PÖFF-i päevik | Janno Jürgensi "Mind ei ole sinuta" on kui tugeva autorifilmi mõttekaart

Huvitaval kombel on Pimedate Ööde filmifestivalil esilinastunud kaks kodumaist mängufilmi samaaegselt sarnased ja üksteise vastandid: kui Eeva Mägi "Mo Amor" võlus just oma piiritu vabadusega, siis Jürgensi "Mind ei ole sinuta" on pigem vabaduse illusioon, tehniliselt tugev eksperiment, mis kaotab poolel teel oma suuna.
"Mind ei ole sinuta"
Režissöör: Janno Jürgens
Hakkasin värske linaloo valguses meenutama, et oot-oot, millal me viimati Janno Jürgensi täispikka filmi näha saime, aga siis mõistsin: tema kriipiv peredraama "Rain" tuli välja esimesel koroonasügisel, kus inimestel oli pead kõiksugu muid mõtteid täis ja paljud ilmselt pelgasid toona veel koos teiste inimestega kinosaali ronida. Ulme aeg ikka! Õnneks teeb ta nüüd selle eelmise filmi keeruka stardi mitmekordselt tasa, sest "Mind ei ole sinuta" on üle paari aasta esimene kodumaine teos, mis jõuab PÖFF-i põhivõistlusprogrammi.
Raske on isegi öelda, milliseid garantiisid see meie novembrikuise filmipeo esinduskavasse kuulumine annab, kuid üks fakt on kindel: nendeks paariks nädalaks ei aseta me Jürgensi uut tööd mitte kodumaisesse konteksti, vaid vaatame osana tihedast rahvusvahelisest võidujooksust. Vähemalt tehniliselt ja visuaalselt saab "Mind ei ole sinuta" tempo hoidmise ja konkurentsis püsimisega hästi hakkama, kui me räägime audiovisuaalsest meediumist, mida film esindab, siis antud juhul on vähem audiot ja rohkem visuaali, iga üleliigne sõna on välja jäetud ning antud ruumi seostele ja kujunditele, mis markeerivad kõike seda, mida võiks edasi anda ka dialoogiga.

Lähenemisnurk iseenesest on sümpaatne, eriti Eesti filmi viimase aja olukorda arvestades, kus saalisistujat peetakse lootusetuks põmmpeaks ning iga ilmselgemgi detail nämmutatakse korduvalt üle ning ühtki otsa ei lasta vaatajal endal kokku põimida. Jürgens aga on oma meetodiga teinud ikkagi osalt ka enda filmile karuteene: see keeruline armu- ja inimsuhete rägastik, mida ta siis kord lahti põimida, kord veel enam sassi ajada proovib, jääb ilusate-tähenduslike detailplaanide ja otsekui natüürmordina paika seatud kaadrite tõttu dekoratiivseks. Otsekui mõttekaart või professionaalselt teostatud loojoonis, kuid orgaanilist käiku film kätte ei saagi.
See aga ei tähenda, et sinna labürinti poleks huvitav ära eksida, parimatel hetkedel, kui ka Maarja Nuudi kummituslik heliriba lõikab viimsedki reaalsuse niidid puruks, loob "Mind ei ole sinuta" ikkagi kõheda ja veenva illusiooni. Ja Andres Mähar! Ma ei tea, mis putru ta hommikuti sööb, aga sel aastal on ta jõudnud vaat et igasse uude Eesti filmi ja läheb iga rolliga aina paremaks. Taevas on piiriks, saame näha, kuhu ta välja jõuab.
"Mind ei ole sinuta" linastub 19. novembril kell 20.30 kinos Artis ja 21. novembril kell 18.30 Tartu Elektriteatris.
"Josephine"
Režissöör: Beth de Araújo
Võimalik, et asi on ka lihtsalt minu tehtud filmivalikutes, kuid vägisi hakkab tunduma, et selle aasta märkimisväärsemate linatööde ühendavaks motiiviks on seksuaalne ärakasutamine ning selle laastav mõju kõigis eri tumetoonides. Põhja-Makedoonia režissööri Kosara Mitici "17", mis pälvis ka Euroopa filmiauhindade nominatsiooni, on erakordselt traumeeriv lugu sellest, kuidas teismeline tüdruk satub klassireisile koos oma vägistajatega, samuti Berliini filmifestivalil terve rea auhindu võitnud "Kurvad tüdrukud" näitab, et kõige keerulisemates olukordades ei pruugi isegi esialgu aru saada, kas tegu oli vägistamisega või mitte. Beth de Araújo Sundance'i peapreemia pälvinud "Josephine" teeb aga eriti julge sammu ja jutustab lugu ühest pealt nähtud vägistamisest ja selle järelmõjudest läbi 8-aastase lapse silmade.
Ei tasu hakata arvama, et see on mingi Sean Bakeri "Florida projekti" laadne värvikirev mängu-reaalsus, vaid "Josephine'i" ekraanimaailm on läbinisti tume ja täis tröösti, kus pidevalt on konfliktis nimitegelaseks oleva noore tüdruku ja tema vanemate, politseiuurijate, psühholoogide ja advokaadite kaine ja ratsionaalne perspektiiv. Pealtnäha on nad kõik lapse jaoks olemas, üritavad teda sellest traumeerivast kogemusest läbi aidata, aga ehk on see kõik vastikult omakasupüüdlik? Seejuures kannavad filmi lõputud paradoksid, sest tüdruk on juhtumi ainus tunnistaja. Kuidas siis säästa last, aga samas tagada see, et vägistaja saaks oma karistuse?

Nagu juba kaks varem mainitud linalugu, on ka siin võtmeks vaataja taluvuspiiride kompamine, "Josephine" on erakordselt ebamugav vaatamine, mis sunnib meid seisma silmitsi üha uute moraalsete dilemmadega, mille käigus valgustatakse läbi ka Ameerika õigussüsteemi vastuolud ja kitsaskohad. Seda kõike kannab aga väga õrn ja empaatiline stsenaarium ja mitu üllatavalt tugevat näitlejatööd, eriti särab Channing Tatum, kelle karakteri peale tahaks ühel hetkel karjuda ja järgmine moment lihtsalt kalli teha. See on suure südamega lugu, mis suudab ka meil oma väärtushinnangud ja põhimõtteid üle vaatama, kohati läheb käsi vägisi rusikasse, aga siis peamegi küsima: kas oskaksime ise seda olukorda kuidagi teisiti lahendada?
"Josephine" linastub 19. novembril kell 19.30 Apollo Kino Taskus.





















