"Pealtnägija": Raivo Järvi lustakate joonistuste taga peitus keeruline elusaatus
Terved põlvkonnad eestlasi kasvasid üles imetledes Raivo Järvi koomikseid ja pilte, ta tegi 20 aastat raadiosaateid ja oli ka kümmekond aastat poliitikas. Sel reedel avatakse Tartu Kunstimuuseumis näitus "Pildi ees ja pildi sees", mis avab Onu Raivo tundmatumat külge, mis peegeldab ka tema kohati üpris traagilist saatust.
1954. aastal Pärnus viiulimängijast isa ja ballettmeistrist ema ainsa pojana ilmavalgust näinud Raivo Järvi ilmutas maast madalast kunstihuvi. Ta oli umbes viieaastane, kui ema küsis, kelleks ta saadab tahab. Kui esialgu ütles väike Raivo, et ta unistab näitleja ametist, siis ema lause peale, et näitleja elu on väga raske, otsustas poiss, et ta hakkab hoopis kunstnikuks.
Kui kunstnikke seostatakse boheemluse ja loomingulise segadusega, siis Järvit iseloomustas distsipliin ja töökus, alustades sellest, et koolitunnistustel olid kõik viied, kuni selleni, et läbi karjääri lihvis ta mõnda tegelast või motiivi peensusteni.
"See on väga huvitav kooslus kunstniku puhul – pedantsus, korraarmastus, puhtus. Kui mõelda tema graafikatööde peale, siis nendes on ka niisugune täpsus, teatud stiilipuhtus," märkis Raivo Järvi poeg Richard-Erik Järvi.
Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk ERKI graafika eriala tudeng Raivo Järvi sattus teleekraanile pooljuhuslikult saates "Laulujütsid" 1977. aastal, sest tema ema balletitrupp oli ETV-ga seotud. Nimelt ei saanud varem kokku lepitud Voldemar Kuslap tol õhtul saates osaleda ning Järvi pakkus välja, et ta võib ise lastega joonistada.
Läbi kahe aastakümne osales Järvi mitmes legendaarses lastesaates nagu "Laupäeval koos isaga" (1978–1981), "Kõige suurem sõber" (1981–1985) või "Jutupliiats", mis oli eetris algul ETV-s ja lõpuks Kanal 2-s. Erinevaid sketše ja kultuslikke kõrvaltegelasi nagu Kass Artur, Äpu, Postikana või Lepold oli saadetes hulgem, kuid omaette fenomen olid Onu Raivo joonistused, mis sündisid otse-eetris.
"Just see, kui elavalt ta samal ajal suutis joonistada kõiki neid tegelasi, alustades kuskilt käpa otsast, kuni siis saate lõpuks jõuab kuskile kõrvadeni välja," lausus näituse kuraator Stella Mõttus. "Ikka üritati aru saada, kas seal on harilikuga nagu mingid kohad ette märgitud, aga ei, ta lihtsalt harjutas neid väga-väga palju juba enne."
Ajakirjanik Piret Kooli kirjutas Raivo Järvi elulooraamatu, mille jaoks küsitles ligi 40 tuttavat ja kaasteelist. Juba sügaval nõukogude ajal oli tema käekiri kunstnikuna läänelik ja isiklik stiil silmatorkav, aga teisalt ei olnud Järvi eraelu mingi lotovõit. Tema isa suri, kui poiss oli vaid 10-aastane ning ta kaotas ka esimese suure armastuse, kui kaunis tantsijatar ja näitleja Raili uppus filmivõtetel segastel asjaoludel.
"Ta ei rääkinud temast tihti. Ma teadsin seda lugu ja ma teadsin, et see oli kõige raskem aeg tema elus. Isegi kui ma lapsena võib-olla ei mõistnud täpselt, mida see tähendab, sain aru, et see oli tema jaoks oluline aeg," lausus poeg Richard-Erik.
Ka teine kooselu iludusvõistluse printsessi Signega, millest 1989. aastal sündis poeg Richard-Erik ehk omadele Riksu, jäi üürikeseks.
"Ma mäletan lapsepõlvest, et mul käis külas mingisugune naisterahvas, kes vahepeal mängis minuga ja suhtles isaga, aga ma ei saanud täpselt aru, vaid [mõtlesin], et oi kui tore. Mingi hetk oskasin hakata küsima, et kes mu ema on, sest ma sain aru, et perepildis on kaks lapsevanemat, [kuigi] ma ei tundnud sellest lapsena puudust. Isa vastas selle peale, et saad teada, kui saad vanemaks. Üks hetk ta ütles seda, et Signe. Siis viisin kokku, et see oli see naisterahvas, kes mul külas käis. Mis täpselt nende vahel juhtus, ma ei oskaks oma sõnadega edasi anda. Ma kardan, et ma ei tea kõike ja ma tean võib-olla kindlasti väga ühte poolt," rääkis Richard-Erik.
Kui avalikkus keerulisest eraelust midagi teadis, siis seda, et Raivo Järvi on üksikisa. Tegelikult oli asendamatu abiline toona samas Vilde tee majas elanud Tiia-Liis Jürgenson, kelle enda poeg sündis vaid nädal varem, tänu millele aitas ta Järvide pere nii rinnapiimaga kui ka hiljem hoidis Riksut.
"Kuna mul omal oli väike laps, siis loomulikult olin nõus. Sellest mõnest päevast on saanud terve elu, kus me oleme tihedalt seotud. Meie pere jaoks oli see loomulik tasakaal. Ma otsisin kähku kaksikute vankri, sest lastega tuli väljas käia. Kuna mu abikaasa on meremees, siis tema oli pool aastat mere peal. Meil tekkis selline väike kärgpere. Ma pean Riksut enda pojaks," lausus Jürgenson.
Sama tunneb ka Richard-Erik. "Kui keegi küsib minult, kes mu ema on – ja seda täie austuse juures minu päris ema vastu, sest ma olen loomulikult tänulik oma emale, mind ei oleks siin ilma temata –, siis ma pigem ütlen Liisu. Ta ei ole mul ametlik ristiema, aga ta on terve mu elu minu kaitseingel olnud," sõnas ta.
Kuigi Raivo Järvi oli avalikkuses esinduslik dändi ja viljakas vabakutseline kunstnik, kes tegi ka karjääri Kuku raadios, polnud ta lähedaste sõnul rahaliselt kunagi eriti edukas. Ilmekas näide on 1996. aastal rebränditud kohukese pakend, mis on tegelikult Järvi enim tiražeeritud töö.
"Paljud on arvanud ka selle raamatu tegemise käigus, et oh, mis Raivol viga, see kassike on talle terve elu midagi sisse toonud, tegelikult ei toonud," märkis Piret Kooli.
Ka Jürgenson lisas, et Järvi ei olnud majanduslik inimene. "Raivo oli puhas kunstiinimene. Kui tal oli, siis ta raiskas. Ja kui tal ei olnud, siis tal ei olnud midagi raisata."
Vabakutseline kunstnik tunnistas ka ise, et minek poliitikasse ja kandideerimine Toompeale oli paljuski, et saada stabiilne sissetulek endale ning pojale. Reformierakonna koosseisus kuulus Järvi nullindate algusest ka riigikogusse, kus veetis kaks koosseisu.
Tema isiklik pelgupaik asus aga Faehlmanni tänava hoovimajakese pisikeses toas, kuhu ta läks, kui maailm üle pea kokku lõi. Nimelt kujunes ka tema kolmas kooselu Estonia baleriini Tatjanaga paraku toksiliseks.
"Mul on selle kõige pealt tunne, et Raivo tegi oma otsused pärast Railit valedel alustel. Ta otsis armastust, ta otsis heakskiitu. Ta otsis ennast. Ja tegelikult otsis ta kogu aeg Railit, aga seda ta enam leida ei saanud, seda armastust enam ei olnud ja nii olid kõik tema edasised suhted, ükskõik kui pikad või ilusad nad olid alguses, määratud nurjumisele," nentis Kooli.
Jürgensoni sõnutsi oli kolmas kooselu nagu täpp I peal. "Ma arvan, et kolmas kooselu oli see, mis Raivole kõige rohkem mõjus, kuna lööke oli juba eelnevalt palju olnud. Sellest ajast on asju, mida ma ei suuda alla neelata, mis puudutasid hästi palju Riksut ja Riksu tolleaegset kodus elamist. Ma ütlesin ka Raivole, et ma olen ta peale pahane, kui ta ei võta mingeid samme ette. Laps on see, kes vajab turvatunnet, laps on see, kes vajab rahulikku kodu."
Kooli sõnul kandis Järvi raskustele vaatamata naeratavat maski. "Ometi võis ta selle naerva maski taga teinekord tunnistada, kui s*tt tal tegelikult olla oli. Olen palju mõelnud, kas Raivol oleks depressioon tänasel päeval või kuidas ta üldse tänasel päeval elaks. Sellepärast et see aeg, milles me praegu elame, oleks Raivo jaoks liiga palju olnud," lausus ta.
Privaatse mehena hoidis Järvi kitsas ringis ka selle, kui ta haigestus vähki. Ta jätkas viimase hetkeni tööd Toompeal ja saadete tegemist Kukus.
"Ta ei soovinud, et keegi väga sellest teaks. Lähikondlased teadsid. Ta oli varasemalt alati öelnud ja mõelnud, et kõige raskem viis minekuks on nii, et sa piinled, sa saad aru, et teised näevad sind selliselt, nagu see muidu ei ole. Selline omade keskis hääbumine lõpuks juhtuski," nentis poeg.
Kooli meenutas, et Järvi käis ka oma saateid hambad ristis edasi tegemas. "Aga ta hääl oli muutunud, ta jaks oli raugemas ja need valuvaigistid ei aidanud teda enam," kirjeldas ta ja lisas, et Järvi viimane saade möödus koperduste saatel, sest tugevad valuvaigistid ei mõjunud enam.
"Ja siis oli rahva pahameel, et mis toimub, kas eetrisse lasti purjus saatejuh. Hästi ebameeldivad kommentaarid tulid ja need olid nagu eriti valusad," tõdes Jürgenson.
14 aastat pärast kunstniku surma tegi Tartu Kunstimuuseum avaliku üleskutse, et leida töid Järvi isikunäituse tarvis. Üleskutse peale teatati ligi 500 tööst nii eraomanike kui muuseumide valdustes, millest väljapanekule valiti 60 ringis.
"Raivo on väga tuntud kunstnik, aga teda ei ole muuseumide kogudes väga. Tema looming elab inimeste kodudes ja praegu need inimesed, kes teda tundsid, on veel elus. Kui seda näitust oleks näiteks 20 aastat edasi lükatud, siis ma arvatavasti ei oleks saanudki pooli neid töid, mis meile pakuti," ütles kuraator.
Näituse pealkiri "Pildi ees ja pildi sees" viitab ühele Järvi juhitud saatele, aga ka telerist justkui kõigile teada mehe vähem tuntud küljele. On töid, mille puhul motiiv on sünge, võib-olla isegi apokalüptiline, aga autori käekiri ikkagi tuttav. Näiteks graafiline seeria kääbustest ja hiiglastest.
Teisalt on töid, mille puhul ei oskaks esmapilgul üldse pakkuda, et tegu on Raivo Järviga. Nagu tušijoonistus suitsetavast daamist või noore kuraatori lemmiktöö pealkirjaga "Jõehobu", mis on ka omamoodi peitepilt."Kui ma mõne inimesega seda arutasin ja vaatasin, siis ma sain teada, et kõik ei näegi siin inimest," märkis Mõttus.
Kuraator tõi välja, et Järvi mustvalge graafika on võrdlemisi sünge ja häiriv. "Ega Raivo enda elu ei olnud ka nagu selles mõttes ju roosiline," tõdes ta.
Järvi poeg Richard-Erik näeb isa töödes lisaks kurbusele ja traumale ka lootust. "Me mainisime neid traagilisi hetki, aga ta üritas väljavaatelt alati positiivne olla."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Pealtnägija"





















