Arvustus. Ainsuse ohust ja vandenõude võlust ({{commentsTotal}})

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: Žygimantas Gedvila/Scanpix

Uus raamat

Rein Raud

"Viimane kustutab tule"

Salv

Minu eesmärk pole küll ühtegi üllatust ära rikkuda, ent olemuselt on järgnev arvustus pigem välja- kui sissejuhatav. Esiteks on Kajar Pruul tasakaaluka avangu juba teinud[1] ning teiseks on teosel paar kuud turjal ka. Kirjandusest rääkides on aastast väiksemad ühikud reeglina küll kohatud, aga "Viimane kustutab tule" pole samas teos, mis öökapil tolmu koguks. Päevakajalisust jagub ja väliste takistuse puudumisel on romaan loetav ühe sooja või vähemalt ühe päevaga. Kuivõrd põnevike kaaluklassis on kugistamise kiirus üks peamisi kvaliteedimärke, võib potentsiaalsele lugejale kinnitada, et kui Raua enda järgi on olemas vaid hea ja halb kirjandus[2], kuulub "Viimane kustutab tule" selgelt esimese sekka.

 

Lühidalt loost

Riigikogu valimistel saavutab ülekaaluka võidu Taassünnipartei, mille juht Holger Tramm on suutnud entusiasmi süstida tervesse riiki. Nende platvormi tuuma moodustab "Maaelu 2.0": programm, mis lubab üle-eestiliselt õitseda nii ettevõtlusel ja haridusel kui kõigel muul atraktiivsel. Arvud sealjuures klapivad, asi näib tehtav. Nõnda lubabki rahva tahe uuel erakonnal valitsuse omakeskis kokku panna. Ent õnn ei ole igavene. Kuigi Tramm on teatud mõttes teose keskne tegelane, pole lugejale antud teda tundma õppida. Intervjuud andes pureb värsket peaministrit nimelt ärateritatud kihvadega Viimsepäeva Heeroldite sekti liige. Möödub aasta ning elu läheb edasi, aga võigas atentaat ei unune. Teose käigus hakkavadki selle tagamaad vaikselt avanema ja seda kahes liinis korraga.

Esimeses tegutseb uuriva ajakirjanduse etalon Kairit, kelle soov on saagast raamat kirjutada. Teises toimetab aga omamoodi loomemaja, kus kurjategijaid läbi loovkirjutamise rehabiliteeritakse. Esialgu seosetuna näivad rinded asuvad ajapikku põimuma ja nende lõimepunktid on vaat et teose nauditavaimad hetked. Raud premeerib tähelepanelikku lugejat, andes uutest arengutest aimu eelnevate ridade vahelt, et timmida kaelamurdvat lugemiskiirust. Meenub Terry Pratchett, kes selle lükke täiuslikkuseni arendas. Samuti selgub, et atentaadi ajendid ulatuvad usuhullusest sügavamale ja päevavalgele tiritakse nii mõndagi valitsusevastast, samas kui viimase võim osutub oodatust kordades suuremaks. Asi võtab vandenõu mõõtmeid, aga enne natuke ka närbematest kohtadest.

 

Kus jääb veenvusest vajaka

Kuigi sündmustik lükkub kähku käima ja tempo püsib, ei kata see kõiki konarusi. Näiteks jääb lõpuni kummaliseks mainitud kirjandusravi kontseptsioon. Ilmneb, et uudsesse kinnipidamisasutusse määratuid ühendab otsesem või kaugem seos Trammi ja tema projektiga. Valitsuse soov on detailidele jälile saada, mistap osalised juhatatakse kirjakunstini, lootuses et nad selles pihini jõuavad. Idee on küll omapärane ning süžees omal kohal, ent näib valitsuse lahti kooruva pahelisuse taustal liigagi malbe. Hiljem ilmneb, et võimukandjatele pole probleemiks katta kinni bussitäie inimeste jäljetut kadumist ega keset linna dissidente maha kõmmutada. Seega on ülekuulamisel psühhonalüütiliste meetodite eelistamine harilikele (st vägivaldsetele) veider.

Dialoog mõjub esialgu natuke üheülbaliselt, nagu Pruuligi välja toob, ehk isegi puiselt. Õhukeseks osutub ka loo tehniline püant, asja teadus-ulmeline element. Trammi eduloole heidab see küll valgust, ent mitte päris selles ulatuses nagu esialgu loota võiks. Teisest küljest on kiiresti laabuv lõpusirge teretulnud hurmunud lugejale, kes tahaks kõik pusletükid enne koitu kokku panna. Häirima hakkab see alles teisel ringil. Üks niidike jääb samas hea tava kohaselt lahtiseks ning annaks näiteks Hollywoodis kindlasti järjeks alust. Kuid vast on parem, kui sari sinnapaika jääb, sest teatavasti on hinnaliseim just see, mis oleks võinud olla. Võrdlus Stieg Larssoniga tuleb ikka lõpuni välja kanda. Üksikasjadest kaugemale vaadates tuleb aga tõdeda, et Raud on oma romaanis leidlikult välja mänginud ka nii mõndagi laiemat.

 

Kes kustutab tule?

Selleks on küsimus ainuvõimust ja ühest õigest teest, kuhu Taassünnipartei vahendeid valimata tüürib. "Viimane kustutab tule" annab aimu monoliitsuse ohust, mis demokraatiat alati ähvardab, kirjeldades olukorda, kus peade veeremine on ühe tõe jõustamisel õigustatud. Mis sellest tulestki alal hoida, kui alles vaid üks. Selles situatsioonis eelistavad ka kodanikud oma käsi köidetuna hoida, sest sihte seatakse ju kõrgemal ja eks noogutada ole ökonoomsem kui kulme kergitada. Ometi pole vastupanu võimatu. Teinekord piisab ühest eriüksuslasele taha pandud jalast, et sündmustik uuele rajale juhtida. Või õigesse kohta tehtud kõnest või tuiksoone läbi naksamisest. Kujutis Viimasepäeva Heerolditest teiseneb teose jooksul kiiresti.

Vandenõuteooriad osutuvad õigustatuks ning seegi on põnev mõte, millega mängida. Konspiratiivsus on fantaasia väetis, vandenõuteooriad samas kui seoste spiraalid, kus isegi vasturääkivused võivad kaasamiseks kõlvata. Kas pole mitte põnev mõelda, et linde pole olemas (küll aga leidub rohkelt sulelisi jälitusdroone) või et peaministri võimuses on inimesi kusagile viiendasse dimensiooni kiiritada. Eriti kui tegevus toimub Hobujaama trammipeatuses ja Steffani pitsarestoranis, sest sidet reaalsusega ei saa lõpuni minetada. Geograafiline pidepunkt annab kujutlusele see-eest lõivu lisaks. Rahule peaksid jääma ka vandenõuteoreetikud ise, sest siin on neisse suhtutud mõistvalt ning isegi soosivalt, samas kui skeptikud saavad lihtsalt lõbutseda.

Ilmuda jõudis "Viimane kustutab tule" kenasti enne parlamendivalimisi ning on selles valguses tõepoolest loetav kui poliitilise mitmekesisuse kiit. Kanister bensiini on kindlam iga imerelva ümbruses hoida, sest vaadete paljususest demokraatia oma jõu ammutab. Tahtmata samas teose poliitilist külge üle tähtsustada, tasub meeles pidada, et eelkõige on see siiski tugev põnevik, kus pinevus ei vaibu ning lõbusadki seigad ei puudu. Kriitilisel hetkel meenuv siili nõu ja dialoogidesse puhti sisse tungiv mahe-filosoofia võtab muigama küll. Sekka juba mainitud vandenõud ning nendest lähtuv mõttemõnu. Niisiis, kui kirjandus on kas hea või halb, on "Viimane kustutab tule" hea: oma oksakohtadega, aga põnev; vajadusel sügav ja vahel lihtsalt lõbus. 



[1] https://kultuur.postimees.ee/6460565/vikerkaar-loeb-kui-ohus-valgatavad-kihvad
[2] https://kultuur.err.ee/870373/rein-raud-mul-on-olnud-elu-labi-harjumus-kirjutada-iga-raamatut-uks-kord

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: