PÖFF-i päevik | "Mo Amor" on Eeva Mägi tugevaim töö ja tänavuse aasta parim kodumaine film

Tagasi mõeldes on kodumaine filmiaasta olnud täis tugevaid keskmiseid ja seda saab pidada kahtlemata tugevaks: palju on filme, mis siin ja praegu annavad küllusliku elamuse, Eeva Mägi "Mo Amor" on aga vaat et esimene, mille mõju on pikaajalisem.
"Mo Amor"
Režissöör: Eeva Mägi
Režissöör Eeva Mägi on üks neist kodumaistest filmitegijatest, kes on aktiivsemalt toimetanud alla kümne aasta, aga kuidagi on tunne, et ta on alati siin olnud. Oluline motiiv on tema juures olnud ka kiirus ja tõhusus: esimestel aastatel peamiselt lühidokumentaalide ja -mängufilmidega tuntud saanud lavastaja andis aastas ühe või isegi paar teost välja ning need kõik olidki impulsiivsed ja puhangulised, jõulised loomingulised eksperimendid, mis sõitsid ka selgelt valdkonna trendidele ja standarditele vastuvoolu. Oma peas olen teda vaadelnud kui Eesti eksperimentaalkino üht viimast tugisammast, kes ei lase end ka marutuultel murda.
Sellest veel olulisem on aga tema erakordselt kõrge lävepakk, kust ta alustas, sest pole lavastajaid, kelle debüütteosest oleks niivõrd suurt sõnadega räägitud, kuid mingil veidral kombel on ta suutnud end iga kord ületada, nii ka sel korral. Järjekorras kolmas lugu tema Mo-sarjas (või Mo-liikumises, kui olla täpne!) on kahtlemata Mägi kõige vabam ja voolavam teos, ilmselt ka tema senise loometee tipp, mis oma meelekindlas vormituses liigutab sügavalt. Aga mis see siis täpselt on, mis korda läheb? Seda ei oska ma ka pärast seda, kui linalugu on mul kuklas mõnda aega küpsenud.

Siin võib aimata korraga elemente nii Prantsuse uuest lainest kui ka Dogma-hullusest, eelkõige kannab filmi aga tugev ansamblimäng: Tambet Tuisu, Andres Mähari ja Sander Roosimäe ühine otsimine ja katsetamine, kuhu lõpuks siseneb tundmatu muutujana ka Jarmo Reha, on kui graatsiline tants. Jah, just nimel, "Mo Amor" toimibki kui peen koreograafia, muinasjutt armastuse võimalikkusest läbi kehade, aga see pole mingi higine ekspressiivne füüsiline armastus, vaid kuskil maailma äärel, mere, maa ning taeva piiril unistavad inimesed suurelt ning sõnadest jääb lihtsalt väheks.
Jutt on ebaloogiline, eksole? Aga ratsionaalsusega ei ole "Mo Amoris" midagi peale hakata, teost tulebki pigem vaadelda kunsti kui klassikalises mõttes filmina, sest kõikvõimalikud kammitsevad liigesed on lahti murtud, siin võib küll episoode ja aimata teatavat sisemist loogikat, kuid see on pigem hingetõmbepaus, et end hetkeks koguda ja siis sama hooga edasi piiridest üle astuda. Võimas teos, mis kinnitab, et Eeva Mägi on enda improvisatsioonil, piiratud eelarvel ja väikesel tiimil põhineva meetodiga jõudnud sügava ivani, ootan juba suure huviga, kuhu ta nii tugevast tööst edasi liigub.
"Mo Amor" linastub 18. novembril kell 17.15 kinos Artis ja 18. novembril kell 18.00 Apollo Kino Taskus.
"Metsik hobu üheksa"
Režissöör: Martin McDonagh
Mis inimestel viga on? Meie aja ühe nutikama stsenaristi ja lavastaja Martin McDonagh uus töö "Metsik hobu üheksa" jätkab heas mõttes trendi, mida ta alustas juba filmidebüüdis "Palgamõrvad Brügges" ehk kõigist dialoogiridadest, mis kirja on pandud, ajab vähemalt iga teine kas muhelema või siis ogaralt ning valjuhäälselt irvitama. Ta ei salli tühja möla, vaid tekst on täpne ja tabav, PÖFF-i saalist kõlas aga... vaikus. Enda aasta üht lemmikfilmi vaadates pidin aga pidevalt mõtlema: äkki olen lihtsalt lolliks läinud, et lõkerdan kõige peale, mida Sam Rockwell ja John Malkovich suust välja ajavad? Aga mis siis ikka, ei hakanud end ka tagasi hoidma ja olin uhkelt edasi üksik opakas.
Kuid tõepoolest, McDonagh uuele linaloole ei ole mõtet läheneda juhul, kui teile tema varasemad filmid meeldinud pole, kuna uusi trikke ta vahepealse ajaga ära õppinud ei ole. Aga kas seda on vajagi, kui sa oled milleski lihtsalt niivõrd hea? Krimikomöödia žanris ei ole praegu naljalt kedagi, kes teda troonilt suudaks tõugata. Eks siin on trumbiks kindlasti ka tema teatritaust, sest suvalise kõmmutamise ja tagaajamise asemel joonistab ta peene pintsliga välja kammerliku ja dialoogipõhilise karakteridraama, mis võib esmapilgul tunduda isegi sordiini all ja liialt hillitsetud. Ent kui sul on kirjutatud valmis nii keerukad ja mitmenäolised tegelaskujud, siis ei olegi vaja plahvatusi, et vaataja tähelepanu hajutada, praegu piisab lihtsalt kahest kummalisest sõbrast Lihevõttesaarel ringi kooserdamas.

Seejuures on McDonagh suur kontrastide meister: ka "Metsik hobu üheksa" suudab olla korraga nii kriipivalt traagiline kui ka häbematult jabur ning oma huumoriga isegi hea maitse piire kompav. On need pisarad nüüd hingeliigutusest või väsimatust irvitamisest? Täpselt seda küsisin endalt saalist välja astudes ja ausalt öeldes ei oska siiani öelda, sest pingpong nende kahe vahel käis väsimatult. Kõik selle põimib kokku põnev ajalooline kontekst, 1970. aastate Ameerika salateenistuste tegevus, mis joonistatakse ekraanil välja väga paksude värvidega.
Ja peab eraldi rõhutama. "Metsik hobu üheksa" on üks väheseid filme neist mitmesajast, mida sel aastal näinud olen, kus suudeti linaloole õigel hetkel punkt panna. Viimastel aastatel on see filmitegijate jaoks üha raskem ülesanne, kiputakse viimasel veerandtunnil talumatult kummi venitama, McDonagh teab aga täpselt, millal tiitrid tuleb jooksma panna. Eraldi väike aplaus selle eest.
"Metsik hobu üheksa" linastub 18. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises.





















