Eestil on vedanud, kuna 30 aastat oleme suutnud hoida ja toetada me endi rahvusvahelist A-klassi filmifestivali PÖFF-i. Festivali kava küpseb iga aastaga ja igal aastal on keeruline teha valikut, milliseid filme enda jaoks välja noppida.

Võib-olla teeb kellelegi asja lihtsamaks märksõnadel põhinev AI-abiline, aga kogu oma statistilise haarde juures võib ka tehisaru eksida. Igal juhul on oma silm kuningas ja soovitustes võib pettuda ka siis, kui neid annab keegi teine. PÖFF-i kava mitmekesisuse juures tuleb eelkõige ehk lähtuda enda intuitsioonist. 

Juubelifestivalil on igati õigustatud tagasivaatekavad. Seekord on neid kaks "Vana kuld" ja "PÖFF tähistab".

Aki Kaurismäki "Põgenevad pilved" (1996) tähistab esimest PÖFF-i ja kannab ka kõiki Kaurismäe filmide tunnuseid -  lihtsate inimeste lihtsast elust, traagika läbi koomika, pelkistettyä todellisuutta (lihtsustatud tegelikkus) nagu laulis Pelle Miljoona. 

"Vana kuld" kavas leiab ka selliseid harva kinos näidatavaid filme nagu Peeter Urbla "Ma pole turist, ma elan siin" (1988), Mark Soosaare ainukeseks täispikaks mängufilmiks jäänud "Jõulud Vigalas" (1980) ja Luchino Visconti Saksa triloogia, mida pole enne Eestis näidatud.

Festivalide paremikust leiab Marine Atlani debüüdi "Gradiva", mis on traagiline lugu ühe prantsuse gümnaasiumi lõpuklassi ekskursioonist Pompeisse, ridamisi noori andekaid näitlejaid, kuid meeldejäävaks kujuneb hoopis kõrvalosa, Antonia Boresi õpetajana, kes täiskasvanuks saavate laste eest vastutama peab. Atlan suunabki oma fookuse mitmele tegelasele ja tegevusliinile, hoides toimuvat siiski raamides.

Grant Gee "Kõigile meeldib Bill Evans" on autobiograafiline sissevaade USA jazzilegendi Bill Evansi raskeimasse eluetappi, mida iseloomustasid valusad kaotused ja samas ka albumid, mis on jäädvustunud jazziklassikasse. Üsna toakeskse (New Yorgis toimuv film on üles võetud Briti stuudios) draama päästabki muusika, juhatades vaataja Bill Evansi loomingu juurde.

Martin McDonaghi  "Metsik hobu üheksa" John Malkovichiga on vaieldamatu hitt, mis tuleb hiljem ka kinodesse, seega selle filmi pärast eriti muretsema ei pea. Malkovichi mäng ja McDonaghi dialoogid teevad LKA agentidest rääkiva loo piisavalt nauditavaks, et seda ka mitu korda vaadata.

Florian Zelleri "Punker" võimaldab omakorda elada kaasa kahe näitlejalegendi mängule - Javier Bardem ja Penelope Cruz kehastavad filmis abielupaari, kelle suhe pannakse proovile väljastpoolt sisse tungivate tegurite poolt. Teatrikogemusega Zeller ehitab loo üles väga täpselt, kuid takerdub pöördepunkti. Kui ka Zelleri plaanitud pöörded tunduvad ebausutavad, siis Bardemi ja Cruzi mäng on klass omaette. 

Dokumentaalfilmide paremikust leiab Anna Fitchi ja Banker White'i mängulise dokumentaali "Armastus on mässumeelne lind". Autor pühendab filmi ja selles loodud maailma oma kauaaegsele sõbrale, Šveitsi kollaažikunstnikule Yolanda Sheale. Lahkunud sõbra mälestust hoiab Anna elus väikese koopiaga Yolanda majast, kus toimetavad nukud ja putukad. Fitch kasutab geniaalselt animatsiooni ja kollaaži ainulaadse hommage'i loomiseks. 

Võistluskavade juures on põnev, kuidas läheb Janno Jürgensil, kes on põhivõistluses oma teise täispika mängufilmiga "Mind ei ole sinuta", kus Eva Koldits ja Mari Abel teevad meeldejäävad rollid traagilisse olukorda sattunud õdedena. Debüütfilmide võistluskavas on väga arvestatav konkurent teistele Leedu režissöör Danielius Minkevicius filmiga "Kaduvik", selles on "Pikkade paberite" filmilikku võlu, aga sisu on siin hoopis tõsisem. Kriitikute valitud võistluskavas on aga Eeva Mägi uus film "Mo Amor", mis võib saada üheks kodumaiste filmisõprade lemmikutest, kui ta levisse jõuab.