"Gradiva" ("La Gradiva")
Režissöör: Marine Atlan

Vähemalt paberil peaks Cannes'i Kriitikute Nädalal esilinastunud "Gradvia" olema täpselt minu film: sumiseva Napoli ja kurjakuulutava Vesuuvi varjus hõljuvad ringi klassireisile tulnud noored, kes pealtnäha juhuslike olukordade kaudu teevad läbi metamorfoosi. Peamiselt operaatorina tuntud Marine Atlan liigubki filmis selgelt õiges suunas, kuid ligi kahe ja poole tunnine linalugu jääb liialt unelema ja mängib logiseva rütmiga lõpuks oma voorused maha.

"Gradiva" puhul tuleks aga ülemäärane ratsionaalsus unustada. Atlani täispikk debüüt mõjubki rohkem kui unenägu, kus narratiivne loogika ning tempo liiguvadki pigem vabavoolus. Ühel hetkel kuulame enneolematult tüütut nägelemist õpetaja ja noorte vahel, et siis hõljuda kaameraga ajalooskelettide vahel igaviku suunas. Ehk tegi Gianfranco Rosi oma mulluse vaatleva Vesuuvi dokiga filmile lihtsalt karuteene? Siin üritatakse sama maagiat kinni püüda, kuid päriselt selleni ei küündita.

Ajal, kus kõik läheb kiiremaks ja tähelepanuvõime on inimestel miinusskaalale langenud, kuluvad siiski sedalaadi tühisuse meditatsioonid ära, kus meile ei räägita suuri lugusid, vaid täiesti juhuslikud hetked kannavad endas kaalu, mis võib meie elud paigast nihutada. Noh, umbes midagi sellist, mida tegi Charlotte Wells oma imelises "Päikesepõletuses", aga siin lihtsalt on rohkem tegelasi, kes kõik oma hirme ja ebakindlusi kiivalt varjata üritavad. Lõpuks tuleb ikka kõik välja, tahame me seda või mitte...

"Gradiva" linastub 6. novembril kell 18.30 kinos Sõprus, 10. novembril kell 19.00 Apollo Kino Taskus ja 22. novembril kell 15.15 Apollo Kino Plazas.

"Must kuul" ("La bola negra")
Režissöörid: Javier Ambrossi ja Javier Calvo

Alates esilinastusest Cannes'i filmifestivalil on hispaania lavastajate Javier Ambrossi ja Javier Calvo "Musta kuuli" ümber käinud vahetpidamata kihin, et tegemist on ühe aasta olulisema, suurema ning tähelepanuväärsema filmiga. Eks tõepoolest, ajalooliseid LGBT-draamasid liiga tihti vaatajate ette ei jõua, see annab juba laiemas filmikonkurentsis selga edumaa. Aga tegemist ongi ka sellest sõltumata äärmiselt tugeva tööga, mis võib esmapilgul võib mõjuda keerulise struktuuriga eeposena, mis mõtestab läbi kirjanduse Euroopa lähiajalugu, kuid harva näeb seda, kuidas üks mitmehäälne ja dünaamiline stsenaarium on nii hästi ekraanile kohandatud.

Aga ehk ei peakski "Musta kuuli" defineerima eelkõige geifilmina? See tempel mõjub praegusel hetkel pigem ebavajaliku ballastina, sest kuigi sellest saab üks punaseid niite, mis läbi kolme erineva ajastu kulgevat lugu saadab, siis räägitakse neist teemadest ekraanil kuidagi nii õrnalt ja intiimselt, otsekui sosinal, et robustselt mingite raamide ümber surumine mõjub rüvetamisena. Samas mõtte- ja hingeruumis tegutseb Claire Denis' 1999. aastal valminud legendaarne "Beau travail", mis puurib samamoodi matšo-kultuuri sügavamatesse kihtidesse ja leiab sealt üles ürgse armastuse. Selle tulemuseni jõutakse ka siin.

Kaks ja pool tundi ei mõju siin hetkekski tühise venitamisena, sest isegi kui hetkiti pole meil vaatajana aimugi, kuhu suunas see kõik liigub, siis kliimaks on sedavõrd külluslik (kuigi kohati ehk fanfaaride saatel hea maitse piiri kompav), et unustame need küsimused kiirelt. Aga seda suurt õnnestumist veab ka terve rida tipprolle: peaosas näiteks imepeenelt mängiv Guitarricadelafuente, aga samas ka vaid kümmekonnaks minutiks üles astuv Penelope Cruz, kellel on samuti gaas korralikult põhjas. Kui olete viimasel ajal tundnud, et Euroopa filmis ei toimu midagi eriti huvitavat, siis andke vähemalt see üks võimalus veel.

"Must kuul" linastub 7. novembril kell 20.45 kinos Artis, 12. novembril kell 18.00 kinos Sõprus ja 22. novembril kell 15.30 Apollo Kino Plazas.

"Spiraal" ("L'estranea")
Režissöör: Paolo Strippoli

Tundub isegi pisut uskumatu, et Itaalia valis end võõrkeelse filmi Oscari võidujooksus esindama muinasjutulise mõistuloo, mis kujutab itaallaseid ikka äärmuslikult tagurlike, egoistlike ja pealiskaudsete inimestena, kelle suurim häbiasi elus on... paks laps. Peamiselt trilleritele ja õudusfilmidele keskendunud lavastaja Paolo Strippoli näitab seekord näpuga oma rahvuskaaslaste pahedele, võtab taaskord abiks žanrikino vahendid, et jutustada läbi aastakümnete kulgev lugu needusest, mis üht perekonda vahetpidamata saadab.

Siin on kibedat väikekodanluse paroodiat, aeg-ajalt ka tabavat Itaalia ühiskonna läbivalgustamist, mille varjus hiilib pidevalt tume vari, ent... päriselt kokku kõlama need erinevad dimensioonid ei hakka. Ehk on siin saanud saatuslikuks tühise sõnakõlksuna mõjuv elevated horror? Kõrgendatud õudus? Rikastatud õudus? Põhiliselt kasutatakse seda võtet žanrikino legitimiseerimiseks, samas on see saanud juba sümptomaatiliseks, kuna lavastajad ei usu enam enda kontseptsiooni ning keevitavad viimasel hetkel külge mõne sügavama sotsiaalkriitilise tahu, et ikka tõsiste päriskriitikute südamesse pugeda.

Õnneks on Strippoli õõvafilmidega piisavalt hästi sina peal, et suudab parimatel hetkedel tekitada igati kõheda atmosfääri. Eks itaallastel laiemalt on ka alati olnud mingi eriline oskus pealtnäha süütutest muinasjuttudest äkilisem algne tuum üles leida, Matteo Garrone "Lugude lugu" meenub mulle siiani aeg-ajalt. Kuid sedalaadi puänteeritud lugude võtmeks on alati oskus õigel hetkel punkt panna, "Spiraal" kipub liialt piruetitama ning kaotab filmi viimasel kolmandikul fookuse, mis aga ei tähenda, et kõik eelnev poleks häbematult meelelahutuslik olnud.

"Spiraal" linastub 7. novembril kell 22.00 kinos Sõprus, 9. novembril kell 20.00 Apollo Kino Taskus ja 15. novembril kell 19.30 kinos Artis.

"Bloody Tennis"
Režissöör: Nikias Chryssos

Kujutage korra ette Luca Guadagnino "Challengersi", aga kõrvetava seksuaalse pinge ja kruttiva trilleri asemel saate hoopis tennisekahuriga kõhtu. Kreeka juurtega Saksa režissöör Nikias Chryssos üritab tõepoolest sarnasele vundamendile ehitada salakavalalt ligi hiiliva õuduspõneviku, kus kõrvetava päikese all mängitav tennis on taas salajaste ihade metafoor, aga mitte ainult: oma rolli hakkab mängima ka treeninglaagri hierarhia ning võimuvõitlus, samuti toimuvad kõige selles varjus ma arusaamatud rituaalid.

Chryssose suureks eeskujuks on selgelt olnud ka Julia Ducournau, kelle hinnatud-kiidetud filme nagu "Titaan", "Toores" ja "Alpha" kirjeldab samuti müstiline atmosfäär, salakavalalt luurav tempo ning eikuskilt lagipähe virutav kehaõudus. Kust tuleb aga erinevus mainitud lavastajatega? Üks neist on võitnud Veneetsia filmifestivali Hõbelõvi, teine Cannes'i peapreemia, "Bloody Tennise" lavastaja aga teeb alles oma esimesi samme filmimaailmas ja üritab suurtest iidolitest õppust võtta, aga hüppab sellega selgelt üle oma varju ning teeb pigem endale karuteene.

Aasta lõpus ka Eesti kinolevisse jõudev "Bloody Tennis" üritab öelda rohkem, kui oleks vaja, palju enam võiks usaldada atmosfääri (mis on küllalt hästi paigas!) ja lasta vaatajal mõned punktid ise ühendada, ühe uued ja uued vindid, mida loole peale keeratakse, imevad sealt aga viimsegi eluvaimu välja. Siin astutakse täpselt samadesse ämbritesse, mis kummitasid ka mullu kõva kriitikat saanud küllalt sarnast Ameerika jalgpalli õuduslugu "Him", kus vägisi üritati tippspordi ennastsalgav mõtteviis rakendada žanrikino vankri ette, aga suuremat kaalu ega tähendust selle võttega ei kaasne.

"Bloody Tennis" linastub 8. novembril kell 21.30 Apollo Kino Plazas, 13. novembril kell 22.00 Tartu Elektriteatris ja 21. novembril kell 21.30 kinos Artis.

"Betooni ajalugu" ("The History of Concrete")
Režissöör: John Wilson

Mis juhtub, kui mitte kellelgi ei ole sinu filmi vaja? Enamik režissöörid jätaksid ilmselt oma projekti pooleli või paneksid vähemalt mõneks ajaks riiulile seisma, aga telesarjaga "John Wilsoni tarkuseterad" tuntuks saanud dokumentalistile mõjus see otsekui härjale punane rätik. Mõni aeg pärast menusarja lõppu hakkas ta tundma, et peaks karjääriga edasi liikuma, sest enam põnevad pakkumisi nii palju ei tulnud. Kui ta otsis uusi väljakutseid otsides koolitusele, kus õpetati tegema Hallmarki jõulufilme, võttis ta ette täiesti nõdrameelse katsumuse: teha nende õpetussõnade järgi valmis hallmarkilik dokfilm... betoonist.

Lõpptulemus ei meenuta meile muidugi kuigivõrd Hallmarkile omast imalat armastuseudu ja tegelikult ei saa ka betoonist liiga palju uut teada, rohkem on tegu eksperimendiga, kuidas minna lõpuni projektiga, mille kohta talle produtsendid ja rahastajad korduvalt ütlesid: sellisel kujul sa seda filmi teha ei saa. Äkki kaasaksid filmi mõne tuntud muusiku? Ja kas filmi pealkiri on tõesti "Betooni ajalugu"?! Neid küsimusi on ta kindlameelselt eiranud, ennekõike tõmbabki ta dokumentalistika eest romantiseerivad kardinad ja näitab meile hammasrattaid ja kolbe, mis sealt tagant välja paistavad. Tulemus on pidev mäng registritega, kus üks silm nutab, teine naerab.

Äkki ongi siia tegelikult peidetud pikem episood sellest, kus John Wilson õpetab meid dokumentaalfilmi tegema? Justkui eimillestki – või siis lihtsalt üliigavalt ja kliiniliselt mitte eriti huvitavast teemast rääkides – filmi tehes jõuab ta hoopis laiemate üldistusteni, kus oma rolli mängib terve plejaad väikeseid, pealtnäha juhuslikke inimesi, kes toimetavad New Yorgi nurgatagustes, kuhu kaamerat liiga tihti ei suunata. Ehk siis: suured betoonifännid (vabandust, kui see kõlab koomiliselt, olen täiesti tõsine!) võivad pettuda, aga kui te tahate näha pulbitsevat elu kaugel ookeani taga kogu värvikirevuses, siis saate muheleda ja pisut elutervelt nukrutseda küll ja veel.

"Betooni ajalugu" linastub 8. novembril kell 15.00 kinos Sõprus, 10. novembril kell 20.45 Apollo Kino Plazas ja 12. novembril kell 20.30 Apollo Kino Solarises.