Elo Viiding: Juhan Viidingu hüvastijätukirjade lugemine ei ole inimõigus

Kellegi poeetiliste jumalagajätukirjade kergekäeline avaldamine võib tunduda kultuurimälu teeniv ja probleemivaba tegu, ent inimese elu ei ole näitemäng, mis peaks lõppema teatraalse katarsisega, kirjutab Juhan Viidingu tütar Elo Viiding.
Jään endiselt selle juurde, et Juhan Viidingu pärijatelt, leselt Riina Viidingult ja minult, Elo Viidingult, oleks autor pidanud luba küsima seoses minu kadunud isa Juhan Viidingu hüvastijätukirjade avaldamisega.
Olen kindel, et Juhan Viiding ei oleks ise kunagi avaldanud loata võõraid kirju ega pidanud ka enesestmõistetavaks, et saab automaatselt või kelleltki küsimata mingid õigused (veel vähem, et seab need kuidagi kahtluse alla). Selles ei ole midagi arusaamatut, kuigi seda püütakse nii esitada – pärijate kapriisina või, veelgi absurdsem, soovina takistada Viidingu loomingu levimist.
Juhan Viiding kirjutas nõukogude ajal Samuel Beckettile kirja, milles küsis, kas ta tohib tema näidendit lavastada; kas Beckett peab teda üldse oma loomingu tõlgendamise vääriliseks. Beckett loomulikult vastas, jaatavalt – käsitsi kirjutatud postkaardiga. Minu isa jaoks oli niisugune käitumine ja asjaajamise viis enesestmõistetav.
See on ka toimimisviis, mis sovetliku mentaliteediga ("a pritšom pärijad?") inimestele on sageli tundmatu, ent on erandeid. Tänan Elli Felbergi, Triin Soometsa, Andres Aulet, Kätlin Kaldmaad, Jelena Skulskajat, Kadri Kõusaart, Katrin Pautsi, Jürgen Roostet, Carolina Pihelgast, Ivar Silda ja teisi kultuuriinimesi, kes on autoriõiguste olemasolule asjakohaselt tähelepanu juhtinud!
Oleme Juhan Viidingu pärandi haldajatena käitunud vastutustundlikult, olgugi et meie toimimisviisi on püütud küsimuse alla panna: algatanud tema luule koondkogu väljaandmise (kirjastus Tuum, 1998, täiendatud kordustrükk 2023) ning olnud ka tema plaadikogumike väljaandmise korraldajateks. Juhan Viidingu plaadikogumiku koostöös Tõnis Rätsepaga (ja Amor Trio puhul ka Lembit Ulfsakiga) andis välja ARM Music aastal 2004, mis koosnes viiest CD-st (Tõnis Rätsepa ja Lembit Ulfsakiga), ning Vaiguviiul 2023. aastal (viis CD-d ja viis vinüülplaati, samuti Tõnis Rätsepa ja Lembit Ulfsaki osalusega).
Oleme tänulikud Marin Laagile ja Aare Pilvele kirjanduskriitiliste esseede ja artiklite kogumiku "Juhan Viiding, eesti luuletaja. Artikleid, esseid, mõtisklusi" ilmumise eest, mis sisaldab ka põhjalikku Juhan Viidingu teoste bibliograafiat (Eesti Kirjandusmuuseum, 2010).
Süüdistused minu ja minu ema Riina Viidingu suunal, et oleme takistanud Juhan Viidingu loomingu lugejateni jõudmist, on alusetud. Oleme enesestmõistetavalt andnud paljudele muusikutele loa viisistada Viidingu loomingut. Ka Ene Rämmeld, kes pärijate suhtes sotsiaalmeedias miskipärast rahulolematust avaldab (kas luba ei jõudnud temani?), on saanud oma elulooraamatu tarbeks Juhan Viidingu teksti(de) kasutamise loa.
Oleme teinud üksikuid erandeid, kuid peaasjalikult kinni hoidnud teadmisest, et Viiding oli äärmiselt tundlik konteksti suhtes, kuhu teda sooviti paigutada, ega näinuks oma luuletusi näiteks kommertsantoloogiais. Samuti oli ta vaimselt nõudlik nende inimeste suhtes, kes tema loomingut võinuks käsitleda.
Loominguga seoses räägitakse palju vabadusest. Nüüd, Viidingu hüvastijätukirjade juhtumi puhul, on rõhutatud, et kunstnik kuulub oma rahvale ning sellest lähtuvalt on tema loomingu kasutada soovijatel vabadus seda mõtteviisi tema pärandi haldajatele igal võimalikul juhul peale suruda. Ei ole siiski õige teha ühte klišeelikku tüüpi arusaamast vabadusest kõikidele loojatele laienevat nõuet ja kohustust, veelgi vähem õige on siduda üks looja oma personaalse vabadusekuvandi vankri ette. Sellisel juhul ei ole vabaduse mõistest grammigi aru saadud; see on jäänud kõigest loosungi tasemele.
Praegusel juhul põrkuvadki avalikus keskustelus peamiselt mõtteviiside ja mentaliteedi erinevused, kuid seadus tuleb appi seal, kus moraalne kompass ei tööta või jääb sootuks tähelepanuta. Kellegi poeetiliste jumalagajätukirjade kergekäeline avaldamine võib tunduda kultuurimälu teeniv ja probleemivaba tegu, ent inimese elu ei ole näitemäng, mis peaks lõppema teatraalse katarsisega. Juhan Viidingu enesetapu eel kirjutatud veriste kirjade lugemine ei ole vabadus ega inimõigus. Tema luule lugemine tema poolt kirja pandud teostest, selle süvitsi analüüsimine, nagu ka tema laulude kuulamine ja mõtestatud taasesitamine, on lausa kohustuslik!
Kui on aastakümneid endale sobivas garneeringus samu sisutühje klišeesid korrutatud (nagu on humanitaaride jaoks seda mõiste vabadus), võib juhtuda, et reaalsus näitab, et nii need asjad – nõuan, ja kui ei anta, siis võtan, ja kui ikka ei saa, alustan pärijate halvustamist või nende üle ironiseerimist – tsiviliseeritud inimeste maailmas ei käi! Inimeste maailm koosneb paraku kokkulepetest, sotsiaalsetest normidest, teiste piiride austamisest, millele – küll mikrotasandil! – on iseäranis paslik mõtelda sõjaajal. Kas minu õigus nõuda või teiste peal oma "vabadust" praktiseerida on see kõige õigem? Pärijatel on seaduslik õigus keelduda, see on nende vabadus.
Mihkel Mutt on saanud minult e-kirja 2025. aasta detsembris, kus ma ütlen, et hüvastijätukirjad ei ole mõeldud avalikuks käsitlemiseks. Ta ei saa väita, et ei ole saanud selle kohta pärijatelt märget. Sotsiaalmeedias ringleb valeinfo, et pärijad on Mutile need hüvastijätukirjad ise kasutamiseks andnud. Seda valet ei ole seni ümber lükatud, nii et teen seda ise. Ma ei saaks olla oma isa järeltulija, kui oleksin andnud need meeleheites kirjutatud kirjad tema eraelu mahamüümiseks avalikkusele! Juhan Viidingul olid inimestele enda ümber kõrged nõudmised.
Kas kirju võib tsiteerida ja ümber jutustada, kui need on juba avaldatud? Jah, kui need on õiguspäraselt avaldatud. Sellisteks aga Muti raamatu esmatrükis avaldatud Juhan Viidingu jumalagajätukirjad ei liigitu.
Ent see pole veel kõik: kahetsusväärselt palju on autoriõiguste rikkumise küsimuse alla panek käivitanud pärijate suunal – nende osunduse suhtes käituda seadust silmas pidades! – halvakspanu ja laimu. Sellestki on kultuuriajaloo tarbeks olemas kuvatõmmised.
Mõtelda võiks aga selle üle, kas need, keda Viidingu enesetapukirjad aitasid luulet mõista, on seda üldse kunagi mõistnud või saavad mõistma, ja kas kõik kirjutised Juhan Viidingust küündivad üldse tema tasemeni. On ka väheusutav, et inimesed, kes käesoleva juhtumi üle ilguvad või sellest kasu lõikavad, oleksid Juhan Viidingu vaimne auditoorium, ükskõik kui põhjalikult nad ka tema eraelu lahata või kui mitut tema luuletust peast tsiteerida ei oskaks.
Toimetaja: Karmen Rebane





















