Laupäeval esietendus Eesti Draamateatris Hendrik Toompere juuniori lavastus "Tõde ja õigus", mile dramatiseeris Andrus Kivirähk. Seda, et näidend jõudis teatrilavale romaani 100. aastapäeval, Kivirähk teadlikult ei planeerinud. Enda sõnutsi ei mõelnudki ta sellele üldse.

"Algselt ei pidanud see tulema sel sügisel, vaid natukene hiljem, aga siis draamateatris plaanid muutusid ja see nihkus varasemaks. Nii et see on puhas juhus, et see sellega kokku sattus. Kui ma esimest korda Hendrikule selle ideega kaela sadasin, et võiks sellise asja teha, siis ma ei vaadanud kalendrit ega ajaloolisi tähtpäevi," rääkis Kivirähk "Vikerhommikus".

Ideega, et võiks kõik viis osa üheks lavalooks kokku traageldada, oli Kivirähk pikalt mänginud, sest nii saab selge pildi sellest, kes oli Indrek, kelle lugu läbi viie osa lookleb.

"Indrek on jagatud viie osa peale niimoodi ära, et kui iga osa eraldi lavastada, siis Indreku tegelane jääb imelikuks kõrvaltegelaseks, sa ei saa aru tema motiividest, sa ei saa aru, kuhu ta välja jõuab. Ainuke võimalus Indrekut mõista on ära lavastada kõik need viis osa," rääkis Kivirähk.

Kirjanik Valdur Mikita on öelnud, et "Tõde ja õigus" on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat. Kivirähk näeb seda kui Indrek Paasi elulugu, mis on täis sümboleid ja alltekste.

"Praktiliselt igal leheküljel on piiblitsitaate, piibli allusioone. Kui esimene raamat on vana testament, siis kõik, mis järgneb, on omamoodi uus testament," tõi ta välja.

Lisaks on seal tema hinnangul väga palju seikluseid, kirge ja (kurba) armastus. "Saab nutta, saab naerda. On palju seiklusi, tulistamist, tapmisi, igasugust draamat ja konflikte. Teisalt on alltekst väga sügav. Seal on iga kord üle lugedes midagi avastada."

Ka Tammsaare tegelasi peab Kivirähk väga põnevateks. Näiteks peaaegu kõik naised, kel Indrekuga elu jooksul mingisugune suhe on, lõpetavad halvasti. Just värvikad tegelased ning head mono- ja dialoogid tegid tema jaoks teose dramatiseerimise raskeks. "Sajast kilost kullast saad võtta ühe grammi lõpuks kasutusele."

Ometi tuli mingisugune valik teha ja umbes kolme tunni sisse mahutada. Kuna lavalugu keskendub Indreku loole, läksid välja need stseenid, kus Indrekut üldse ei olnud. Kogu tekst, mis laval kõlab, pärineb Tammsaare sulest. Seda Kivirähk ei muutnud.

"Kui ma dramatiseerin klassikut, siis mu eesmärk on tuua Tammsaare võimalikult puhtal kujul vaatajani," märkis ta. "Aga [proovides] tuli küll teksti juurde. Aga seda tuligi Tammsaare raamatust, sest nii lavastaja kui ka näitlejad lugesid proovide ajal hoolikalt Tammsaaret ja leidsid, et selle lause võiks ka sisse võtta või mõned välja võtta, et ei läheks liiga pikaks," kirjeldas ta.

Neil, kes teatrisse ei pääse, soovitab Kivirähk siiski Tammsaare raamatud kätte võtta. Kivirähki sõnutsi iseloomustavad Tammsaare tekste rikkalik keelekasutus ning paradoksirohkus.

"Ta on selline, et saab mõttega lugeda. Ja minu meelest saab piisavalt nalja, tal on omamoodi keel põses huumor," märkis ta.

Seda, et "Tõde ja õigus" peaks koolinoortele kohustuslik olema, kirjanik ei arva. "Koolis tuleb mingil määral ära rääkida, mis see on, see on nagu korrutustabel või kliimavöötmed, mis tuleb selgeks teha, aga nautima saad seda hakata palju hiljem, kui sul on mingi elukogemus, sul on endal suhted, mõtted ja asjad läbi elatud."