"Lugemine on minu jaoks üks põhiline olemasolu viis või õigemini ülejäänud maailmaga kontaktis ja suhtes olemise viis," mainis ta ja tõdes, et lugemise kaudu tuleb see kõik, mis on ajastute jooksul üle kogu maailma parimat loodud ja salvestatud, tema sisse ja teadvusesse. "See moodustab mind kui inimest, ma usun, et väga suur osa sellest, mis ma olen, on need raamatud, mida ma olen oma elu jooksul lugenud."

Rein Raud kinnitas, et kui rääkida nendest raamatutest, mis on teda kui inimest kõige rohkem moodustanud, siis neid on tegelikult päris palju. "Minu nimi Rein ei tule kelleltki minu bioloogilistest eellastest, vaid minu isa kasuisalt Rein Nurkselt, kellel oli suurepärane raamatukogu, nad ostsid koos vanaemaga kõik eesti keeles ilmuva kirjanduse, nii luule kui proosa, kunagi oli neil kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi kirjanduse komplekt olemas."

"Nad jagasid selle kahte ossa, sest kartsid, et see avastatakse ja võetakse ära, siis nad suurendasid tõenäosust, et pool jääb sellest alles, luule oli ühes kohas, proosa teises, ning proosa tõepoolest võeti ära," mainis ta ja lisas, et neile jäi koju alles vaid kogu Eesti Vabariigi ajal avaldatud luule. "Seda oli palju ja seal oli ka selliste legendaarsete autorite loomingut, keda pärast sõjaaegses Eestis enam ei olnud."

"Lisaks sellele tegeles Rein Nurkse ka hämara filosoofiaga, tal oli palju saksakeelseid tõlkeid Aasia autoritest ja Hiina vanadest filosoofidest, nendest raamatutest saigi minu huvi Aasia vastu alguse," sõnas Raud ja nentis, et kui koduraamatukogu piirid hakkasid kitsaks jääma, siis tema isa võttis ennast lugejaks Teaduse Akadeemia raamatukokku, aga andis enda pileti minu kätte. "Õnneks ei olnud seal fotot peal, muidugi kõik teadsid, et see ei ole Eno Raud, kes neid raamatuid sealt küsima tuleb."

Samuti mõjutas teda noorena Loomingu Raamatukogus ilmunud Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla". "Ma käisin alles algklassides või üldsegi mitte koolis, kui ma seda lugesin ja pähe õppisin," ütles ta ja tõi välja, et nii nagu saavad väikesed lapsed kaasaegsest kunstist tihti paremini aru kui täiskasvanud, leidis tema keeles olemise rõõmu ka Alliksaare tekstidest. "Mõttest jäi arvatavasti tugevalt üle poole arusaamatuks, aga lihtsalt see, kuidas ta oma kujundeid ehitab ja loob ning vabalt keelt kasutab, see oli väga oluline ning on minu enda suhet keelega väga tugevalt mõjutanud."

"Alliksaare raamatu ilmumine oli sel ajal suur ime, sest oma elusaatuse ja loomemaneeri tõttu ei olnud ta mitte selline luuletaja, keda nõukogude võimud oleksid tahtnud suures koguses tiražeerituna näha, aga nende keeldude ja vaimupimeduse sees oli väikeseid oaase ja tublisid inimesi, kes oma positsiooni ja hea nimega riskides panid väga palju kaalule, et tuua need tekstid potentsiaalsete lugejateni ja hoida kirjakultuuri elus," selgitas Rein Raud ja sõnas, et selline suhtumine tuleks igaks ajaks meelde jätta. "Ka siis, kui ümber on ebasoodsad tingimused ja tundub, et ilm on väga pilvine, siis sõltub sellest, mida inimesed ise on valmis tegema, et oma kirjandust ja kultuuri elus hoida."