Fotograaf Kaupo Kikkas sõnas "OP-is", et "Saja lool" on tema jaoks väga konkreetne algus. "See oli 2013. aastal, kui me vaatasime koos dirigent Jonathan Bloxhamiga öösel taevasse ja mõtlesime, et tahaks midagi koos teha, kus on muusikat ja visuaalid," ütles ta ja nentis, et see oli esimene hetk. "Sellest voolas palju vett edasi merre ja täna me oleme siin, kus on Erki Pärnoja helilooja, Jaak Prints lavastaja, Laur Kaunissaare sõnad ja mina oma visuaalidega, see on huvitav ring, mis saab nende aastatega täis."

"See ei ole mingi teaduslik ega antropoloogiline portree, me ei otsi tõde ega vastuseid küsimustele, vaid me ärgitame kõiki ise küsima," nentis Kikkas ja tõdes, et tegemist on ikkagi kunstiteosega. "Me ütleme naljatledes, et mitte meie ei valinud inimesi, vaid inimesed valisid meid."

"Mõnikord mõeldakse, et astud sisse ja teed pilti, aga see soojenemine ja usalduse otsimine on kõige ilusam ja poeetilisem osa sellest," mainis ta ja tõi välja, et on olnud olukordi, kus viieminutilisele pildistamisele eelneb kolm tundi jutustamist, kohvi joomist ja võileibade söömist.

Erki Pärnoja sõnul sai Kaupo Kikkas teda kampa just inimeste abil. "Kogu aeg on mulle kõige tähtsam ja olulisem olnud inimene, pärast esimesi sõite, mis ma tegin koos selle tiimiga, sain ma järsku aru, millega on tegemist," sõnas ta ja kinnitas, et pärast seda soovis ta väga muusikat kirjutada ja oma pillide keskel olla.

"Alguses, kui see idee alles sündis, et muusika ja inimesed kohtuvad, siis ma mõtlesin ka suurvormide peale ja hakkasin ennast kurssi viima, võib-olla isegi läksin seda teed natukene, aga lõpuks tuli selle välja midagi, mis sarnaneb pigem kontseptuaalse albumiga, ta ei mahu klassikalistesse suurvormižanritesse ära," selgitas Pärnoja.