"Morrigan - sõjakuninganna ärkamine"
Režissöör: Colum Eastwood

Mõnes mõttes on tänavu "Öiste värinate" programmis rahvusvahelise esilinastuse saanud "Morrigan - sõjakuninganna ärkamine" täiesti suvaline teisejärguline õudusfilm ning nagu selgus režissööriga tehtud seansijärgsest vestlusest, ta ka ei häbene seda staatust. Hea, kui mõni autor julgeb ka enda teosele ausalt otsa vaadata ja tõdeda, et siia polegi vaja vägisi igasse unarusse mitmetähenduslikke motiive ning lisakihistusi suruda, aeg-ajalt on vaja ka täiesti üheplaanilisi, selgelt funktsionaalseid, aga seejuures kõigiti meelelahutuslikke kõhedikke. Kui õigete ootustega peale lennata, täidab Colum Eastwoodi – küsisin üle, tegu ei ole kuidagimoodi Clint Eastwoodi sugulasega – värske linatöö kõhu korralikult ära.

Küll aga on ka selline lihtsakoeline, üsna tugevalt žanrikino klišeedele ja juba läbiproovitud elementidele toetuv õõvafilm ikkagi näide sellest, kui hästi oskavad nad Iirimaal konstrueerida õudust just enda pärimusele toetudes. Tänavu linastus HÕFF-il Aislinn Clarke'i iirikeelne "Fréwaka", mis võrsus kuskilt ürgsest folklooripimedusest ning ka tänavu Halloweeni aegu üheks seansiks meie vaatajate ette jõudnud Damian McCarthy "Kummalisus" on laotud rahvasuus liikunud juttudele ning põlvkondade-ülesele kõheduspärandile. Kui palju neil seda materjali veel jagub? "Morriganis" on samamoodi võetud ette üks karakter, kelles on olemas taustalugu ja potentsiaali nii palju, et võiks terve portsu filmi temast veel valmis treida.

Äkki peaksime ka nüüd Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud" ette võtma ning arendama täiesti tõsimeeli välja ka selle Eesti õudusnäo. Praegu on üksikud katsetused olnud juhuslikud, aga ma näen päris ausalt, et ka meie rahvusvaheline filmi-edulugu võiks olla midagi iirlastega sarnast. Kui julgeme olla uhkelt omanäolised ja arendada neid lugusid välja kohati pöörasest, ajuti isegi naeruväärsest kultuuriloolisest vundamendist, siis muutuvad ka pealtnäha teisejärgulised filmikesed kuidagi... tähenduslikumaks. Just see on juhtunud ka "Morriganiga", mis ilma raamiva kontekstita ununeks minutitega, nüüd aga asetub see laiemasse Iiri õuduse edulukku.

"Morrigan - sõjakuninganna ärkamine" linastub 20. novembril kell 22.00 kinos Sõprus.

"Kadunud tähed"
Režissöör: Katrina Lehismäe

Ukrainast ning ukrainlastest, nende kogemustest nii kodumaal kui ka sõjapõgenikena kõikjal üle maailma on tehtud juba lugematu hulk filme, õnneks aga ei jää Londonis elava režissööri Katrina Lehismäe "Kadunud tähed" kinni tüüpkäsitlustesse. Ta julgeb vaadata otsa keerulistele vastuoludele ning osutada ka nendele kohtadele, kus me eestlastena pole ehk suutnud kõige paremini Ukraina lapsi enda ühiskonda sulatada. Filmi fookuses on kolm ukraina tüdrukut, kes proovivad kõigest väest siinses koolisüsteemis hakkama saada, leida omale uusi sõpru ning sihikindlalt näha igas päevas parimat, kuid kohanemine siinse reaalsusega osutub tihtipeale raskemaks, kui esialgu arvame.

Lehismäe on siin teinud tegelikult triki, mida oleme PÖFF-i raames korduvalt varem näinud: ta on võtnud enda "Eesti lugude" jaoks üles võetud materjali ning pooletunnise lühidoki asemel pannud sellest kokku täispika, veidi üle 70 minuti kestva dokumentaalfilmi. Mul on isegi raske ette kujutada, kuidas kõik see peaks lühemasse vormi ära mahtuma, sest filmi väärtus koorub välja just väikestest, justkui juhuslikest argidetailidest, mis näitavad eriti valusal moel sõjaväsimust ja seda passiivset võõraviha, mis meie inimeste seast tahes-tahtmata endiselt levib.

"Kadunud tähed" vajanuks ilmselt veidi täpsemat fookust, hetkel on ülesvõetud materjal lihtsalt kuidagimoodi ära pakendatud, aga mingi tugev üldistavam puänt mõjunuks veel võimsamalt. Praegusel kujul annab aga film eriti huvitava sissevaate sellesse, kui võimatutes tingimustes peavad need lapsed tegelikult enda hariduse saama: nad on surutud eestikeelsetesse klassidesse võõrkehadena ning keegi ei oska ega ilmselt tahagi väga nendega midagi peale hakata. Sellest kurbvalusast reaalsusest pole enamikel meist aga ilmselt aimugi.

Ma ei taha väita, et Ukrainast sõjategevuse tõttu Eestisse jõudnud lapsed peaksid tahtma ka tulevikus siia jääda, aga siit filmist jääb aeg-ajalt kõlama pigem sõnum, et nad tahaksid pigem kiiremas korras siit minema pääseda. Raputame nüüd kõik endale tuhka pähe ja mõtleme, mis need varateismelised tüdrukud nii tunda võivad...

"Kadunud tähed" linastub 21. novembril kell 18.00 Apollo Kino Plazas.

"Stiina"
Režissöör: Elisabeth Kužovnik

Liiga tihti mõjuvad Eesti lühifilmid kui täispika idee kavandid, mida on lihtsalt üritatud kuidagi mõnekümne minuti sisse ära mahutada. Raske südamega kärbitakse küll üht-teist maha, aga enamasti pole see ikkagi terviku teenistuses ja lõpptulemus jääb seetõttu logisema ega tõuse päriselt lendu. Vaatajat ei usaldata, kulutatakse aega ebavajalikele kõrvalliinidele ning kujunditele ei anta ruumi. Tänavu PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi võitnud Elisabeth Kužovniku "Stiina" seevastu on väga fokusseeritud, öeldakse võimalikult vähe, loo saab kokku võtte ühe lausega ning iga kaader, pilk ning isegi sõna on läbi kaalutud.

Selline täpsus aga ei muuda "Stiinat" kuidagi nahkseks, sest Kužovnik ei ole pidanud siin midagi ohverdama, vaid ta lihtsalt teab, kuidas lihtsate kujundite abil saab anda niidiotsa kätte ning sealt edasi oskab iga saalisolija otsad ise kokku siduda, kõike pole vaja lahti nämmutada, eriti olukorras, kus tegevus toimub kaasajal ning tegeleb üsna universaalsete ühiskondlik-sotsiaalsete valupunktidega, millega lähemalt või kaugemalt on ilmselt enamik meist kokku puutunud. Mõneti on see kui kompaktsem versioon Charlotte Wellsi "Aftersunist": meil on üksikvanem oma lapsega ning võime aimata, et kuskil varjus pulbitseb trauma-katel, aga täpseid põhjuseid meile ei näidata, ning kas nende sõnastamine ongi tingimata vajalik?

Keskses rollis astub üles Liisa Saaremäel, kes saab imeliselt hakkama selle hägusa vahealaga, kus sa ühelt poolt pead olema ema, aga pole ise kunagi suureks kasvada saanud. Temast kiirgab lapselikku põikpäisust, ükskõiksust ning sinisilmsust, kuid "Stiinas" ei üritata kedagi demoniseerida, sarnast Tõnis Pilli "Fränkile" on ka Kužovnikus piiritut empaatiat, millega ta kõigile oma tegelastele läheneb. Ka väikelinna atmosfäär sarnaneb siin Pilli hitt-teosele, millele seob eriti hästi kokku Robert Nikolajevi muusikaline kujundus, tema ambientne shoegaze kannab endas abstraktset, küll ehk pisut nukrameelset nostalgiat.

"Stiina" linastub 22. novembril kell 18.45 Tartu Elektriteatris ja 22. novembril kell 18.45 kinos Artis.