Lokk tõdes, et 30 aastat on möödunud meeletus tempos. "Eriti nüüd, kus ma olen ennast natukene tahapoole tõmmanud või rolli vahetanud, siis tundub see eriti meeletuna. Me kunagi ei prognoosinud, et see nii kiiresti areneb. Teisalt, võib-olla ainult esimene festival toimus juhuslikkuse alusel. Edasi hakkasin teoreetilist mõtlemist ära kasutama, analüüsisin teisi festivale, mis ümberringi toimusid: kuidas nad toimisid, mis oli edukas, mis mitte," rääkis Lokk.

"Siis pakuti kahelt poolt võimalusi. Ühelt poolt rahvusvaheline filmitööstus, mis nagu oleks oodanud, et me tuleme. Teiselt poolt Eesti vaataja. Tegelikult oleksin tahtnud PÖFF-iga veel varem alustada, aga ma ei julgenud, sest kõik ametnikud tegid mulle selgeks, et kellelegi seda vaja ei ole ja mida ma siin üldse tõmblen ja käigu ma Helsingis või Pariisis kinos," meenutas ta.

Lokil olidki kahtlused, kas eestlane sellist festivali vajab. "Sest meie repertuaar, mida me sisse hakkasime tooma, oli hoopis teistsugune. Aga eestlane vajaski. 90-ndate algus oli üldse selles mõttes raju, et see oli tohutult võimaluste rohke kõigile, kellel olid mingisugusedki ideed seljataga. Eesti film kukkus nagu jõululaps porilompi. Plärtsatus oli tohutu. Film oli ainus, mida finantseeriti Nõukogude Liidu eelarvest."

"Kõik need killud, kas siis PÖFF Shorts või laste ja noorte festival, on kõik ükshaaval vajadusest või ideest välja kasvanud. Rahvusvaheline filmitööstus on neid kogu aeg toetanud," lisas Lokk.

Lokk meenutas, et esimesel festivaliaastal oli 6000 külastust. "Teisel aastal liitusid meiega kaks Taani miljonäride naist. Vabatahtlikkuse alustel, raha nad ei tahtnud, neil ei olnud siin Eestis midagi peale laste kasvatamise teha. Üks neist oli olnud ka L'Oréali suur turundusjuht ja ütles mulle, et järgmisel aastal on 20 000 külastust. Ja oligi. See on meeletu tempo, millega kasvada," tõdes Lokk.

Aasta alguses võttis Lokkilt kunstilise juhi rolli üle tütar Triin Tramberg. "Ma õpin vaikselt uuesti elama. Saan aru, et mul on isegi vaba aega ja ei tööta enam 24 tundi päevas. Tegelikult olen ma ju kaks festivali üles ehitanud. Üks toimus kuni 2013. aasta festivalini ja sealt edasi korraldasin juba A-klassi festivali. Aga A-klassi festival on juba hoopis teine lugu."

"Eelmine aasta sain aru, et ma ise muutun pudelikaelaks, tropiks, kust asjad ei saa enam edasi minna. Erinevaid rolle alates programmist administratsioonini oli mul palju. Sain aru, et mul hakkab kärisema. Õnneks keegi teine, ei külalistest ega vaatajatest, sellest aru ei saanud. Midagi pidin sealt ära andma. Rääkimata sellest, et tundsin, et tervis hakkab üles ütlema," möönis Lokk ning lisas, et lõppude lõpuks on ta ikkagi 71-aastane.

Praegu tegeleb Lokk järgmise kümnendi arengusuundadega. "Tuunisin organisatsiooni terve esimese poolaasta. Valmistume ette järgmiseks kümnendiks. Samal ajal Triin tundis, et temal pole enam midagi anda kõikidele satelliitprojektidele, mida ta vedas."

Loki sõnul peab A-klassi festivali programm konkurentsis püsimiseks tegelema konkreetse plokkidega. "Eriti meie puhul, sest meil ei ole tavapäraseid elemente, mis on näiteks Cannes'is või Veneetsias ehk siis ei ole suurt turgu taga. Kõik need festivalid on ikkagi riikides, kus on mitmekümne miljonilised turud ja diasporaad taga. Lisaks on neil endal suured ja võimsad filmitööstused. Teiste eelised meil ei päde," tõdes Lokk.

"Ühelt poolt oleme pidanudki silmas A-klassi festivali kohustusi, mis garanteerivad ellujäämise. Ennekõike väga hea tööstuse-programm, mis meie puhul võtab arvesse meie oma, Baltikumi ja ka laiema maailma tarvidusi. Kui see toimib, siis toimub ka element, et saame tegeleda maailma esilinastustega. Kui maailma esilinastused toimuvad, siis toimib ka tööstuse pool," märkis ta. "Kohustus on tegeleda ka filmipubliku arendamisega ja filmiharidusega."

"Me oleme pidanud leidma selles oma näo. Me ei saa konkureerima kunagi Veneetsia ja Cannes'iga. Meil ei ole sellist turgu, et ükski stuudio tahaks oma suurt maailma esikat tegema. Küll aga tahavad nad tulla siia juba Põhja-Euroopa esikat tegema, ka Euroopa esikaid. See näitab, et me oleme õigel teel."

Loki sõnul on festivali juures hästi rahvusvaheline programmimeeskond, et vältida provintsistumist. "See peab olema kahesuunaline liikumine. Nad hoiavad kätt pulsil, mis toimub maailma filminduses: millised tendentsid, mis toimub ühiskonnas, jne. Samas ei tohi me oma enda publikust väga mitu sammu ees olla. Ega ka taga. Pigem hoiaks publiku ajukurrud teravad, mitte ei nüliks neid magalamaks," lisas Lokk.