Kirjanik Mihkel Mutt teatas teisipäeval, et sai ta advokaadibüroolt nõudekirja, milles nõutakse Juhan Viidingust kirjutatud elulooraamatu "Juhani evangeelium" viivitamatut müügilt eemaldamist. Kirjanik lubas, et ta ei avalda edaspidi luuletaja hüvastijätukirju mitte mingil viisil, aga teose eemaldamise suhtes peab nõu oma advokaadiga.

Napilt tund pärast seda, kui uudis nõudest avalikuks sai, oli raamat füüsilisel kujul enamikust raamatupoodidest läbi müüdud, kuid veebipoodidest sai seda esialgu tellida. Samuti on kuni 30. oktoobrini – see tähtaeg anti Mutile nõudekirjas – võimalik soetada e-raamatut.

Autoriõiguse küsimuste spetsialist, vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg rääkis "Vikerhommikus", et füüsilise raamatu soetunud inimestelt ei lähe keegi teost käte vahelt ära rebima, kuid tellimuse teinud huvilised peavad arvestama, et seni avaldatud kujul "Juhani evangeelium" nendeni ei jõua.

"Ma veel täitsa rahulikult ei hingaks ja loodaks, et kui tellimus on tehtud, et see kindlasti on pärast ka enda käes. Aga eks vaatame, võib-olla õnnestub mingisuguste nõuetega hirmutada. Alati saab ju raha tagasi maksta," lausus ta.

Kõnealuse vaidluse keskmes on kaks Juhan Viidingu hüvastijätukirja, mille Mutt raamatukaante vahele pani. Ühismeedias on muu hulgas pakutud, et uues trükis võiks autor kirjad oma sõnadega ümber jutustada. Vandeadvokaadi sõnul ei ole see nii lihtne, sest kui kirjad pole varem õiguspäraselt avaldatud, ei tohi neid refereerida.

"Meil on tõesti autoriõiguseseaduses vabakasutuse erand, me kõik teame tsiteerimisest, me teame ka, et ajakirjanduses võib päevakajalise uudise jaoks autoriõigustega kaitstud teost kasutada ilma tasu maksmata, aga seal on igal pool ees, et selle eeldus on, et see sisu on enne on õiguspäraselt avaldatud. Ehk ma ei tea, kas siin on kirjanikul ja kõigil teistel kõik läbi mõeldud. Tegelikkuses võib sealt ka ümberjutustamise ja refereerimise osas veel üks vaidlus tulla. Võidakse öelda, et [kirju] ei ole kunagi õiguspäraselt avaldatud, järelikult isegi ei tohi refereerida," selgitas ta.

Samas nentis Pild-Freiberg, et tema jaoks on see olukord, kus juriidika ja kaine mõistus ei lähe kokku.

"Peaaegu kõik on neid kirju näinud, mõni on raamatupoes salaja pildistanud, mulle on ka niimoodi saadetud neid, mul on pildid nendest olemas. Mõni inimene postitas ka Facebooki. Kuidas see saab olla võimalik, et me nüüd ei võigi neid tsiteerida, refereerida, aga kuidagi seadus tõesti nii ütleb."

Mihkel Mutt on hiljem kommenteerinud, et ta ei osanud selle peale tulla, et Juhan Viidingu kirjad liigituvad loomingu alla. Tema arvas, et tegemist on isikuandmete kaitse seadusega, mille järgi peab vastava isiku surmast olema möödas kümme, mõnel puhul 20 aastat. Kirjad on aga looming, mis kuulub autori surma järgselt 70 aastat tema pärijatele.

Samas rõhutas Pild-Freiberg, et päris iga kiri ja e-kiri ei ole autoriõigustega kaitstud teos.

"Võib-olla mõnel tekkis juba äriidee, et ma olen nii palju huvitavaid e-kirju kirjutanud ja saatnud ning äkki keegi on neid kuskil avaldanud ja postitanud – ei. Me räägime ühel juhul ühe suure kirjaniku kirjadest. Kui te olete neid kirju lugenud, siis mõistate ka, miks seal ei ole minu meelest mingit kahtlust, et see on looming ja teos," avas ta.

Samuti ei ole tema sõnutsi ka iga paarirealine standardne hüvastijätukiri autoriõigustega kaitstud teos.

"Kahjuks on siin teatud osa subjektiivsust sees. Kui see asi läheks kohtusse, siis esimese asjana hakkaks kohus lahkama, kas see kiri on intellektuaalomandi mõttes originaalne, kas seda saab teoseks lugeda," selgitas Pild-Freiberg.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino ütles, et kuigi eesti kirjandusloos on olnud palju tülisid, siis seesugust juriidilist vaidlust kirjade avaldamise näol ta ei mäleta. Seda, et Juhan Viidingust raamatu avaldamine võib olla probleemne, oli Vaino sõnul ette teada.

"Me teame, et on valmis veel ühe kirjandusuurija käsikiri Juhan Viidingu elust, mis ei olegi läinud avaldamisele just seetõttu, et oleks oodata vastasseisu perekonnaga. Ma arvan, et Mutt rohkem eeldas, et kuna ta on ise olnud isiklikult Juhaniga sõber ja tegelikult kogu see raamat suuremalt jaolt ei tegele absoluutselt perekondlike küsimustega ja muuga, vaid ennekõike Viidingu olemuse lahkamisega ja tema luule lahkamisega. Ta püüab läbi hammustada, kes oli Juhan Viiding ja mis teda vaevas, et see tõesti elu lõppes nii traagiliselt," rääkis Vaino.

Vaino leiab ka, et kui Mutt oleks hakanud hüvastijätukirju oma sõnadega ümber jutustama, oleks ta nendesse igal juhul mingi tõlgenduse sisse pannud.

"Sa juba lisad sinna mingeid oma sõnu, oma mõtteid, kuidas sina oled sellest aru saanud – et ausam on avaldada selle inimese tekst puhtalt kujul ja siis võib igaüks ise seda tõlgendada. Või siis jah, sa mainid, et maha jäid hüvastijätukirjad ja sa üldse nendest rohkem ei räägi."

Küsimusi, mis kirjade avalamise ja raamatu müügilt eemaldamise nõudmisega kaasneb, on Maarja Vaino sõnutsi mitmeid. Lisaks juriidilistele ja perekondlikele hinnangutele viitas ta Juhan Viidingu olulisusele eesti kultuuriloos.

"Mina võin esindada kirjandusuurija seisukohta ja leian, et tegelikult meil ei peaks olema kirjanduses keelatud teemasid, mida me ei tohi käsitleda ja arutleda. Juhan Viiding on eesti kirjandusloos nii oluline autor, et kas me siis ei tohigi teda uurida ja temast rääkida, isegi kui sellega seostuvad väga keerulised ja valusad teemad," lausus ta.

Vaino nentis, et tal on kahju, et Juhan Viidingut on sel sügisel peamiselt läbi nende kahe kirja määratletud. Ta tõi välja, et sel sajandil ei ole klassikutest eriti palju biograafiaid avaldatud ning lähiajalugu on veel keerulisem uurida, sest sest inimesed on elus ja suhtuvad käsitletavasse isiklikult.

"Mulle tuli maailmakirjandusest meelde Franz Kafka, kes palus surivoodil oma sõpra, et palun hävita kõik minu käsikirjad. Tema sõber ei teinud seda. Kui sõber oleks jäänud truuks surivoodil antud vandele, siis me ei teaks sellisest kirjanikust nagu Franz Kafka. Põhimõtteliselt oleks võinud Franz Kafka lähedased Max Brodi kohtusse anda, et ta absoluutselt rikkus inimese viimast soovi. Need olukorrad on võib-olla juriidiliselt ühesest mõistetavad, aga kultuurilooliselt natukene teisiti mõistetavad. Siin võib hetkeseisuga mõista hukka, aga võib-olla laiemas plaanis vahel tuleb selliseid valusaid otsuseid teha," leiab ta.