"Jüri Järvet: iga toll kuningas"
Režissöör: Taavi Arus

Küünik minus tahtis kohe küsida: miks on meil vaja teha Jüri Järvetist arhiividokumentaal praegu, enam kui 30 aastat pärast tema surma? Ehk oligi sellise õrna skepsise pinnalt hea filmile läheneda, sest seda suurem oli üllatus. Režissöör Taavi Arus ja stsenarist Marta Pulk on praegu meisterdirigentidena suutnud selle materjali kõlama panna, õmmeldes Järveti teatri- ja filmirollidest, perearhiivist ning tehisaru abil helindatud Järveti kõnedest ja mälestustest kokku lapiteki, mis samaaegselt nii naerab kui ka nutab. Võrdlus teatrimaskiga võib tunduda praegu klišeede klišee ja vaevalt tegijad nii ilmselget motiivi taga ajasid, pigem on siin tehtud sellist montaažimaagiat, mis annab üksikutele pilkudele või fraasidele tohutu kaalu. 

Aga tehisaru, küsite? Järjekordne küünik minus tahtis sellegi peale torisema hakata, kuid Arus ja Pulk ei ürita selle abil lihtsamat teed minna, vaid tõestavad, kuidas tehnoloogia areng annab võimaluse taaselustada materjali, mis veel mõni aeg tagasi jäänuks ehk kuskile sahtlisse tolmu koguma. Pole mingit õõvaoru tunnet, vaid piir päris-Jüri ja tehis-Jüri vahel kaotab peagi igasuguse tähenduse, lõigud intervjuudest on nii osavalt AI-tööriistade abil kirjadega elama pandud, et ma siiralt hakkan uskuma, kuidas Järvet ise istuski mõned kuud tagasi stuudios ja luges seda kõike sisse. Ei ole mingit robot-maneerlikkust, vaid emotsioon on siiras ja lõikav, mõte tabav ja täpne, midagi ei lähe nullide ja ühtede reas kaduma. 

Võimalik on muidugi seegi, et Jüri Järvet ise tegigi autorite töö lihtsaks. Taavi Arus ise on tunnistanud, et materjali oli arvatust vähem, kuid ehk ongi lihtsalt iga hetk, kui kaamera aastate jooksul Järveti kinni püüdis, kuidagi tähenduslik ja sügav? Kiirelt, vaid umbes aastaga valminud portreedokumentaal on mitmetahuline armastuskiri näitlejatele ja loomingule, mängu ning reaalsuse piiri otsimisele, kuid ennekõike lihtsalt dünaamiline ood ühele meie suurimale näitlejale. Ehk võikski lõpetada linnaruumi kõiksugu kangelastele monumentide püstitamise ja investeerida selle sama raha sedalaadi tuumakatesse ning aegadeülestesse dokumentaalidesse?

Kui "Jüri Järvet: iga toll kuningas" peaks nüüd lähiajal ka kinolevisse jõudma, siis väga loodan, et selle kõrvale ehitatakse ka retrospektiivkava Järveti säravamatest rollidest. Pärast nii rikastavat dokki on ilmselt enamikel vaatajatel soov mõni film uuesti (või ka esmakordselt) üle vaadata.

"Jüri Järvet: iga toll kuningas" linastub 10. novembril kell 17.30 Elektriteatris ja 12. novembril kell 18.30 Apollo Kino Plazas.

"Jõgi"
Režissöör: Joshua Giuliano

Režissöör Joshua Giuliano täispikast debüüdist kiirgab vanakooli! Ei-ei, ma ei mõtle, et see on kuidagi tüütult tolmune ja ajale jalgu jäänud, vaid eelkõige teeb "Jõgi" otsekui tänukummarduse kümnetele õuduslegendidele, kes olid enne teda. Mõni teine ehk üritaks oma eeskujusid iga hinna eest varjata, Giuliano on aga uhkusega filminohik, kes teab väga hästi, et žanrikinos on suureks valuutaks just see, kui hästi sa oskad juba olemasolevat pärandit ära kasutada, sellele enda vundamendi rajada ning sinna ise üht-teist juurde lisada. Et siis saaks tulla järgmised, kes sama mustri järgi seda õudusmosaiiki vaikselt laovad.

Vaatamise ajal tabasin end pidevalt mõttelt: oota, see on ju nagu "Texase mootorsaemõrvad"! Või äkki hoopis "Vale pööre"? Hmm, siin on muidugi natukene ka "Reede 13" mõjutusi. Ja midagi on nagu "Mägedel on silmadest" ka? Oota, misasja, nüüd on see hoopis nagu "Võõrad". Nimekirja võiks veel jätkata, kuid see lõputu mõttemäng mitte ei kisu tervikut alla, vaid annab režissöörile võimaluse meil märkamatult vaip jalge alt kiskuda ja üllatada hetkel, kui seda kõige vähem oodata oskame. Kuigi oluline osa on ka vaataja vaikselt praadimisel: meid jäetakse koos peategelastega ilma kütuseta paati loksuma, samal ajal kui jõekaldal luuravad halastamatud mõrtsukad.

Mõneti keevitab "Jõgi" kokku kaks ideed, mida näeme viimasel ajal häbematult harva üht jalga käimas: müstiline Ameerika ääremaa annab lõuendiks folk horror'i, mille raamidesse on paigutatud 70-ndate exploitation vaimuga slasher. Siin ei aeta aga niivõrd taga võimalikult eriskummalisi mooduseid, kuidas tegelasi maha murda, pigem keerab režissöör paranoianupud maksimumi ja tühipaljaste ehmatuse asemel orkesteerib ta oma kõheduse üleelusuuruseks ning surub vastamata jäetud küsimustega ka vaataja ebamugavalt nurka. 

Huvitav on ka näha, et peaosas üles astuv Jessica Rothe on sarnaselt Samara Weavingule kujunemas vähehaaval kaasaegse žanrifilmi esinäoks. Kui olete tüdinud lahjendatud peavoolu-õõvakinost, siis siit saab korraks veidi tummisema suutäie. Ja kui PÖFF-ile ei jõua, siis järgmine aasta ka Eesti kinodes.

"Jõgi" linastub 10. novembril kell 21.30 Apollo Kino Solarises ja 21. novembril kell 21.30 Apollo Kino Plazas.

"Uka-uka"
Režissöör: Henri Veermäe

Mulle tundub, et maailmas on veel grammike lootust. Kõik kohad on täis rõvedaid AI-reklaame ja odavalt ühe klikiga toodetud ühetaolised okse-raamatukujundusi, aga siis otsustavad Eestis noored filmitegijad võtta ette täiesti lootusetult anakronistliku formaadi ja hakata oma väikeses stuudios ise… nukufilme tootma. Ja mitte niisama suvaliselt põlve otsas katsetama, vaid tänu varasemale kogemusele läksid nad kohe täispanga peale välja ja tabasid oma esimese suurema tööga "Uka-uka" kohe kümnesse. Kuidas teisiti seletada jõudmist Annecy'i filmifestivali kavva?!

Henri Veermäe lavastajadebüüt ei ole mitte ainult oluline sündmus Eesti animamaastikul, vaid tegu on kahtlemata ühe märkimisväärse näitega kodumaisest filmiaastast. Kümne minutiga öeldakse siin rohkem kui mõnigi teine suudab oma suurele lõuendile laiali venitatud täispikaga. Lapsepõlve mälupiltidest kantud lugu leiab väga täpse tasakaalu suvevaheaja sinisilmse muretuse ning täiskasvanute maailma saladuste ahvatleva tumeduse vahel: kaheksa-aastase poisi esimene kokkupuude surmaga on lahti räägitud sügava empaatia ja tabava absurdihuumoriga.

Ükski sekund siin filmis ei ole üleliigne, kõik on milligrammi täpsusega doseeritud ja rütmistatud, vijnettidena on sinna doseeritud ka väikesed märke, mis panevad praegu kahekümnendate lõpus või kolmekümnendate alguses olevatel inimestel korraks kuklakarvad liikuma. Runescape, ajee! Veermäe julgeb mängida registri eri otstes, kaldudes ühel hetkel õudusfilmi suunas, et ootamatult jõuda anekdootliku puändini. See aga ei kisu mitte filmi lõhki, vaid moodustabki täisverelise ning nii visuaalselt kui ka loojutustuslikult omanäolise terviku. 

Õnneks ei pea muretsema, et PÖFF jääb viimaseks korraks, kui "Uka-ukat" suurel ekraanil näha saab, sest veel selle aasta lõpus jõuab kümneminutiline nukufilm ka laiemasse kinolevisse kassetil "Ajasööjad".

"Uka-uka" linastub PÖFF Shorts rahvusliku võistlusprogrammi kassetis 10. novembril kell 20.15 kinos Artis ja 15. novembril kell 15 Apollo Kino Plazas.