Tõnu Karjatse PÖFF-i soovitused: "Kus mu poeg on?", "Nino Rota" jt

Seekordsetesse PÖFF-i soovitustesse mahtusid teiste seas "Kus mu poeg on?", "Nino Rota" ning "Teismeliste seks ja surm Miasma laagris". Aga ka hoiatus Andrea Pallaoro "Kõlakambri" eest.
Pimedate Ööde Filmifestivali 2026 on jäänud vaid mõned päevad, siis muutuvad ööd veelgi pimedamaks. Reedesse, 20. novembrisse mahub Kasahstani lubava noore talendi Dias Bertise teine täispikk mängufilm "Kus mu poeg on?".
Bertis võidab vaataja enda poole juba filmi alguses, portreteerides tütre pulmapeoks valmistuvat perekonda. Tekkida ähvardavat kaost püüab ohjes hoida võimukas pereema Gulnaz (Danagul Temirsultanova), kes jõuab kantseldada laisavõitu meest, pulmakleiti valivat tütart ning kaht poega, kellest vanem sehkendab kahtlase seltskonnaga, ja noorem, Meirim, võtab vingus näoga vastu kohustuse mängida pulmapeol traditsioonilist keelpilli.
Dias Bertis häälestab toimuva komöödia ja tragöödia vahepeale, hakates seda tasakaalu tasapisi mõjutama, nii et vaataja leiab end ühtäkki pöördumatute sündmuste keskel, imestades koos tegelastega, miks ja kuidas võis see juhtuda. Bertis kasutab meisterlikult kinematograafilisi võtteid, väikseid kõnekaid sümboleid, andmaks edasi loo ettearvamatuid pöördeid. Gulnazi tragöödia on lugu vanemlikust vastutusest ja võimust, sellest, mida tähendab üldse perekond. Temirsultanova teeb pereema Gulnazina meeldejääva rolli, andes edasi emotsioone üpris laial skaalal.

Dokumentaalfilmide paremikus linastuv elulooline dokumentaalportree helilooja Nino Rotast kestab peaaegu kaks tundi, kuid jääb oma tagasihoidlikus traditsioonilisuses kuivaks. Walter Fasano suhtub oma portreteeritavasse kahtlemata aupaklikkusega ning tal on ka autorina õigus teha oma valikuid, mida filmi panna ja kuidas seda kokku lõigata, kuid näiteks ühte fotosse korduv sissesuumimine ei mõju pildiliselt just väga köitvalt. "Nino Rota" annab küll juurde teadmist legendaarse helilooja elulooliste faktide kohta, nagu näiteks 11-aastaselt kirjutatud oratoorium, ooperid, muusika Franco Zeffirelli filmile "Romeo ja Julia", kuid see haare jääb auklikuks.
Kogupilt peab siiski eelnevalt olemas olema ja neile, kellele see võiks olla esimene kokkupuude heliloojaga, ei tule kuidagi kasuks ekraani täitvad heietavad pead ja režissööri sekkuvad küsimused kaadri tagant. Ehk siis kõik see, mida näiteks Taavi Arus PÖFF-il esilinastunud portreedokumentaalis Jüri Järvetist "Iga toll on kuningas" oskas vältida.

Festivalide paremikus linastuv Andrea Pallaoro "Kõlakamber" oli Veneetsia filmifestivalil kahjuks üks neist filmidest, mille lõppu siinkirjutaja ei suutnudki ära oodata. Tegemist on Bernardo Bertolucci viimase stsenaariumiga, mis valmis koos veel kahe stsenaristiga, kuid midagi on selles läinud nihu juba algusest peale. Tegelaskujude usutavus jätab soovida, nende tegevus on aga veelgi klišeelikum. Kui soovite vesilahjat romantikat, mida püütakse kangestada liisunud kireviinaga, siis palun.
Laupäev, 21. november, pakub veel kord võimalust vaadata USA lavastaja Jane Schoenbruni tänavust meistritööd "Teismeliste seks ja surm Miasma laagris". Filmifriigist režissöör loob meie reaalsusega hõlpsasti suhestutava meta-maailma oma kultusfilmide ja näitlejalegendidega, ning hakkab selles toimetama. Schoenbrun avaldab stiilipuhta, sooja südamega tehtud slasher'i kaudu armastust kino ja filmikunsti vastu.
Seda kiindumust on tajuda ja võimalik mõista isegi siis, kui see žanr ise ei kuulu just lemmikute hulka. Schoenbrun keerab vaataja ümber sõrme, nii et vaataja ei pruugi sellest arugi saada. Kinost väljudes võis märgata ka neid, kes telefonist otsisid teavet filmis viidatud filmide kohta. Lõpuks see ongi see ülemaailmne võrgustik, millele saab toetuda siis, kui maailm nagu me seda oleme tundnud kipub rabedaks muutuma.

Tartus linastub laupäeval ka Janno Jürgensi uus mängufilm "Mind ei ole sinuta". See on Jürgensi teine täispikk mängufilm pärast "Raini" (2020). Taas kord tugeva dramaturgiaga teos, peaosades Mari Abel, Eva Koldits ja Andres Mähar. "Mind ei ole sinuta" traagilistel põhjustel kujuneva armukolmnurga kaudu peresidemete vastupidavust, truuduse, aususe ja eneseohverduse teemat. Need on suured ja rasked emotsionaalsed klotsid, millega Jürgens tegeleb, tugevad rollid teevad sealjuures kõik kolm näitlejat, Erik Põllumaa operaatoritöö lisab kammerlikku seisundidraamasse vajaliku õhustiku.
Udused rõsked rabamaastikud ja metsahämarus toonitavad põhjamaist raskemeelsust, milles toimetavad introvertsed inimesed püüavad üle saada neid tabanud traagikast ja isiklikest kompleksidest. Jürgens jätab võibolla liigagi palju vaataja enda arvata ja ette kujutada, kuid traagilise armukolmnurga dramaatika tuleb veenvalt esile, olles ka lavastaja küpsusastme tõenduseks.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor





















