"Karjäärijärve neitsi"
Režissöör: Laura Casabe

Festivali alaprogramm "Öised värinad" on alati otsinud parimas mõttes tasakaalupunkti autori- ja žanrikino vahel. Seetõttu ei leia sealt tegelikult kunagi üht ega teist, need filmid on alati läbipõimunud, osalt isegi pisut veidrad hübriidid, kus kokku on sulatatud esteetikaid, erinevaid rütme ja vaatepunkte, mis näiteks puhtakujulised õudusfilmis või ka sordiini all karateridraamas kunagi läbi ei läheks. Ka Sundance'is esilinastunud Argentiina coming-of-age kõhemuinasjutt on just midagi sellist.

Oma täispika debüüdi teinud režissöör Laura Casabe ehitab oma filmi üles omamoodi palavikulisele. Kogu tegevus toimub 2001. aasta palaval suvel, kus kuumusele leevendust ei anta ning inimesed vaevlevad ka veepuuduses. Just tänu sellele mõjub "Karjäärijärve neitsis" toimuv kohati otsekui miraaž või päikesepiste saanud suvitaja ähmane-uimane nägemus: kamp noori veedab oma päevi karjääri jääres logeledes ning oma tärkavat seksuaalsust lahti muukides, kuid sinna vahele sähvatab ajuti salapärane ning luuriv tumedus. Täpselt seda kordagi lahti ei räägitagi, see jääb alati justkui kaadri taha, aga painajaliku varjuna mõjutab see kõike toimuvat.

Kõik see kõlab aga paraku paberil huvitavamalt: kuigi ajastut kujutab Casabe igati köitvalt, alates räpastest internetipunktidest lõpetades legendaarse Nokia 3310'ga, mida peategelane kasutab, siis jääb ta paraku oma nooruspõlve nostalgiasse tihti ka liialt pidama ega oska sealt kuidagi edasi liikuda. Žanrielemendid mõjuvad seetõttu kui järelmõte või kaval turunduslik nõks, mis tõstab "Karjäärijärve neitsi" tõepoolest paljudest teistest suvistest ülekasvamise lugudest esile, aga kauaks ta selles konkurentsis paraku ikkagi meelde ei jää. Tähelepanu väärib seejuures aga peaosatäitja Dolores Oliverio, kelle külm ning nõiduslik pilk on kõhedaim element kogu filmis.

Neile, kelle jaoks kinolevis pakutab õudusfilm on liiga üheplaaniline, võib "Karjäärijärve neitsi" ehk midagi pakkuda, teiste jaoks on see aga lihtsalt reis 90 minutiks Argentiina suvesse. Mis vist pole ka otseselt paha?

"Karjäärijärve neitsi" linastub 10. novembril kell 20.30 Apollo Kino Plazas ja 22. novembril kell 21 kino Artises.

"Palverännak"
Režissöör: Carla Simón

Mõni aasta tagasi oma filmiga "Alcarras" Berliini filmifestivali Kuldkaru võitnud Carla Simón jätkab oma uues filmis "Palverännak" suurest samas rütmis: tegevustik on väga staatiline, karakterid seisavad mõnes mõttes paigal, maailm nende ümber nihkub vaevuaimatavalt, aga nendest väikestest muutustest hakkab reaalsust tasapisi murenema. Kataloonia virsikukasvandus on nüüd vahetatud lihtsalt Hispaania maalilise ranniku vastu ning meretuul toob kaasa ka tugevama unenäolisuse, "Palverännaku" jalad ei ole tugevalt maa küljes kinni, vaid hetkiti tõustakse üsna ootamatult ka pilvede vahele.

Küll aga tahaksin, et "Palverännak" läheks mulle rohkem korda: lugu sellest, kuidas teismeline tüdruk läheb pealtnäha triviaalsel põhjusel külla oma sugulastele, kuid peab äkitselt mõtestama ümber oma kogu mineviku, liigub õiges suunas, aga kaotab tänu vormimängudele ja auklikule stsenaariumule korduvalt suuna ja mõjub otsekui kinnisilmi märklaua suunas kõmmutamisena. Aeg-ajalt lastakse tõesti märgile pihta, siin on müstilisi ning veidi kõhedaid kõrvaltegelasi ning aastaid kiivalt varjatud saladusi, mis vaikselt pragudest läbi hakkavad imbuma, ent tugevat tervikut sellest ikkagi ei moodustu.

Ehk on häda selles, et sarnaselt "Alcarrasele" jääb Simón ka nüüd liialt ilutsema: vorm on sisust üle ning õhku jäävaid niidiotsi võime me ju ise meelevaldselt kokku viia, kuid lõputult ei pea vaataja tegelikult tühjust ise täitma. Õnneks seisab seal keskel erakordselt tugev peaosatäitja Llúcia Garcia, kes stoilise rahuga jälgib, kuidas kõik see, mida ta oma vanematest arvas teadvat, puruneb tasapisi tolmuks. Kahjuks ei suuda aga tema kõike oma õlgadel kanda ja kui "Palverännak" kaldub maagilise realismi poole, löön ma viimaks käega.

Ma aiman õigeid pusletükke – head võttepaigad, mitu põnevat teemaliini, osavalt lahti räägitud üleskasvamise lugu –, kuid Carla Simón üritab lihtsama lahenduse asemel rännata mööda keerulisemaid kõrvalteid. Tulemuseks on Euroopa kino kesktase, mille peale kehitab suurem osa publikust ilmselt õlgu.

"Palverännak" linastub 10. novembril kell 19.00 Apollo Kino Plazas ja 20. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises.

"Kolm hüvastijättu"
Režissöör: Isabel Coixet

Itaalia kinol on tihtipeale raskusi kaasaja kõnetamisega. Võtame kasvõi Paolo Sorrentino: tema filmid toimuvad üldjuhul tänases päevas, aga igal teisel hetkel vajutakse ikkagi möödunud ning paremate aegade hõllandusse. Turismile on see kahtlemata kasulik, aga läbi kinolina võib vabalt uskuda, et kui muu maailm liigub edasi, siis neil on museaalina aeg seisma jäänud. See ei ole isegi otseselt etteheide, mina armastan samuti Itaaliat, ka postkaardilikku versiooni sellest, aga seda kõike arvestades võib kohati vabalt ära unustada, et seal riigis elavad ka päris inimesed päris probleemidega. Isabel Coixet' "Kolm hüvastijättu" mõjub selles kontekstis õnneks kui värske tuuleiil.

Esimene kolmandik filmist on ootamatult pretensioonitu ning ratsionaalne suhte purunemise lugu, kus põigatakse kõigist romantilise draama klišeedest osavalt mööda. Noh, kujutage näiteks ette Richard Linklateri "Enne päikesetõusu", aga pöörake see lugu pahupidi: kaks pikka aega suhtes olnud inimesed vaatavad üksteisele ausalt otsa ja tõdevad, et nüüd vist on aeg lahku minna.

Arvestades seda kleepuvmagusat armu-udu, mis selliseid teemasid filmides alati varjutavad, mõjub niivõrd kaine vaatepunkt esimesel hetkel isegi ehmatavalt. Sealt edasi avaneb aga "Kolm hüvastijättu" veidi sarnaselt sel suvel Eesti kinolevis olnud Soome komöödiale "Äkiline emotsioonide purse", kus paarisuhte lagunemise järel hakkab naine oma sisemist mina uuesti avastama. Kui Paula Korva filmis toimus see läbi seksuaalse vabameelsuse, siis "Kolm hüvastijättu" teeb üllatava, mõneti hea maitse piiril oleva vasakpöörde.

Peategelane Marta saab vähidiagnoosi ning see mitte ei löö teda pärast lahkuminekut veel enam rivist välja, vaid on hoopis katalüsaator, et elu täiel rinnal nautima hakata. Jah, ma tean, see kõlab siirupiselt nagu "Söö, palveta, armasta", kuid Coixet' oskab kuidagi ka sellest olukorrast võitjana välja tulla. Osalt ilmselt just seetõttu, et ta tajub hästi, kuidas elavad normaalsed, keskklassi inimesed Roomas oma väikeste murede ja väikeste rõõmudega. Ka kaamera ei otsi mingeid vaatamisväärsusi ja suurt plaani, vaid meie ees avavad need linnaosad, kuhu me oma lühikese tuusiku jooksul kunagi ei satu.

"Kolm hüvastijättu" ei tee suurt revolutsiooni, kuid siin ei sihitagi liiga kõrgele, võetud eesmärgiga saadakse aga veenvalt ning meeldejäävalt hakkama.

"Kolm hüvastijättu" linastub 10, novembril kell 18.15 kinos Artis, 16. novembril kell 16.00 Tartu Elektriteatris ja 21. novembril kell 20.00 Apollo Kino Plazas.