Vaataja- ja kriitikusõbralikud arthouse hitid "Must kuul" ning "Metsik hobu üheksa" on edukad ka Tallinnas, piletite arv nende filmide seanssidele väheneb tuulekiirusel ja sotsiaalmeedia on kiidusõnu täis. Mõlemad filmid on ka kiitust väärt. "Mustas kuulis" toovad Javier Ambrossi ja Javier Calvo kinematograafiliselt veetlevas vormis vaatajani loo õigusest enesemääramisele ja armastusele, mis pannakse rasketel aegadel proovile.

"Must kuul" põimib osavalt kolm lugu, kolm narratiivset tasandit, millest üks on kujutluslik, teised ühendavad mineviku tänapäevaga, ühiseks nimetajaks Federico Garcia Lorca kadunud näidend "Must kuul". Ajastud ja lootasandid vahetuvad piltlikult öeldes ühe lause sees, kuid ei aja segadusse, nostalgilist esteetikat võimendavad ümardatud ekraaninurgad.

Martin Mc Donaghi "Metsik hobu üheksa" on samuti ajaloolise taustaga ja viib 1970. aastate alguse Tšiilisse, John Malkovich ja Chris Rockwell mängivad kaht USA luureagenti, kes enne Tšiili riigipööret peatuvad Lihavõttesaarel. Malkovich teeb siin ülimalt nauditava osatäitmise salateenistustest lahkuva sarkastilise agendina, kellest nii lihtsalt vabaneda ei ole võimalik. McDonaghi must komöödia suunab oma noole varjatult autoritaarsete valitsuste vastu, kes on arvanud heaks otsustada teiste riikide ja rahvaste saatuse üle.

Cannes'is parima debüüdi ja ka filmiajakirjanike ühingu FIPRESCI auhinnaga Rwanda film "Ben'Imana" on siinses reas kõige dokumentaalsem ja võib popimate filmide varju jääda. Marie-Clémentine Dusabejambo taaslavastab 2012. aasta rahvatribunali Rwandas, kus vastastikku on tutside ja hutude lesed. Pärast tapatalguid tuleb neil ühes kogukonnas edasi elada, vägivallaspiraalist tekkinud probleemid tuleb aga selgeks rääkida, et nad painama ei jääks.

Kohtuloo kõrvale ehitub lepitaja Vénéranda tütre Tina ootamatu rasestumise lugu, kus isa on vaenuliku hõimu liige. See liin peaks režissööri visiooni kohaselt katkestama lõputuna näiva kättemaksuahela ja andma lootust tulevikule. "Ben'Imana" kannab endas kõigi samasuguste vihamudelite valemit, millel on kalduvus kesta põlvest põlve aeg ajalt taas vägivaldselt lahvatades.

USA režissööri Beth de Araujo "Josephine" tegeleb samuti traumaga – kaheksa aastane tüdruk näeb pealt seksuaalrünnakut ja tema tunnistusest oleneb, kas kurjategija saab oma karistuse. Beth de Araujo käsitleb tundlikku teemat delikaatselt nii lapse kui ka täiskasvanu vaatest. Araujo annab edasi sellise üleelamisega kaasnevat õudust ja hirmu, kasutades filmis mitmesuguseid žanriregistreid. 

Põhja-Makedoonia päritolu noor režissöör Kosara Mitic on PÖFF-il esindatud oma debüüdiga "17", mille maailma esilinastus toimus Berliini filmifestivalil talendiprogrammis. Tegevus toimub gümnasistide lõpuekskursioonil, kuid erinevalt Marine Atlani "Gradivast" (2026), mis samuti PÖFF-il linastumas, on Balkani noored lärmakamad ja Mitici filmikeel oma dokumentaalsusetaotluses karmim.

"17" fookuses on filmikunstis armastatud eagrupp – murdeiga täiskasvanuks saamise künnisel. Sellised teismeliseeast välja kasvavad noored paigutuvad halli alasse, kus veel võivad mängida lapseks olemise vabaduse ja täiskasvanute maailma rangete reeglitega, vedades sealjuures ninapidi nii oma järelevaatajaid, kontrollijaid, kui ka iseennast. PÖFF näitab filmi 16 + vanusepiiranguga, samas on need probleemid õhus juba veidi varasemas eas.

Maria Bäcki "Uus uljas armastus" on Locarnos auhinnatud romantiline draama truudusest ja truudusetusest, õigusest armastada ja ebaõiglusest, mis kaasneb petmisega. 16 aastat abielus olnud Kate armub juhuse tahtel teise mehesse ja jääb laspeootele. Bäck lahendab väljapääsmatuna näiva armukolmnurga kavala võttega, andes saatusekaardid vaatajale. Emotsionaalselt küps stsenaarium, vaimukad vahestseenid ja montaaž, ning muidugi head näitlejad tõstavad film pelgast meelelahutusest kõrgemale.