"Toomas Leius. Elu joonel" on Kalmeti esimene film, vähemalt esimene, mis välja tuleb. "Filmimaailmas on nii, et projektid võivad alata ühtepidi ja teistpidi välja tulla. Tegelikult hakkasime veel varem tegema ühte teist dokumentaali, mis on veel tegemises," märkis Kalmet.

Filmi produtsent Urmo Soonvaldi sõnul oli ideel isasid ja emasid mitu. "Olime PÖFF-i järel 2024. aastal Coca-Cola Plaza fuajees, lobisesime kellegagi ja siis tuli Henrik meie juurde mõttega teha dokk Toomas Leiusest. Me olime ise sellele juba mõelnud, püüdnud kaks aastat varem seda ka teha," meenutas Soonvald, kelle juhitud Delfi on tootnud juba mitmeid dokumentaalfilme.

"Kuna Henrik ise on spordisõber, ülilaia ühiskondliku pilguga, hea tunnetusega ja avaldas ka ise soovi, tal oli see mõte olemas, siis tee selleni, et Henrikust sai režissöör oli hästi kiire. Mind intrigeeris see ka, mismoodi Henrik on varem ühiskonda, põlvkondi ja kriitilisi teemasid kajastanud, ükskõik, kus," lisas Soonvald, kelle sõnul on filmitegijatel kohustus rääkida märgilistest tegelastest ajaloost.

Kalmeti sõnul on filmi suur avastus ja rõõm inspireerivad kokkupuuted paljude küpses vanustega inimestega. "On olnud väga inspireeriv näha, millises vaimses vormis on inimesed. Kuidas räägivad, milline vitaalsus. Inimesed on üle 80-aastased, mõistus on selge, räägivad teemadel, mäletavad, loovad seoseid," sõnas Kalmet, kes sai filmis osalema ka Leiuse eksabikaasa Anneliis-Mall Leiuse.

"Ta on tõeline proua. Natukene kuskilt teisest ajast: kui läksime Kadriorgu külla, siis ta küsis kõigepealt, et kas me tahame šampanjat, võib-olla enne intervjuud väike maasikas. Ütlesime, et teeme ära," rääkis Kalmet endisest võimlemistreenerist, kes lahkus meie seast tänavu aasta augustis. 20. detsembril oleks ta tähistanud 90. sünnipäeva.

Toomas Leiuse elukäik on polariseeriv. Ühelt poolt on ta Eesti üks edukaimaid meestennisiste, teiselt varjutab ta saavutusi oma teise abikaasa Ene Leiuse julm mõrv 1974. aastal.

"Toomase Leiuse surma järel tekkis avalik poleemika. Kuidas üldse sellele teemale vaadata: kas seda peaks kajastama, kus seda spordiuudistes kajastada, mingisuguses teises rubriigis, või vaikime üldse maha. Mulle tundus see hästi huvitav küsimus. Ka filmi koha pealt võib tekkida küsimus, et miks seda üldse temast teha," tõdes Kalmet.

"Minu meelest on seal väga palju huvitavaid teemasid, mis puudutavad meie ühiskonda laiemalt. Spordivaldkonnas kitsamalt: kuidas läheneda inimestele, kelle elu pole olnud päris mustvalge. Mis koht on üldse ühiskonnas inimestel, kes on küll hirmsa kuriteo toime pannud, aga karistus nagu oleks kantud. Kas on kantud? Ei ole kantud? Kui projekti sai sukeldutud, sai näha palju üht või teist. Kui inimene oli otsustanud, et ta on tennisekangelane, siis tema jaoks seda teist poolt ei tohtinudki eksisteerida," märkis Kalmet.

"Nii ei olegi võimalik sellest midagi õppida või teada saada. Me ei saa siit edasi liikuda ega neid lünki täita. On võimalik jutustada lugusid niimoodi, et ei pea ette ära otsustama, kas tegelane on positiivne või negatiivne. Leiuse lool läbi ajastute ja selles, kuhu see välja jõudis, on palju ühiskondlikku kaalu. Need teemad kerkivad nii või naa üles. Loome valdkonnas täpselt samamoodi: kas me saame eraldada loomingut sellest kui halb või hea selle loonu on. Need debatid ei lõppe kunagi, iga inimese puhul räägime neist uuesti."

"Aga kõige olulisem on see, et me räägiksime neid lugusid. Filmi tegemise käigus ka päris mitmed inimesed loobusid rääkimast. Oli inimesi, kes väitsid, et nad ei mäleta enam mitte midagi. Palju nooremad, kui mõned 90-aastased, kes rääkisid. Oli ka neid inimesi, kes ütlesid, et kogu tenniseringkond on selle filmi vastu ja jätsid sellepärast tulemata," lisas Kalmet.

Režissöör tõi välja, et raamatus "Eesti tennis 100" on tumedamad peatükid kinni kaetud. "Ühe peatüki lõpus on kirjas, et "siis juhtus see, mida paljud lugejad niikuinii teavad, et juhtus". Või "üks tennisist läks meile eraelulistel põhjustel kaduma". Kuulasin ka ühte pikka kahetunnist Kuku raadio intervjuud Toomas Leiusega, kus seda teemat mainiti ühes kohas. Paluti Toomasel rääkida, kuidas teda on mõjutanud vanglakaristus, mille sa "ühe asja" eest said. See oli kõik," nentis ta.

"Mitte et ainult seda teemat tuleks surkida, aga seda tuleks tasakaalustada," lisas Kalmet. Ka produtsent Soonvaldi sõnul on üheks filmi raskuskeskmeks ühiskonda naasmine. "Filmis tuleb ka välja, et Eesti Tennise Liit, kui Leius vanglast vabanes ja tahtis ellu tagasi tulla, oli vastu sellele. Et Toomase ei saaks tennise-ellu naasta," ütles Soonvald, kelle sõnul ei soovinud lähedased seda dokfilmi üldse teha.

Leiust lahutusega ähvardanud Ene kägistamise eest määrati Toomas Leiusele kaheksa-aastane vanglakaristus, millest ära istuda tuli ainult viis.

"Leiuse naasmine ühiskonda oligi väga keeruline. Ta istus ära vangis, siis oli aasta Usbekistanis, aastaid Gruusias ja Eestis võeti ta lõpuks justkui vastu: kommenteeris tennist, oli treener, toetas tippmängijaid. Mul on raske näppu mõõdikule panne, aga mul on tunne, et ka tenniseringkonnad, või mingi osa neist, vaatas Leiusele lõpuni välja külg-ees-pilguga. See pilk oli teistsugune. Mingis osas sarnane sellega, kui keegi näeb Veerpalu või Maed Otepää Selveris," lisas ta.

Kalmeti sõnul loodab osa inimesi, et aja möödudes negatiivsem pool ununeb. "Ütlesin ka tenniseringkonnainimestele, kes muretsesid, et film hakkab kellegi nime määrima, et neil on huvitav arusaam unustamisest. Arvate, et kui me ei räägi või unustame, siis sellega kaob ainult negatiivne. Sellega kaob tegelikult kõik. Kaovad mõlemad pooled," märkis Kalmet.