"Anemoon"
Režissöör: Ronan Day-Lewis

Ilmselt poleks keegi osanud arvata, et näitlejaametile selja keeranud Daniel Day-Lewise suudab uuesti ekraanile kiskuda mitte mõni suurlavastaja või kinolegend, vaid hoopis tema 27-aastane poeg. Jääb nüüd üle vaid loota, et see pole ühekordne sähvatus ning sellele ei järgne taas sama pikka pausi kui viimati, sest tema eelmisest rollist Paul Thomas Andersoni "Nähtamatus niidis" on möödas juba kaheksa aastat. Oht selleks on aga olemas, sest "Anemoon" on filmipressilt üsna kollektiivselt kolki saanud, minu hinnangul küll põhjendamatult.

Küll on "Anemooni" süüdistatud igavuses, küll tühisuses, küll liigses kunstilisuses, ent filmi suurim väärtus peitubki ajakajalises aeglases küpsetamises, kus vaatajat hoitakse nimme pimeduses, aga mitte kuidagi laisalt ja ükskõikselt, vaid pidevalt pinget kruttides. Tõepoolest, Ronan Day-Lewis ei suuda ehk noore lavastajana kõiki kujundeid lõpuni realiseerida ning kohati jookseb õhk lihtsalt filmist välja, kui täpselt ehitatud temposse tekib ebavajalik katkestus, ent pideva sõjafooni taustal, mis meie reaalsust täna igapäevaselt dikteerib, on lugu aastaid inimesi kummitavatest traumadest valusalt aktuaalne.

Kuigi 21. sajandi üheks parimaks näitlejaks nimetatud Daniel Day-Lewis on pärast pikka pausi endiselt tippvormis, siis "Anemooni" suurim väärtus on hoopis tema ja Sean Beani vaheline ekraanikeemia, kus sõnu otseselt vaja polegi. Vennad, kes pole üksteist aastakümneid näinud, võivad vahetada ühe pilgu ning sellest on näha kõik need küsimused, mida ei soovita küsida, ega vastused, mida ei taheta kuulda. Day-Lewis ja Bean on oma karakterid sügavalt läbi tunnetanud, siin ei ole midagi pinnapealset, vaid mõlemad mängivad hillitsetult plahvatusohtliku – kui see oksüümoron midagi ütlema peaks – energiaga.

Kui üldse, siis on "Anemooni" suurim murekoht hoopis selles, et Ronan Day-Lewis ei suuda oma lavastajadebüüdis otsi usutavalt kokku siduda ning viimane veerandtund ei kõla ülejäänud filmiga hästi kokku. Kuid arvestades, et tegu on piltlikult öeldes pereprojektiga, võinuks tulemus olla palju lahjem, praegusel kujul jääb "Anemoon" mõneks ajaks kuklasse kummitama küll.

"Anemoon" linastub 18. novembril kell 20 Apollo Kino Solarises.

"Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast"
Režissöör: Riho Västrik

Eestis tehakse suurejoonelisi ja ambitsioonikaid loodusfilme nii harva, et nende valmimine mõjub omaette suursündmusena, mida tuleks eriliselt tähistada. Seega juba pelgalt selle fakti pärast võiksime nüüd kõik kollektiivselt jalad tagumiku alt välja võtta ja Riho Västriku uue dokfilmi "Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast" just kinos ära vaadata. Aga mitte lihtsalt seetõttu, vaid tegu ongi erakordselt tugeva tööga, mis on kantud piiritust armastusest Eesti looduse vastu ning kus ei ehita end võõraste sulgedega, vaid näidatakse uhkusega kõiki neid imesid, mis meie metsades aset leiavad.

Kohati saab loodusfilmide suurimaks komistuskiviks fakt, et pannakse rõhk loojutustusele ning jäetakse seeläbi varjule kõik see loomulik asjade kulg, mis mõjuks ilmselt isegi võimsamalt. "Kriimsilmas, karuotis ja rebases" ei ole taustahäält, kes üritaks metsloomade ootamatuid omavahelisi suhteid kuidagi ratsionaliseerida, ehk isegi inimlikustada, vaid selle suure ökosüsteemi ja pideva võimumängu kohati arusaamatud ja vastuolulised dünaamikad tuleb ise lahti mõtestada. Õigemini soovitaksin kaine mõistuse täielikult kõrvale jätta ning läheneda ekraanil toimuvale intuitiivselt, lasta sel kõigel ennast lihtsalt kanda, sest just nii tuleb välja see soojus ning isegi pehme huumor, mis sinna peidetud on.

Loodan väga, et meie vaatajad pole mammuteelarvetega loodus-kassahittidega lootusetult ära hellitatud, sest nende jaoks mõjub "Kriimsilm, karuott ja rebane" ilmselt kuidagi tuhmi ja liiga pisikesena. Sulle ei hüppa vaalad näkku ega ei möirga lõvid otse kõrva, aga see ei tähenda, et huntide, mäkrade, ilveste, karude ning rebaste toimetamine ühe kotkaste söögiplatsi ümbruses jääks kuidagi nendele suurtele filmidele alla. Siin taga pole hiiglaslikku tiimi ja mingeid tehnoloogilisi imesid, aga kas seda ongi tingimata vaja? Hea loodusfilmi tuum on ikkagi suur süda ja sügav empaatia, millest siin hetkekski puudust pole.

On ka raske kujutada ette paremat koguperefilmi, sest pärast nii sütitavat vaatamist ei taha lapsed ilmselt mitte tahvelarvutit näpu vahele haarata, vaid sooviksid koos vanematega metsa minna ja näha, kas seal tõesti rändavad sellised toredad loomad ringi. Usun, et Västrik ja Valeri Štšerabatõh on püüdnud kinni hetki, mida enamik meist ise metsas kunagi ei taba, aga vähemalt unistus nendest kohtumistest võiks meid küll loodusele lähemale tuua. Minge metsa, aga enne korraks kinno ka!

"Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast" linastub 18. novembril kell 20.15 Apollo Kino Plazas.

"Sisu. Teekond kättemaksuni"
Režissöör: Jalmari Helander

Renny Harlin ees ja nüüd Jalmari Helander järel, soomlastel on ikka eriline oskus oma veidra action-käekirjaga jalg Hollywoodi ukse vahele saada. Ei saa muidugi öelda, et mõne aasta taguse üllatushiti "Sisu" järg oleks Helanderi esimene õnnestumine, ta tegi juba üle kümne aasta tagasi filmi "Suur mäng", kus peaosas Samuel L. Jackson, kuid praegune näide on vähemalt meie jaoks palju põnevam: projekti taga seisab suurstuudio Sony, pea kogu film on aga üles võetud Eestis. Tore, et põhjanaabrid oma õnnestumistest killukese ka meile kingivad.

"Sisu. Teekond kättemaksuni" on mingis mõttes ideaalne järg, kuna võtab kogu selle potentsiaali, mis esimesel ning tõenäoliselt palju piiratuma eelarvega filmil oli, ja vajutab nüüd lihtsalt häbitult gaasi põhja. Meeletust sisukusest ei saanud rääkida eelmisel korral ega ka nüüd, skemaatilises plaanis on filmid isegi identsed, lihtsalt kui eelmisel korral peksis, veristas, tappis ja lasi Soome Rambo õhku natse, siis nüüd laseb ta hakklihamasinast läbi kümnete viisi punaarmee sõdureid. Keda, kusjuures, mängivad enamasti eestlased, seega soovitan võtta seansile stopper kaasa ja vaadata, milline eesti näitleja püsib kõige kauem elus. Ma arvan, et see võib olla umbes kaks minutit, mitte rohkem.

Suurim erinevus võrreldes avafilmiga on aga selles, et kui "Sisu" oli üsna toores ning huumorile vaatamata ikkagi juurtega tugevalt žanrikinos, siis "Sisu. Teekond kättemaksuni" on oma hüpervägivallaga ootamatult... multikalik. Osad sketšid oleks nagu otse "Looney Toonesist" üle võetud, et see kõik mõjub palju kergemalt-õhulisemalt, isegi juhul, kui sõnatu peakangelane tilgub verest. Ehk siis skaala on siin suurem – saab näha ka paari ootamatult suurejoonelist plahvatust –, kuid tänu Hollywoodi stuudiole on mingist põhjamaisest teravusest ka loobutud. Ühelt poolt laiendab see publikupotentsiaali, kuid identiteeti on filmis kahtlemata vähem.

Aga ehk peamegi vaatama neid kaht "Sisu" filmi kui käesoojendust, sest hiljuti avaldati, et Helander lavastab järgmise "Rambo" filmi. Aga kes teine saakski seda praegusel hetkel teha? Tugev vundament on tal igatahes all, seega jääme huviga ootama. Seniks aga hoiame pöialt, et "Sisu" järjel läheks hästi mitte ainult Eestis, vaid ka globaalses kinolevis.

"Sisu. Teekond kättemaksuni" linastub 18. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises, 19. novembril kell 18.30 Apollo Kino Solarises ja 20. novembril kell 18.15 Apollo Kino Solarises.