Kaupo Kikkas kinnitas, et nagu tal ei ole lemmikut muusikapala, nii ei ole tal ka lemmikraamatut. "Mul on väga palju raamatuid, mis lähevad mulle väga korda, see oleneb tihtipeale tujust, eluperioodist ning tihti tahad sa hommikul ja õhtul lugeda erinevaid raamatuid," ütles ta ja nentis, et tal on korraga palju raamatuid pooleli. "See pole eriti nutikas, aga lihtsalt on nii."

"Kui ma peaksin midagi välja tooma, siis mul on paarkümmend raamatut, mis on mulle väga tähtsad, aga kui ma ütleks ühe nime, siis Mika Valtari "Sinuhe" on üks raamat, mis on mulle väga hingelähedane," tõdes ta.

"Iga keeluga käib kaasas ka keelatud vilja maitsmine," sõnas Kikkas küsimuse peale, mida ta tunneks, kui tema lemmikraamat ära keelataks, lisades, et nõukogude ajal levisid raamatud samuti salaja kopeerituna või käsikirjadena. "Ma siiralt usun sellesse, et inimene on parem kui meile praegu näib, inimene hoolitseb selle eest, et kuskil süte all see leek säiliks ning ma arvan, et mina oleksin see inimene, kes otsiks süte alt seda leeki ja raamatut taga."

Lugemine on Kaupo Kikkase arvates täna olulisem kui kunagi varem. "Lugemisel on nii palju dimensioone ning seda on raske kõike ette lugeda, aga kindlasti keskendumisvõime on olulisem kui varem," ütles ta ja tõdes, et lugemisest on saanud tema jaoks meditatsioonivorm.