Kaupo Kikkas: professionaal ei tohi kunagi lugeda midagi ebaõnnestunuks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Romi Hasa

Fotograaf Kaupo Kikkas annab novembris välja retrospektiivraamatu Eesti muusikast ja muusikutest, kuhu on tekstid loonud Neeme Raud. Kikkas rääkis, kuidas ka temast endast oleks peaaegu muusik saanud ja mis teda objektiiviga just muusikute juurde tõmbab. Ta märkis ka, et professionaalina ei saa lugeda ühtegi fotot ebaõnnestunuks, vaid ära tuleb teha parim võimalik foto.

Tegelikult läksid ka Kikkase elust esimesed paarkümmend aastat selliselt, et ka temast endast oleks saanud mitte fotograaf, vaid muusik. "Ega selle mõttega mängimine ei kao kunagi. On tore ütlus, et kes on ükskord muusik, see on igavesti muusik."

Kikkas lõpetas muusikakeskkooli, muusikaakadeemia jättis ta küll pooleli, aga muusikukarjääri plaan oli tema enda sõnul tal alguses küll väga tõsine. Otsus muusika asemel fotograafia valida tuli kohustusest, aga mitte kindlasti lihtsalt.

"See oli ikkagi väga valus, kui sind on õpetatud eluaeg muusikat armastama, sellest lugu pidama ja seda kõigest kõrgemaks pidama. Momentum oli see, kui ülikool tuli pooleli jätta, fotograafiaga edasi minna ja hiljem juba fotograafiat õppima minna. See oli see endale teadvustamise hetk, et kas üks või teine," rääkis Kikkas.

Tõsist pildistamist on Kikkase sõnul olnud juba 20 aastat. Aga kulus kümme aastat, et ta saaks päriselt aru, mis on fotograafia ja kus paikneb tema fotograafias. Ta ise usub, et ta on eeskätt inimeste pildistaja. "Aga aeg-ajalt ma vajan just seda rahu looduses ilma inimeseta."

Ta tunnistas, et muusikud pakuvad talle ilmselt rohkem huvi ühise tausta tõttu. "Minu jaoks see tee teatud mõttes katkes, aga hinges pole see kunagi katkenud. Nii et see armastus, lugupidamine ja justkui kaasteeliseks olemise tunne on see, mis mind tõesti muusikutega seob."

Kikkase sõnul on need ühised väärtused, arusaamad ja väga suur usk muusikasse, mis selle ühise tausta loob. "Tegelikult on see justkui südamik või tuumik, mida ei saa valesti mõista."

Professionaal ei tohi kunagi lugeda midagi ebaõnnestunuks

Kikkase raamatus "Eesti muusika portree" on nii hetktabamusi kui ka väga hoolikalt komponeeritud pilte. Ta selgitas, et lähenemise üle otsustamises on mõningast kunstikomponenti, mis tähendab seda, et fotograaf ei saa planeerida.

"Sa pead alati hoidma ust natuke lahti. Vaatama, tunnetama seda persooni, tema selle hetke meeleolu. See on väga huvitav mäng. Mõnikord õpilased küsivad mu käest, et mis see nõuanne siis on. Ma ütlen ausalt, et kui oleks võimalik anda üks konkreetne nõuanne, kuidas inimestega töötada või neile läheneda, siis see oleks miljoni dollari vihje. Aga sellist vihjet ei ole olemas ja ei ole võimalik anda."

Kikkase sõnul ei tohi professionaal kunagi lugeda midagi ebaõnnestunuks. "Kui sa oled kunstnik ja sa otsid midagi, siis sa võib-olla käid aasta, kaks-kolm, viis ja ütled, et "kurat, ma ei leidnud". Aga kui sa oled professionaal ja sind palgatakse tegema artistist portreed, siis sa tead, et sa pead ära tooma selle hetke parima võimaliku pildi."

Ta märkis, et ta tavaliselt mõõdab seda iseenda sisetunde järgi niimoodi – kas ta sai sellest olukorrast kätte parima võimaliku või mitte. "Mõnikord on ka keskpärane pilt parim võimalik ja mõnikord ka väga hea pilt ei ole parim võimalik."

Kikkas tunnistas, et kuigi on fotograafe ja kunstnikke, kelle nn lainepikkust ta tunnetab ja kes tunnetavad tema oma, on inimesi, kes ei saa üldse aru, mida ta teeb ja kelle tegemistest tema aru ei saa. "Nii pea, kui mängu tuleb tunnetuslik kunstikomponent, on inimesed on erinevad."

Topless Lady Gaga pildistamine pinget ei pakuks

20 aasta jooksul on ta saanud nautida luksust, et on kitsendanud järjest oma spektrit. "Täna olen ma sealmaal, et ma töötan ainult kunstnike ja muusikutega ning teen oma kunstiprojekte. Sisuliselt enamust, mis sellest väljapoole jääb, ma vastu ei võta ja ütlen viisakalt "ei" lihtsalt seepärast, et panna oma sihik ja oskused teenima täpselt seda lõpptulemust, mida ma oma arvates kõige paremini suudan teha."

Samas tunnistas Kikkas, et igal kunstnikul on olnud elus hetki, kus tuleb valida ahnuse ja iseendaks jäämise vahel. "Vahet ei ole, kas sa pead maalima portreed Vene oligarhist või minema Lady Gaga tisse pildistama – tahaks öelda, et seda summat ei ole olemas, kuigi tegelikult ma tean, et ilmselt me kõik libastuksime, kui on olemas vastav pakkumine."

Ta kinnitas, et sportlikkus mõttes selline olukord talle siiski pinget ei pakuks. "Üldse mitte. See on ainult ebameeldiv." Samas lisas Kikkas, et ta on väga suur jahiinstinkti ori, kui ta teeb oma asja.

"Aga kui öeldakse, et mine tee üks tänavaportree, siis ma ei julge inimestele läheneda. Ma ei julge neile aparaadiga näkku tormata nagu üks õige tänavafotograaf peab seda tegema. See ei ole mina ja minul need isikuomadused puuduvad."

"Eesti muusika portree" keskendub peamiselt klassikalisele muusikale ja Kikkas selgitas seda sellega, et kuivõrd tegemist on tema autoriraamatuga, siis see peegeldabki seda, mida ta teeb.

"Täpselt nii subjektiivne see ongi. See on selline nagu olen mina ja sellised on ka need pildid ning inimeste valik. Kõik need inimesed, kes siin sees on, on pakkunud mulle kunstielamuse," märkis Kikkas.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: