"Täiuslikud"
Režissöör: Laura Liventaal

Mulle on alati tundunud, et balletimaailmast on võimalik teha ainult kahesuguseid filme, või siis parimal juhul neid mündi vastaskülgi aeg-ajalt omavahel kombineerida: ühtpidi siis sära ja graatsia, inimvõimete piiridel kõndiv ebamaine ilu, teisalt aga higi, veri ning pisarad, ohverdused ning ennastsalgavad pingutused. Ehk on asi selles, et režissöör Laura Liventaali huvitab rohkem vaimne tervis kui ballett kui selline, aga huvitaval kombel ei lange ta kumbagi äärmusesse, vaid suudab leida üles hoopis mingi sügava inimliku tasandi.

Esiteks on muidugi suur rõõm, et Eesti dokimaastikule on tulemas uusi huvitavaid tegijaid ning et PÖFF annab nende täispikkadele debüütidele võimaluse suurelt särada, eriti arvestades, et sedavõrd nõudlik materjal vajab oma esimeseks sammuks väikest lisatõuget. Pooleteisttunnine mustvalge dokfilm balletist murrab ilmselt juba enne kinno jõudmist maha nii mõnegi vaataja, aga ärge andke alla: ka mina ei tunne selle klassikalise tantsumaailma vastu vähimatki huvi, aga Liventaali õhuline ja julgete visuaalsete võtetega rikastatud materjal püsib üleval pigem väljaspool seda valdkonda seisvatel tähendustel.

Millest me unistame? Mis saab siis, kui me ei suuda oma unistusi täita? Milline on ilu hind? Neid ja veel paljusid teisi küsimusi proovib Liventaal läbi valgustada. Vastusteni ta alati ei jõua, kuid ma pole ka lõpuni kindel, et see peaks olema eesmärk. Liventaal teab seejuures hästi, milline kaal võib olla mõnel tugeval kujundil, mis vajutavad mällu tugevama templi kui väsimatu dialoog, ent tuleme tagasi selle mündi eri külgede võrdluse juurde: siin on korraga nii tugevalt läbitunnetatud kunstilised lahendused kui ka sügavat psühholoogilist lähenemist karakteritele, lõpuni neid omavahel sünteesida aga ei õnnestugi. 

Teledoki esteetikast üle laetud kodumaisel filmimaastikul olen aga valmis julgete katsetuse puhul siin-seal silma kinni pigistama. Liventaali tegi oma dokumentalistikarjäärile igatahes "Täiuslikega" hea avalöögi.

"Täiuslikud" linastub 12. Novembril kell 17.30 Apollo Kino Taskus.

"Congo Boy"
Režissöör: Rafiki Fariala

Korduvalt on Pimedate Ööde filmifestivali tiim rõhutanud, et sel aastal tõid ka juba tuttavate filmimaade kõrvale terve portsu uusi riike ning üks neist on tõenäoliselt Kesk-Aafrika Vabariik, sest ka väike uurimistöö veebisügavustes ei andnud väga aimu, et samavõrd suure rahvusvahelise kaaluga täispikki mängufilme oleks seal varem tehtud. Eriti rõõmustav on seejuures, et ise noorena Kesk-Aafrikast Kongosse põgenenud režissöör Raifiki Fariala ei hakka publiku jaoks midagi lahjendama, vaid annab keerukat kohalikku geto-argielu edasi kogu mahlas.

Just Filmi kavasse kuuluv linalugu esilinastuses Cannes'i Un Certain Regard programmis ja võib vabalt kuuluda praegugi põhifestivali kavasse, sest kuigi peategelaseks on teismeline poiss, kes üritab samaaegselt üleval pidada oma perekonda, lõpetada kooli ja teha esimesi samme oma muusikukarjääris, siis ei ole see vaid eakaaslastele mõeldud üleskasvamise lugu, vaid väga sügavale puuriv vaade ühiskonda, millest me siin sadade ja tuhandade kilomeetri kaugusel suurt midagi ei tea. Näha saab kõike alates korrumpeerunud koolisüsteemist ja Aafrika muusikamogulitest kuni täiesti tavalisena mõjuva kodusõja foonini.

Seda kõike tundub palju, eksole? Fariala üritab need teemad tihedalt kokku pakkida ja kiirkorras sellest läbi tuhiseda, ent vabalt võinuks üht-teist tervikliku narratiivi nimel ohverdada. Kohati on tunne, et mõningad niidiotsad, mis vaatajale kätte antakse, ei viigi kuhugi, sest montaažilaua taga tuli teatud ohverdusi teha, õnneks aga on gaas kogu aeg põhjas ning ka keerukatele teemadele vaatamata kannab kõike nooruslik, ehk kohati isegi naiivselt elujaatav energia. Head Aafrika kino tahaks alati rohkem näha, suur rõõm, et seda ikkagi näpuotsaga PÖFF-ile jagunud on. 

"Congo Boy" linastub 9. Novembril kell 14.45 Apollo Kino Solarises ja 14. Novembril kell 16 Apollo Kino Solarises.