"Ulja"
Režissöör: Viesturs Kairišs

Cannes'is Un Certain Regard programmis esilinastunud kolme Balti riigi ühistööst on juba palju räägitud, aga sedalaadi kunstiliselt mahlakast ja julgelt isepäisest autorikinost peabki väsimatult jahvatama, et selle väärtust ka kõige kangematele vaatajatele kohale jõuaks. Eriti arvestades, et silda meie oma kodumaise "Meie Erikaga" ei pea kaugelt otsima: siingi tuleb väikesest kohast pärit naissportlasel hakata otsima enda kohta maailmas ning mõtestama, kas talle on sporti vaja või spordil on teda vaja.

Kui German Golubi meetod oli pigem turvaline ja nii loojutustuslikult kui ka ka visuaalselt suuri riske ei võetud, siis Läti teatri- ja filmilavastaja Viesturs Kairišs põrutab selgelt vastassuunas. Lõunanaabrite legendaarset korvpallilegendi Uljana Semjonovat mängib hoopis meesnäitleja, värvid on maha keeratud, kaameratöö on julgelt ekslev ja veiderdav ning kõike saadab peategelase vanausu-juurtega hästi kokku sobiv Puuluubi pulseeriv folk-punk. Siin ei aeta näpuga entsüklopeedias järge, pigem visatakse vaataja otse keeristormi, kus keegi sinu eest otsi kokku siduma ei tule.

Päris lõpuni see visuaalne tulevärk end ei õigusta, aga ma olen alati valmis vaatamata mõnd hoogsat möödapanekut kui madalatel pööretel oma potentsiaali realiseerimata jätmist. Kairišsi film on selge kinnitus sellest, et kui Eesti, Läti ja Leedu filmitegijad suudavad igaüks justkui parima kossumeeskonna eeskujul panna kokku enda tugevamad tegijad, siis moodustub sellest veider ja omanäoline tervik, millega võime vabalt filmimaailma tippudega dialoogi astuda.

"Ulja" linastub 6. novembril kell 19.00 Alexela kontserdimajas.

"Punased jõulud"
Režissöör: Ilja Rautsi

Poed on täis advendikalendreid, linnatänavatele on juba süttinud värvilised tulukesed, olen kuulnud ka esimesi jõululaule, mõnus idüll hiilib vägisi ligi, aga... Põhjamaades ei taheta sellest justkui mitte midagi kuulda, nemad näevad jõuluvana ja mõtlevad, et äkki võiks ta olla hoopis kiilanev ja ülekaaluline vampiir? Mingi häda seal Soomes ja Rootsis sellega on, et mõnusa pühadepaituse asemel soovivad nad meile pigem noa neeru lüüa, kuid pole midagi öelda: nad on nendest aasta pikematest öödest igati usutavad jõletised üles leidnud, kellega olen isegi ülevoolava toreduse keskel valmis korraks silmitsi seisma.

Suures osas Eestis üles võetud ja paljuski ka kohaliku loomingulise meeskonna toel valminud "Punased jõulud" on täpselt midagi sellist. Soovituse asemel viskan siia kohe paar hoiatust. Kui te usute jõuluvana, siis põgenege teises suunas. Kui teil hakkab vere nägemise peale kõrvus kohisema, siis ärge isegi hakake proovima. Parem oleks, kui olete varem karastunud lollaka Soome huumori ning ebamugava õuduskinoga, sest mõlemaga keeratakse siin kõik nupud põhja ja vaadatakse, kaua te kannatate. Kohati minnakse lamedaks ja tüütuks, kohati võtab film lihtsalt arusaamatult hoo maha, aga parimatel hetkedel hakkab kõik mõnusalt särisema.

Seda häbitult odavat rümbarebu kannavad põhjanaabrite tippnäitlejad – kui arvasite, et Jussi Vataneni näemegi nüüd ainult Kaurismäki filmidest, siis mõelge uuesti! – ning toored praktilised efektid. Eelkõige on see aga kinnitus, et Soomes on peale tulemas uus põlvkond žanrilavastajaid , kes ei ürita olla teiste moodi, vaid ragistavad julgelt seni avastamata tihnikus. Ka eestlastel on sellest mõtteviisist üht-teist kaasa võtta...

"Punased jõulud" linastub 18. novembril kell 18.30 Apollo Kino Plazas ja 21. novembril kell 21.30 kinos Sõprus.

"Kõrvalosa"
Režissöör: Ana Urušadze

Rõõm on näha, et grusiinid hoiavad endiselt eestlaseid meeles ja kutsuvad aeg-ajalt kampa, kui neil jälle mõni äge filmiprojekt töösse on minemas. Nüüd on Allfilm taas paadis "Mandariinide" režissööri Zaza Urušadze tütre Ana uue filmi "Kõrvalosa" juures, kus operaatoriks on Rein Kotov ja muusika loonud Sten Sheripov. Nende roll on siin ka väga kandev, sest läbi öiste Thblisi tänavate kulgev ajuti isegi luupainaja poole kalduv absurdiunenägu püsib koos just tänu tugevale visuaalile ja kandvale helimaailmale.

Võib ju öelda, et sarnaseid "näitleja otsib oma kohta" filme oleme varem korduvalt näinud ja eks omamoodi homaažina Fellini legendaarsele "8 1/2'le" mõjub "Kõrvalosa" tõesti, aga kui seda tehakse nii mõnusalt vahetu energia ja hooga, siis võtan selle iga kell vastu. Siin hakkab tööle ka metatasand: kui lugu räägib 60-aastasest tippnäitlejast, kelle vastu hakkab filmitööstust huvi kaotama, siis laias laastus sama on juhtunud ka isegi Hollywoodi jõudnud Dato Bakhtadzega, kes peakangelast kehastab. Mäng käibki pidevalt piirialadel, kus reaalsus sulab üle unenägudest ning ammused mälupildid segunevad tragikoomilise reaalsusega.

Miks ei oska me Eestis nii hästi oma linnaruumi ära kasutada? Filmitegijad justkui pelgaksid Tallinna nurgatagustesse esklema minna, "Kõrvalosa" suurim voorus ongi aga just see kohati kriipiva kõhe, järgmisel hetkel aga lõputu mitmenäoline Thbilisi, mis ei defineerigi end selle kahe ja poole tunni jooksul lõpuni lahti, vaid jääb müsteeriumiks, mida sooviks kohe pärast vaatamist ise lahti muukima minna. Kahtlemata üks märkimisväärsemaid Euroopa filme sellest aastast, mis on jõudnud vääriliselt ka Euroopa filmiauhindade eelnimekirja.

"Kõrvalosa" linastub 17. novembril kell 20.15 Apollo Kino Plazas, 19. novembril kell 18.30 Apollo Kino Taskus ja 20. novembril kell 17.45 Apollo Kino Plazas.