Rasmus Kaljujärv: inimeseks kasvamine on protsess, mis ei lõppe kunagi
Draamateatri lavastuses "Tõde ja õigus" peategelast Indrek Paasi kehastav Rasmus Kaljujärv ütles Klassikaraadio saates "Delta", et tema enda tõde ja õigus liigub pidevalt, sest inimene ei saa kunagi valmis.
Eesti Draamateatris jõudis oktoobris lavale Hendrik Toompere juuniori lavastus "Tõde ja õigus", mis liidab kokku Tammsaare romaani viis osa ja viib vaataja rännakule mööda Indrek Paasi elukaart.
Loo peategelast kehastab näitleja Rasmus Kaljujärv, kes meenutas, et pakkumise uues lavastuses Indrek Paasi mängida tegi lavastaja talle ootamatult teatrimajas kokku joostes. Kuigi käisid jutud, et kirjanik Andrus Kivirähk on "Tõe ja õiguse" üheks näitemänguks kirjutanud, ei olnud teada, kes keda kehastama hakkab.
"Hendrik pidas mu trepi peal kinni ja ütles, et sina hakkad Indrekut mängima. Ma jäin kokutama ja ei osanud midagi tarka vastata. Ta ootas ühe hetke ja küsis, kas ma olen nõus. Ma kokutasin veel ja ütlesin, et jah, kui just peab," muigas Kaljujärv.
Näitleja tunnistas, et Indreku roll ei tundunud talle lihtne ülesanne ning kui talle oleks järelemõtlemiseks aega antud, oleks ta ilmselt pakkumist kaalunud. "Aga tol hetkel ei olnud midagi mõelda. Ütlesin jah, teeme ära."
Kuigi Kaljujärv oli keskkooli ajal "Tõde ja õigust" osaliselt lugenud ning ka mõningaid lavastusi näinud, ei olnud ta varem looga nii sina peal, et oleks võinud kohe rolli tegema hakata. Seega töötas ta suve jooksul kõik viis raamatut läbi ja vaatas ka salvestused varasematest lavastustest üle.
Näitleja soovis juba prooviperioodi alguses, et tema kehastatav Indrek ei jääks pelgalt maailma jälgivaks ja selle üle mõtisklevaks tegelaseks, vaid tema eesmärk oli kujutada inimest, kellel on oma tahtmised, tunded ja vead ning kes osaleb aktiivselt teda ümbritsevas elus.
"Kui lugeda Tammsaaret, siis tihtipeale, eriti teises osas, Indrek kuidagi seisab ja kuulab, mis teised räägivad, ja noogutab kaasa. Pärast on pikemad lõigud, kus räägitakse, mida ta sellest kõigest mõtleb. Minu jaoks on natukene igav seda niimoodi lavale üle kanda. Ta võiks ikkagi olla osa sellest maailmast, kus ta osaleb," leiab ta.
Kaljujärve sõnul on Indreku elukäiku kujundanud keerulised suhted perekonnaga ja võõrandumine keskkonnast, kuhu ta sündis. Indrek tunneb end taluelus algusest peale võõrana. Tal on teistsugused huvid ning ta ei sobitu sinna samamoodi nagu näiteks tema vanem vend Andres.
"Kõik need konfliktid, mis tulevad tema vennaga ja kuidas ta oma ema lõpuks kiviga viskab, need jätavad tema ellu väga-väga tugevad haavad, mis mõjutavad teda läbi terve elu. Kui viit osa järjest mängida, on võimalik neid haavu seal sel moel ka kaasas kanda," kirjeldas ta. "Ega Indrek ei ole mingi kangelane, kes läheb lihtsalt elust läbi. Tema lugu on ikkagi väga traagiline."
Kaljujärve hinnangul on Indreku üks tugevamaid omadusi tema võime ennast analüüsida. Samas võib see ka tekitada olukordi, kus ta jääb oma analüüsi väga kinni.
"Tema kohta on öeldud ka, et ta on Eesti Hamlet. Ta kahtleb ja kõhkleb ja võtab vastu otsused, mis võivad väga kaheldava väärtusega olla," lausus näitleja ja tõi välja romaani neljanda osa, mis keskendub Indreku ja Karini keerulisele suhtele.
Üks Kaljujärve jaoks keerulisemaid ülesandeid oli kujutada ühe teatriõhtu jooksul tegelase kogu elu alates sünnist kuni täiskasvanueani. Näidendis liigub Indrek mõne lehekülje jooksul imikust karjas käivaks lapseks ja seejärel koolipoisiks. Samuti tuleb lühikese aja jooksul edasi anda tema lapsepõlves juhtuvad traumeerivad sündmused.
"Erinevaid vanuseid pidi mõtlesin hääle peale, ma mõtlesin keha peale: mis hetkel tõusen põlvili olles püsti, et visuaalselt näha, et ta on suurem. Neljandasse ossa astudes on ta juba täismees, aga ta näeb ka teistsugune välja, ta on vanem, ta on teistmoodi riides, ta on kühmus, ta on koorma all ägamas," kirjeldas ta.
Kaljujärv ütles, et Indreku roll jõudis temani sobival ajal. 2025. aastast draamateatri truppi kuuluv Kaljujärv töötas draamateatris ka kohe pärast lavakunstikooli lõppu aastatel 2004–2006. Uue rolliga tunneb ta, et on endisesse koduteatrisse päriselt tagasi jõudnud. "Suur ja vastutusrikas roll. Ma tundsin, et majasiseselt hoiti ka pöialt," rõõmustas ta.
Eriti südamelähedased on talle kaks esietendusele eelnevat nädalat, kui toimub vormi ajastamine. "Kogu maja hingab selles rütmis, et kohe on esietendus. Kostümeerijatest rekvisiitoriteni välja kõik käivad selle eesmärgi nimel tööl, et esietendus on vaja välja tuua. See pinge, hasart ja adrenaliin, mis seal tekib ja majas voolab, on väga inspireeriv. Ma naudin selle iga hetke."
Oma isikliku tõe ja õiguse kohta ütles Kaljujärv, et see on pidevas liikumises. Ta usub, et inimeseks olemine ja inimeseks kasvamine on protsess, mis ei lõppe mitte kunagi.
"See, et ma olen täna jõudnud mingile tundmisele ja arusaamisele, siis homme on kõik teistmoodi. Maailm meie ümber muutub nii kiiresti ja nii kohutavalt palju. See kõik on kaos. Otsida sellest maailmast mingisugust korrapära ja süsteemsust – no palju õnne! Sa võid püüda enda elus mingit korda luua, aga päris kindlasti on maailmal mingid teised plaanid," lausus ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Delta", intervjueeris Marge-Ly Rookäär





















