööd tublilt tegevate spetsialistide süstemaatilise alatasustamise hinnaga. Erinevalt õpetajatest, päästjatest või arstidest sellest inimesteringist (tõlkijad, toimetajad, kirjastajad, kujundajad, autorid) lihtsalt ei räägita. Või siis visatakse neist sadadest inimestest paarile aastas kätte mingi 1000 eurot kuus miinus maksud, mida serveeritakse riikliku kultuuripoliitika tohutu töövõiduna. 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist! Aga õnneks pole neil ju kuhugi minna, kuna nende põhiline tööriist on eesti keel.

Samas ei sooviks vist keegi, et see ületootmine sisulises mõttes lõpeks, et meil hakkaks ilmuma vähem väärt kirjasõna. See tohutult rikkalik valik ja produktsioon on nähtus, mis väärib iga hinna eest säilitamist. Tuleviku, hariduse, silmaringi, kultuuri, laiemalt üldse parem inimene olemise huvides.

Cartlandi-vabad raamatukogud

Õnneks on meil olemas korralik ja rõhus raamatukogude süsteem, võiks kõiges positiivset märkav naerunägu siinkohal hüüatada. Paraku kirjutas Kaarel Tarand nädalapäevad tagasi, milline olukord rahvaraamatukogude rahastamises valitseb: kogude täiendamiseks, uute raamatute ostmiseks mõeldud raha ei ole kriisieelsele tasemele veel tõusnud. Ja kui meenutame siin veel kunagise kultuuriministri Rein Langi "keniaalset" ettekirjutust 2011. aastast, mille järgi peavad maaraamatukogud hakkama nende raamatute asemel, mida inimesed tegelikult lugeda ja laenutada tahavad, eelistama kultuuriajakirju, jõuamegi tagasi sinna kolhoosniku raamaturiiuli "kuldaegadesse" 1970. aastatel. Trükised seisid riiulis, ilus ja uhke oli väärtkirjandust vaadata, lugemiseks käsi nende järele aga ei sirutunud. Nagu sõnastasid selle toona ääretult konkreetselt raamatukoguhoidjad: Lang paneb meie kõigi ühise raha riiulitele seisma.

See iseenesest ei üllata, kuna sama Eestit ligi kakskümmend aastat valitsenud liberaalne spordipartei suutis värskes telereklaamis populaarse koomiku ja raadiohääle suu kaudu vastandada lapse õues mängimise kui positiivse nähtuse toas raamatut lugeda soovivale lapsele kui millelegi halvale. Viimast juppi sellest reklaamist enam eriti ei näidata, ilmselt hakkas parteikontorilgi piinlik, aga mingi reklaamibüroo sellise "keniaalse" idee neile algselt maha müüa suutis. "Jälle raamat?!"-mentaliteet, mida väljendas aastapäevad tagasi üks poekett, on jõulisem kui kunagi varem.

See kriitikanool ei ole kindlasti spetsiifiliselt ühe partei vastu sihitud. Nende ridade autor ei evi mingeid illusioone ses osas, et populist või sotsialist, konservatiiv või liberaal siin olulist erinevust tähendaks: paraku on kõnealune segment ja valdkond nii pisike, et valimistel teemaks ei tõuse, kuna hääli, seda poliitvaluutat siin lihtsalt ei liigu. Jõmmikultuur on selleks end liiga paljudesse parteidesse sügavalt sisse söönud, et ühe võimulttõukamine või teise võimuletulek siin midagi olemuslikult muudaks.

Rahvaraamatukogusid on Tarandi artikli järgi Eestis hetkel 532, paraku uuemat ilu- või ajalookirjandust, olgu algupärandeid või tõlkeid, olgu meelelahutuslikuma või väärtkirjanduslikuma sisuga teoseid, jõuavad need osta väga valikuliselt. Ka just nende ostukäitumise drastilise vähenemise arvelt viimase 10–15 aasta jooksul on need loo alguses mainitud keskmised tiraažid nii kõvasti kukkunud.

Raamatukirjastamine 2018. aasta seisuga

Olukorda raamatukirjastamisturul käesoleval aastal püüdis augustis ERRi kultuuriportaalis kaardistada ajakirjanik Merilin Pärli, keskendudes peamiselt meie suurima ja tuntuima üldkirjastuse Varrak makseraskustele. Paraku jäi Pärli kahest artiklist mulje, et kirjastamisvaldkonda ajakirjanik ülearu hästi ei tunne, lähenedes sellele nagu igale teisele ärile. Pelgalt suuremate kirjastuste majandusaasta aruannete lugemist piisavaks taustatööks paraku lugeda ei saa. Aga kainestava ülevaate kirjastamises toimuvast need lood andsid. Varraku majandusraskused, nagu loos õigesti märgiti, on ülekantavad enamikule kirjastustest, nii suurematele kui väiksematele, välja arvata neile vähestele, mis keskenduvad mingile konkreetsele menuvaldkonnale (kristallid, Nastjad), millel kultuuriväärtusliku kirjasõnaga tegelikult mingit pistmist pole.

Olulisim Varraku juhi Priit Maide sõnastatud mõte oli aga, et kuna suurimat kahjumit toodab väärtilukirjanduse väljaandmine, on Varrak võtnud nõuks vähendada ilukirjanduse osakaalu ning tõsta tarbekirjanduse osa. Ajakirjanik ei tabanud kahjuks ära, et tegu oli selle loo kulminatiivse momendi, kõige olulisema tõdemusega ja jättis selle rõhutamata, välja toomata. Aga ometi peaks just see otsus, see seisukoht panema häirekellad helisema kõigis peades, mis eesti kultuurist vähegi hoolivad – ka kultuuriministeeriumis, kui neid seal olema juhtub. Sest just tõlgitud ja algupärane ilukirjandus on raamatukultuuri keskne element, süda. Ja kuna raamatukultuur omakorda on üks eesti kultuuri keskseid elemente, siis me räägimegi siinkohal ka eesti kultuuri närvikeskusest.

Ehk siis jääb siit lõppenud aastast kirjastajaile uude kaasa võtta soovitus, leitmotiiv: vähendagem ilukirjanduse avaldamist, kuna see toodab kahjumit, keskendugem kristallidele ja nõiaraamatutele. "Tarbekirjandus" ju needki. Või siis kokaraamatutele või aiakujunduse käsiraamatuile. Igatahes tuleb edasiseks ellujäämiseks oluliselt vähendada tõlgitud (väärt)ilukirjanduse avaldamist, kuna see on lihtsalt totaalne kahjumiprojekt ja ka oluliselt kallim välja anda kui eesti algupärandeid.

Tähtis on aga siinkohal endale aru anda, et ilma riikliku rahastuse olulise kasvuta see tõlkekirjanduse avaldamine mõnekümne aastaga meie kultuuriruumist lihtsalt kaob. Kaob täielikult. Ilma eestikeelse tõlkeilukirjanduseta kaob varem või hiljem ka algupärane eesti kirjandus, sest ilma muu maailma kirjanduseta see eraldiseisvana eksisteerida ei saa, pole kunagi saanud. Ja muu maailma kvaliteetne kirjandus peab sellesama eesti kirjanduse säilimiseks olema kättesaadav just eesti keeles, inglise keeles seda lugedes mingit sünergeetilist efekti ei teki, see on keelelis-kultuuriline tõsiasi. Ja siis võib ka eesti kultuuri nimelise projekti edukalt lõppenuks lugeda.

Usain Bolt ei ole paslik eeskuju metsas orienteerujaile

Eriti õnnestunuks ei saa Merilin Pärli poolt aga lugeda võrdluseks Varraku raskustele loos kommentaaride küsimist kirjastuselt Raudhammas ja Indrek Harglalt. Meenutame siis, et Hargla on just Varraku tiiva all Eesti mõistes absoluutseks menukirjanikuks saanud autor, kes nüüd annab oma perekirjastuses Raudhammas lõviosas välja iseenda raamatuid, mille tiraažid, olgu nad ulmekad või kriminullid, on teiste vastava valdkonna eestikeelsete raamatutega võrreldes pöörased. Ka kirjastuse käibe ja kasumi suhe (125 000 / 55 000) on seda valdkonda vähegi tundvale inimesele (või üldse igasuguses äris) suhteliselt pöörane, ehk läheb vaid Rootsi pankadel sama hästi.

Nii et kuigi Hargla kedagi ei süüdista, jätkub tal enda sõnul küllaga etteheiteid suurkirjastustele, mis maksavad kirjanikele võimalikult vähe. See on küll jama! Kirjastused maksavad nii vähe kui võimalik ka küljendajatele, toimetajatele, illustraatoritele, kuna lihtsalt raamatu eelarve ja müük rohkemat ei võimalda. Kuskil direktori kabineti salajases seifis Picasso maali taga ei istu mingi müstiline kasum, mille kirjastus endale krabab – Varraku loos kirjeldatud (ja enamiku teiste eesti kirjastuste) praegune seis peaks seda ilmekalt kinnitama.

Hargla arusaamad kirjastusmaailma röövellikust olemusest rajanevad täiesti ebatüüpilisele ja normaalseks näiteks mitte sobivale juhtumile – tema enda omale. Et tema enda raamatud on rebinud end vastavate žanrite tüüplugejate hulgast ja ilmselt üldse tüüpiliste raamatuostjate ringist välja suuremale areenile, on mõistagi vaid hea ja kinnitab tema kui kirjaniku geniaalsust. Aga seda situatsiooni mingiks kirjastusmaailma mõõdupuuks võtta, näidata Varraku näite kõrval, et saab ka edukalt, on eluvõõras, ebaaus ja totter.

Mõttelool pole mõtet, kui keegi mõtelda ei mõista

Võiks ju mõelda, et kui ajaviiteline ilukirjandus või ka väärtilukirjandus turusituatsioonis ellu jääda ei suuda, on nende hääbumine paratamatu ja me saame neid tekste edaspidi soovi korral lugeda inglise keeles. Meile jäävad ju ikka alles teadusrahast finantseeritavad Tallinna ülikooli uhked uued sarjad filosoofia, sotsioloogia, ajaloo jm teemadel, meil ilmuvad ju endiselt "Avatud Eesti Raamatu" teosed, Ilmamaalt tuleb uusi "Eesti mõtteloo" köiteid. On justkui veel lootust. Ilukirjandus ongi väheste hobi, klassikaline loojutustamine, väljamõeldud süžeede ja karakterite ning nendevaheliste probleemide näitamine on lihtsalt kolinud filmi ja telesarjadesse ja see ongi loomulik progress. Juturaamat ja väärtkirjandus on 19. ja 20. sajandi fenomen. Aitäh ja jumalaga!

Kurb tõsiasi on aga, et sel kõige laiemas tähenduses mõttelool, sedasorti tekstidel pole mõtet, kui keegi neid lugeda ei oska. Et keegi neid lugeda oskaks, aru saaks ja kaasa mõelda suudaks, selleks peab ta aga olema maast madalast lugema harjunud. Enamasti just ilukirjandust lugema. Algul kindlasti lihtsamat ja kergemasisulist, siis juba keerulisemaid psühholoogilisi, sotsioloogilisi ja filosoofilisi probleeme lahkavat ilukirjandust.

Paradoksaalselt on selleks, et oleks mõtet Liviusel, Locke'il või Lévi-Straussil, vaja Haggardi, Heinleini ja Houellebecqi olemasolu. Ja isegi Cartlandi ning Nora Robertsit. Vaid maast madalast lugemisharjumuse ja -kogemusega inimene õpib maailma ja teisi inimesi ning inimsuhteid mõistma ja nägema täisväärtuslikult ja normaalselt, just ilukirjandus, olgu seiklus- või seisundiromaan, on teiste kunstiliikide kõrval ja neist ehk isegi gramm tähtsamana, esmasemana parim emotsionaalse intelligentsi tekitaja ning kasvataja. (Kuidagi totter tundub vajadus 2018. aastal sellist elementaarset tõde kirja panna.) Teleseriaalist, ükskõik kui kvaliteetne ja suure rahaga tehtud see ka poleks, ei ole võimalik inimesel ammutada samaväärsel mitmekesisuse ja sügavuse tasemel väljamõeldud lugude kaudu inimkogemusi, emotsioone, probleemilahendusi kui kirjandusest, tekstist.

Ilma selle baasita ei ole aga vajadust ega mõtet sädelevate mõttetippude järele, ilma püramiidi alumiste kihtideta ei saa eksisteerida selle tippu. Ja nii, nagu baaslaagrita ei jõuta kunagi mäetippu, ei ole püramiidi alumised kihid kuidagi vähemväärtuslikud või ebaolulisemad kui ülemised.

Valikuvõimalus ja mitmekesisus on väärtus

Paraku oleme seekordse iseseisvuse 27. aastaks jõudnud kiretu tõdemuseni, et eestlaste arv on täpselt nii väike, et turureeglite järgi ilukirjandust siin riigis kohe varsti enam välja anda lihtsalt ei saa. Ei väärtkirjandust ega kvaliteetset ajaviitekirjandust, viimasesse ei suhtu see müstiline nn turg ega eesti lugeja kuidagi teisiti. Või kui täna veel läbi vere, higi, pisarate ja närvivapustuste saab välja anda, siis 10–20 aasta pärast enam kindlasti mitte. Muidugi võiksime ju mõelda nii, et las tugevamad jäävad ellu. Kivirähk, Hargla, Mihkel Mutt, Rauad ilmselt elatavad end ju ära, kes ise kirjastades, kes teatri toel või muud moodi. Kindlasti oskab igaüks meist nimetada veel mitut head ja väga head raamatut, mis on turusituatsioonis oma eluõigust tõestanud, olgu siis tegu Valdur Mikita metsamõtiskluste või Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdaniga". Kindlasti oskame loetleda ka väärt tõlkeraamatuid, mis on aasta jooksul menukaks osutunud.

Aga. Tuleb aru saada, et kui me lasemegi ellujäämise ainult turureegli määrata jätta, siis väheneb meil pakutav valik, mitmekesisus ühel hetkel ootamatult ja dramaatiliselt. Valikuvõimalused kaovad ja meil ilmubki aastas vaid see 10–20 menukat väärtteost, teist samapalju kvaliteetset žanrikirjandust ning ülejäänud lettidel laiutavad kristallid ja švips. Ja see ongi kõik. Ehk siis muutub olukord palju hullemaks, kui see Vene ajal eales oli. Pigem toimub tagasilangus, kukkumine kuhugi tsaariaja kirjastuselu tasemele oma valikuvähesuse poolest. See mitmekesisus, see rikkalik valik, mille üle me praegu miljonilise kultuurrahvana maailmas nii uhked oleme, see kaob ootamatult kiiresti ja juba üsna varsti ära. Laias laastus võivadki praegused kirjastajad olla oma valdkonna viimane põlvkond. Edasi loevad noored ainult inglise keeles ja need pole vaid maapoed, mille võime siis kinni panna.

Üheskoos saab küll, kui nii otsustada

Kuulen hõikeid, et meil on ju kultuurkapital, mis kirjastamist, kirjutamist ja tõlkimist tublisti toetab. Olemas see tõesti on, aga tublisti ei toeta. Toetab väheseid projekte, üsna juhuvalikuliselt ja toetab täpselt nii vähe, et kirjastused suudavad oma toetusi saanud projekte veepiiril puristavana, läbi häda uppumisest päästes kaldale tirida. Ja neid, mis toetust ei saa, neist üha sagedamini lihtsalt loobutakse. Probleem ei olegi niivõrd kultuurkapitali otsustusmehhanismides (kuigi ka seal paistab tihti peamine otsustaja olevat fortuuna, mitte eksperthinnang), kuivõrd selles, et summad, mis riik läbi erinevate kanalite on kulka jaoks eraldanud, ei ole piisavad. Ei ole hädapärastki piisavad. Neid summasid tuleks eestikeelse kirjasõna säilitamise ja elushoidmise jaoks tõsta mitu korda. Ja kummalisel kombel oleksid need summad isegi siis riigi tasemel hämmastavalt marginaalsed. Moraal on, et eestikeelse kirjasõna edasikestmiseks ei ole tegelikult vaja üldse palju raha. Me kulutame kümnetele muudele asjadele suurusjärkude võrra rohkem.

See, et kirjandus ja kirjastamine ilma toetuseta Eestis enam toime ei tule, ei tohiks kellelegi tulla üllatusena. Meil ei tule enamvähem miski ilma ühist raha alla panemata toime, puhtalt meie suuruse, täpsemalt siis väiksuse tõttu, see on see nn eestlaste traagika, nagu öeldi kultusfilmis. Meil ei sõidaks ilma toetuseta rongid, bussid, laevad ega lennukid. Ja need on ju ometi taristu, need on vahendid eesmärgi saavutamiseks. Eesmärk, meenutan, on põhiseaduse preambulis kaunis täpselt sõnastatud. Eesti Vabariigi eksisteerimise peamine eesmärk on eesti keele ja kultuuri säilimine ja areng ka tulevikus. Saja-aastane vabariik ei ole olemas selleks, et rööpaid mööda saaksid ringi sõita rongid või lainetel loksuda kaubaautosid täis laevad. Need on kõik vahendid ja sellisena eluliselt olulised, aga siiski vahendid. Ja hämmastaval kombel nõuab eesmärk eluspüsimiseks ja arenguks sadu kordi väiksemaid rahasummasid, kui selle vahendiks oleva taristu töökorras hoidmine. Lihtsalt hetkel on need rahasummad karjuvalt ebapiisavad ja mõttetuse piiril kõikuvad. Nagu ei piisaks aastas 10 000 eurost, et hoida töös Tallinna-Tartu rongiliini.

Kui aga kultuurkapitali kaudu eestikeelse kirjasõna tõlkimist ja avaldamist, milleks meil praegu on ometi ääretult pädev inimkaader, oluliselt enam toetada, õnnestuks käima lükata ka üks positiivne lumepalliefekt: raamatute kaanehindu saaks vähendada, mis paneks rohkem inimesi neid ostma, mis kasvataks tiraaže ja suurendaks selle kirjasõna levikut. Ka Tartu-Tallinna liinil sõidaks Elroni rongides oluliselt vähem inimesi, kui selle otsa pilet maksaks 10 euro asemel 20 või 30 rahaühikut.

Käin kodualevis õhtuti koeraga jalutamas ja tee viib mind mööda kohaliku pargi serva paari aasta eest ehitatud uhiuuest muusikakoolist, kus suures saalis põlevad pea igal õhtul tuled ja kus harjutab õpetaja juhendamisel enamasti sees kuue-seitsmeliikmeline seltskond, mõnikord nooremad, mõnikord vanemad inimesed, mõnikord harjutavad pillimängu, mõnikord koorilaulu. See mõnikümmend inimest alevi või valla peale ei oleks kindlasti suutnud seda muusikakooli oma raha eest valmis ehitada ega päevast päeva töös hoida, et seal saaks päeviti nende lapsi õpetada ja et nad ise saaksid õhtuti seal oma kultuuriharrastustega tegeleda. Selline rajatis saab sündida ikkagi kogukonna ühise otsuse tulemusel, kui kogukond leiab, et meile on seda vaja. Et ma ise ehk sinna kontserdile kunagi ei satu, aga ma tahan, et meie alevis oleks see koor ja kvartett ja ansambel olemas. Kui me üheskoos leiame, et me tahame, siis saab küll. Väga hästi saab. Peab vaid tahtma.

PS. Kui me ei taha, võib kümne-viieteist aasta pärast ilmselt pidada maha eestikeelse kirjasõna uhke lõpupeo, kus pannakse makilt mängima Tõnu Tepandi "Kiri kodukandist", kas vastavalt teemale mugandatud sõnadega või originaalsetega, polegi vast enam tähtsust. Sest millel siis üldse on?

Raul Sulbi on väikekirjastuse Viiking juhataja.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: