Olin toona – 1970ndate keskpaigas – kinoliidu noorte filmitegijate sektsiooni liige, kirjutanud juba omajagu artikleid, aga ikka veel endas kõhklev ja kahtlev. Tahtsin minna Moskvasse filmikooli, aga ei julgenud. Rein Maran oli see, kes julgustas mind seda tegema – mulle oli ta enneolematu autoriteet! Ja mitte ainult mulle – tunnustatud ja põnev filmitegija, aga ka inimesena väga tark ja eetiline. Liider, kelle sõna ja arvamus luges.

Siit on hea edasi minna meie oma filmihariduse algläteteni. Kui me täna räägime BFMiga seoses Hagi Šeinist ja Jüri Sillartist – ja see on igati õige –, siis… ilma Rein Maranita poleks meil seda kooli, filmiharidust ega tegelikult ka Eesti Filmi Instituuti.

Toonane kinoliit, mille eesotsas Rein oli ja mille juhatusse oli ka minul au kuuluda, võttis pärast Eesti iseseisvumist ja 1990. aastate suuri reforme ette filmi olukorra kaardistamise. Olime pääsenud küll Moskva lõa otsast, aga puudus infrastruktuur, mida üks valdkond vajaks, et elus püsida ja edasi areneda. Filmiharidus oli üks nendest asjadest, mis oli vaja kohe sisse seada. Seni olid kõik Eesti filmiinimesed peaasjalikult Moskva filmikoolist, mõni ka üleliidulisest teatriinstituudist tulnud ja tehnilist haridust sai omandada Leningradis. Eestis seda võimalust ei olnud.

Ehkki nüüd läksid lahti kõik piirid, oli selge, et meie noored ei ole veel valmis psühholoogiliselt ega ka keeleoskuselt minema välismaale õppima. Nii saigi otsustatud ja tehtud – Maran raius ukse Tallinna pedagoogilise instituudi kultuurhariduse kateedrisse. Saime sinna oma õppekava ja esimesed õpetajad olidki Maran ise, Arvo Iho, Veste Paas, mina ja juba siis hakkasime ka väljaspoolt õppejõude kutsuma – nn motivatsiooni-inspiratsiooni loenguteks. Maran oli ka see inimene, kes võitles välja esimese moodsa montaažilaua, et tudengitel oleks, kus monteerida. Esimeses lennus olid Jaak Kilmi, Rein Pakk, Marko Raat, Peter Herzog… Nii sündis meie oma filmiharidus, millest hiljem kasvas välja BFM.

Tänu Marani eestvedamisele valmis ajurünnakute tulemina põhikiri ja asutati Eesti Filmi Sihtasutus, sama hooga sai valmis kirjutatud ka filmiseaduse esimene variant, mida aga toonase kultuuriministeeriumi nõuniku Enn Rekkori vastuseisu tõttu vastu ei võetud, sest see oleks ahendanud tema mängumaad ja andnud hoogu juurde sihtasutusele. Filmiseadust ei ole siiani vastu võetud… ei seda ega ka järgmisi variante…

PÖFF tunnustas 2011. aastal Rein Maranit elutööauhinnaga just selle eest, et ta kujundas meie iseseisvusaja filmivaldkonna teid ja radu, vundamenti, mille peale oli hiljem võimalik ehitada terve maja. Aga muidugi on Rein ennekõike filmitegija, tema panus loodusfilmi arengusse on enneolematu. Kui me praegu armastame Aleksei Turovski jutte loomadest, siis Maran oli see, kes neid meile näitas – rästikut, põtra, ämblikku, kärnkonna, naaritsat, sookurge ja paljusid teisi Eesti loomi, linde ja putukaid, nende elu ja kombeid.

Helistan Maranile: "Rein, mu köögi akna taga on ilves! Mis nüüd saab?" Maran: "Sa oled õnnelik inimene, sul õnnestus näha ilvest looduses. Minul seda õnne pole olnud. Ilvest näevad vaid need, kes kannavad õlal peeglit, sest ilves käib alati inimese taga…"

Selliseid kõnesid olen ma Reinule palju teinud, ikka siis, kui olin avastanud järjekordse metsaelaniku, kes end mulle Vihterpalu kodu ümbruses näitas. See andis põhjuse helistada – ainuüksi sellepärast, et kuulata tema jutte – põnevaid ja harivaid.

Palju õnne sulle, Rein!